Victoria. Дейзи Гудвин. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Дейзи Гудвин
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Историческая фантастика
Год издания: 0
isbn: 9789985345528
Скачать книгу
kergelt iiripärase häälega ülimalt enesekindlalt nagu alati: „Esimese asjana tuleb otsustada, kuidas te end nimetama hakkate. Alexandrina on liiga võõrapärane ja Victoria pole kuningannale kohane nimi. Te võiksite võtta nimeks Elizabeth või ehk Anne. Jah,” Conroy kena pikk nägu õhetas võimu lähedusest, „Elizabeth II kõlab väga hästi. Tõepoolest väga hästi.”

      Ta pöördus naise poole, kes oli tema kannul sisse astunud. „Kas teie ei arva nii, leedi Flora?”

      Victoria vaatas ainiti enda ette. Ta mõtles, et kui ta ei vaata Conroyle ja Flora Hastingsile otsa, saavad nad ehk aru, et pole teretulnud.

      Ent ta kuulis leedi Hastingi reveransisahinat ja pominat: „Elizabethi nimi meenutaks suurt kuningannat.” Tagamõte poleks saanud selgem ollagi. Nimest üksi ei piisa, et teha väikesest tüdrukust monarh.

      Hertsoginna pöördus uuesti Victoria poole. „Kas peapiiskop on tulnud? Ma panen ainult riidesse, siis läheme koos tema juurde.”

      Victoria vaatas emale otsa. Ta tundis südant taguvat ja ütles vapramalt, kui end tegelikult tundis: „Tänan, ema, aga seda pole vaja. Peapiiskop ja ülemkammerhärra olid varem siin. Nad juba suudlesid mu kätt.”

      Hertsoginna vaatas talle õudusega otsa. „Sa läksid nende juurde üksipäini? Aga Drina! Mis sul ometi arus oli?”

      Victoria vaikis veidi, enne kui vastas nii tasakaalukalt, kui suutis: „Kuu aega tagasi, kaheksateistkümnendal sünnipäeval sain ma piisavalt vanaks, et olla kuninganna, niisiis olen täiesti võimeline oma ministreid üksinda vastu võtma.”

      Hertsoginna vaatas nagu rasketel aegadel ikka Conroy poole. Victoria täheldas heameelega, et mehe vasak silm oli hakanud kergelt tõmblema.

      Conroy lõi hõbedase käepidemega kepi vastu põrandat, nii et mürtsus. „See pole mäng! Tulevikus,” ta kõhkles, kuid suutis siiski vormida huultega Victoria uue tiitli, „ma’am, saadab teid alati teie ema või mina. Te ei või seda üksinda teha.”

      Victoria taganes tahtmatult tema kohal ähvardavana kõrguva mehe ees. Ent ta ütles endale, et peljata pole põhjust: Conroy ei saa talle enam midagi teha. Ta kuulis oma jalgade juurest Dashi urinat.

      Ta kummardus ja võttis spanjeli sülle. „Ärge muretsege, Sir John, ma ei kavatsegi üksi olla.” Ema anuvast ilmest välja tegemata keeras ta pead, et mehele silma vaadata. „Nagu näete, on mul Dash.”

      Et ettevaatus on tarkuse ema, kõndis Victoria toast välja, Dash kõvasti kaenlas. Ta jooksis mööda koridori eemale ja jäi siis seisma, pea ikka veel tuikamas Conroy kepi valjust löögist vastu põrandat. Victoria teadis, et tal pole enam midagi karta, aga vastuhakk mehele oli tal siiski hinge kinni võtnud.

      TEINE PEATÜKK

      Voodieesriided olid hõbedaga välja õmmeldud tumedast brokaadist; rasked tolmust, mis jättis mulje, et on seal häirimatult lasunud sestpeale, kui voodi viimane omanik kuninganna Mary seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus rõugetesse suri. Stuartite soost kuninganna oli alati olnud Victoria lemmik. Ta oli ainus täieõiguslik kuninganna, kes oli elanud Kensingtonis, kuigi mõistagi polnud ta valitsenud üksi, vaid oma abikaasa Oranje Willemi kaasmonarhina.

      Kuninganna Mary kunagise toa voodil istudes pidas Victoria aru, kas ammu surnud kuninganna oli olnud niisama närviline nagu tema praegu. Ta oli seda hetke nii kaua oodanud. Ta oli üksikasjalikult kujutlenud, missuguse rahuldustundega ta Conroyle lõpuks koha kätte näitab. Aga võidurõõmu asemel tundis ta ebakindlust, nagu oleks ta Conroyd trotsides mingil kombel omaenda jalgealust õõnestanud. Siis aga meenus Victoriale, kuidas Conroy oli Ramsgate’is püüdnud sundida teda allkirjastama dokumenti, et saada tema erasekretäriks.

      Victoria heitis kuninganna Mary voodile pikali ja see liigutus vallandas hiiglasliku tolmupilve. Ta tõusis jalamaid uuesti istuli, tundis aevastuse lähenemist ja kergeid torkeid silmis. Kensingtonis oli kõik tolmune ja ärritav. Tuba tuleb põhjalikult koristada ja õhutada, enne kui ta siin magada saab.

