Victoria. Дейзи Гудвин

tuli eile pähe, et võib-olla pole te riiginõukogu etiketiga veel täiesti tuttav. Teil oleks võimatu ette aimata kõiki protseduure kogus, millega teil pole olnud õnne – ma kasutan seda sõna mõningase kõhklusega – kunagi kokku puutuda. Seetõttu võtsin suure, kuid loodetavasti mitte läbinisti soovimatu vabaduse koostada teile kõne visand. Ma ei kavatse teile ette kirjutada, mida öelda, üksnes tutvustada kõige õigemat vormi, milles seda öelda. Mul ei tarvitse teile meenutada, et kohal viibib Cumberlandi hertsog, kellest saab peagi Hannoveri kuningas, ja nagu te teate, järgib ta rangelt etiketti.

      Uskuge, et olen teie sõnakuulelik teener jne jne. Melbourne.

      Victoria võttis kätte kirjaga kaasa tulnud paberilehe. Nagu lubatud, oli see kõne visand, mis andis ülevaate, kuidas nõukogu poole pöörduda. „Minu lordid, vaimulikud ja ilmalikud” oli nähtavasti õige pöördumine, aga kõne sisu kohta tegi Melbourne ainult ettepanekuid:

      viide teie onu, kadunud kuninga voorustele oleks kombekohane. Juhul, kui teil ei tule midagi meelde, soovitaksin mainida tema täpsust. Võib-olla polnud kuningal ühtki mõistlikku mõtet, aga vähemalt pidas ta alati kellaaegadest kinni.

      Melbourne mainis Victoria onu võrdlemisi lugupidamatult, kuid Victoria muigas tahtmatult. Kuningas William oli tõesti olnud piinlikult täpne. Windsoris oli talle kõige rohkem meeldinud käia kellade üleskeeraja kannul, tema ümmargune nägu oli rõõmust säranud, kui kõik ajanäitajad hakkasid ühekorraga lööma.

      Victoria oli kõne visandamisega peaaegu valmis saanud, kui Lehzen astus sisse, käes pikk karp. „Ülemkammerhärra saatis selle, majesteet.”

      Victoria tegi karbi lahti ja nägi sinise lindi küljes tähekujulist Sukapaela ordenit. Euroopa vanima ordu – Sukapaelaordu – rüütlid kandsid tõepoolest vasaku jala ümber sukapaela, kuid naistel polnud see võimalik.

      Victoria kallutas pead ja Lehzen pani talle särbi ümber. Tundus kummaline panna lint õlale ilma tseremooniata; tavaliselt oleks eelkäija pidanud lööma troonipärija Sukapaelaordu rüütliks. Victoria sugu oli selle muidugi välistanud. Nüüd aga oli ta Sukapaelaordu monarh ja vaid tema üksi võis ordusse uusi liikmeid võtta.

      Victoria läks peegli ette, et linti kohendada. Orden, juveelidega täht, millel oli kiri Honi soit qui mal y pense