      Victoria vaatas toa nurga poole, kus Dash umbusklikult midagi nuuskis. Ta tõusis ja hüüdis Lehzenit, kes ilmus nii kähku, et oli ilmselt ukse taga passinud. „Ole hea ja lase tuba põhjalikult õhutada. Minu meelest pole seda seitsmeteistkümnendast sajandist saadik koristatud.”

      Lehzen kõhkles. „Muidugi, majesteet, aga majapidamise korraldamine pole minu töökohustus.”

      Victoria kostis: „Sa unustad, Lehzen, et Kensingtoni palee kuulub nüüd mulle, ja ma olen otsustanud, et sa võtad selle enda hooleks. Vaata seda tuba! Kõik kohad on hiirejulki täis. Korralikus majapidamises seda ei juhtu.”

      Lehzen noogutas nõustuvalt. „Paraku pole Sir John puhtusest huvitatud. Teenijad teavad seda ega täida oma kohustusi kuigi usinalt.”

      „Kindlasti paned sina, Lehzen, nad korralikult tööle, kui oled majapidamise üle võtnud. Lõppude lõpuks oled sa ju väga hea õpetaja.”

      Lehzen pani käed rahulolevalt vaheliti. „Igatahes Sir John selle üle ei rõõmusta.”

      Victoria naeratas talle vastu. „Ei, seda küll vaevalt. Aga ma pole enam vähimalgi määral kohustatud Sir Johnile meele järele olema. Ta on minu ema kojaülem, mitte minu oma.”

      „Jah, majesteet.”

      „Nüüdsest läheb kõik teisiti.”

      Naised naeratasid teineteisele.

      Victoria läks akna juurde ja vaatas rohelist puuvõrade baldahhiini kuningliku aia taga pargis.

      „Esiteks ei kavatse ma jääda siia, Kensingtoni. See asub kõrvalises kohas ega sobi kuninglikuks residentsiks.”

      Lehzen vaatas talle üllatunult otsa. Victoria jätkas: „Ma vaatan õige Buckinghami maja üle. Vähemalt asub see kesklinnas ja minu teada on seal troonisaal.”

      Lehzen noogutas. „Olen kuulnud, et teie onu kuningas George laskis selle sisustada väga ekstravagantselt.”

      „Parem pisut ekstravagantsust kui elada maal tolmuses hiirepesas!” Victoria tõmbas üht igivana kardinat, et oma sõnu rõhutada, ja kardin pudenes räbalateks. Victoria pahvatas naerma ning Lehzen lõi hetk hiljem kaasa.

      Hertsoginna leidis nad ikka veel naervatena. Ta oli nüüd riietatud musta, sest õukonnal oli kuninga surma tõttu ametlik leinaaeg, kuid tema kleit oli mustast rikkaliku mustriga siidist. Keerukasse soengusse seatud juustes olid briljandid. Neljakümne seitsme aastane hertsoginna oli veetlev naine, vaid mornilt kokku surutud suu rikkus suurte siniste silmade ja roosa jumega näo ilu.

      „Warum lachst du?9 Mis sulle nalja teeb?”

      Victoria sirutas ette peotäie kardinaräbalaid. Hertsoginna kortsutas kulmu. „Miks see sind naerma ajab, Drina? Minu meelest pole see üldse naljakas.”

      „Ma ainult puudutasin kardinat ja see pudenes tükkideks. See oli väga kentsakas.” Victoria nägi ema silmis mõistmatust.

      „Miks sa üldse siin oled, Drina? Kindlasti on sul tungivamaidki asjaajamisi kui paleed uurida.”

      Victoria hingas sügavalt sisse. „Ma olen otsustanud teha sellest oma magamistoa, ema. See kuulus valitsevale kuningannale, nagu olen ka mina, nii et minu arvates sobib see igati.”

      Hertsoginna käsi lendas suule. „Aga Drina, mu Liebes, sa oled maganud minu kõrval sellest ajast peale, kui olid pisike beebi. Kuidas sa küll hakkama saad, kui mind pole sind lohutamas, kui näed Alptraum’i10?” Hertsoginna näis nii masendunud, et Victorial hakkas temast peaaegu kahju.

      „Sa oled minu eest väga hästi hoolitsenud, ema. Ma tean seda. Aga nüüd on asjalood muutunud.”

      „Aga kui onu Cumberland tahab sulle öösel kallale tulla, kuidas ma sind siis kaitsen?”

      Victoria hakkas naerma ja nägi silmanurgast, et ka Lehzen muigab. „Minu kaitsmine on nüüd kuningliku kaardiväe ülesanne. Ära muretse enam, ema. Onu Cumberland ei saa mulle midagi teha, kui ei taha riigireetmise


<p>9</p>

Miks sa naerad? (sks k)

<p>10</p>

Õudusunenägu (sks k).