Ema rääkis ikka veel, tehes otsustavalt rõõmsat nägu. „Ma mõtlen, et lähme pärast su arstilkäiku Pariisi.“ Iga kord, kui ta seda ütles, kuulsin ma ta hääles suurt P-tähte. „Ostame sulle kenad riided, ma p’tite. Teeme sulle uue soengu.“
Mida ta tegelikult ütles, oli: „Sa lähed sügisel kooli šiki uue ilmega ja keegi ei saa su Väikesest Probleemist midagi teada. „Ma tõesti ei tea selle võrrandi lahendust, ema.“
„Mida sa ometi silmas pead?“
Ma ohkasin. „Üks teise kursuse tudeng, miinus üks väike takistus, jagatud kuue kuu pikkuse ajavahemikuga, korrutatud kümne Pariisi kleidi ja uue soenguga ei anna automaatselt kokku taastatud reputatsiooni.“
„Elu pole matemaatikaülesanne, Charlotte.“
Kui see seda oleks, käiks mu käsi palju paremini. Ma soovisin tihti, et suudaksin inimesi panna käituma nagu aritmeetikat: taandada nad lihtsalt ühisele nimetajale ja leida lahendus. Numbrid ei valetanud, neil oli alati vastus ja see oli kas õige või vale. Lihtne. Kuid elus polnud miski nii lihtne ja siin polnud võimalik leida mingit vastust. Siin olin lihtsalt omadega puntras mina, Charlie St Clair, kes istus lauas emaga, kellega tal polnud ühist nimetajat.
Maman rüüpas oma lahjat teed, naeratas säravalt ja vihkas mind. „Ma küsin järele, kas meie toad on valmis. Ära ole kühmus! Ja hoia oma kohvril silm peal, selle sees on su vanaema pärlid.“
Ta lipsas minema pika marmorleti äärde, kus askeldasid teenindajad, ja ma sirutasin käe oma väikese kohvri järele – kulunud ja ära taotud, uut kohvrit me enam osta ei jõudnud. Mul oli lameda pärlikarbi all peidus pakk Gauloise’i sigarette (ainult ema võis nõuda, et ma Šveitsi kliinikusse pärlid kaasa võtaksin). Ma ise oleksin hea meelega jätnud oma pagasi ja pärlid varastele ja läinud õue mõnusat suitsu tegema. Mu täditütar Rose ja mina proovisime oma esimesed sigaretid ära kolmeteist- ja üheteistaastasena, näpates suitsupaki mu vanema venna tagant ja ronides puu otsa, et katsetada täiskasvanute pahet. „Kas ma näen välja nagu Bette Davis?“ küsis Rose, püüdes suitsu läbi nina välja puhuda. Ma oleks naerust ja köhimisest äärepealt puu otsast alla kukkunud, kui olin esimest korda suitsu alla tõmmanud, ja ta näitas mulle keelt. „Tobe Charlie!“ Rose oli ainuke, kes hüüdis mind Charlotte’i asemel Charlieks, hääldades seda kerge prantsuse aktsendiga. Shar-lee, rõhuga mõlemal silbil.
Muidugi oli see Rose, keda nägin ka nüüd mulle hotelli vestibüülis otsa vaatavat. Kuid see ei olnud Rose, vaid keegi inglise tüdruk, kes istus pagasikuhja juures, ent mu aju ütles mulle jonnakalt, et see on mu täditütar: kolmteist aastat vana, blond, kena aprikoosikarva jumega. Nii vana oli ta tol viimasel suvel, kui nägin teda seal puu otsas sigaretti pahvimas.
Nüüd oleks ta vanem, kakskümmend üks, ja mina olen üheksateist.
Kui ta oleks veel elus.
„Rose,“ sosistasin ma, teades, et pidanuksin mujale vaatama, aga ei teinud seda. „Oh, Rose.“
Mu kujutluses vaatas ta mulle üleannetu naeratusega otsa ja pööras lõua tänava poole. Mine.
„Kuhu ma pean minema?“ küsisin kõva häälega. Aga ma teadsin juba. Pistsin käe taskusse ja tundsin seal kuu aega kantud paberitükki. See oli olnud jäik ja krabisev, aga ma olin selle juba pehmeks ja painduvaks kulutanud. Sellel paberil oli aadress. Ma võiksin …
Ära ole rumal. Mu südametunnistusel oli terav ja süüdistav hääl, mis lõikas kui paberinuga. Sa tead, et sul pole minna mujale kui trepist üles. Seal ootas mind tärgeldatud linadega hotellituba, mida ma pidin jagama oma ema rabeda raevuga. Rõdu, kus ma võisin rahus suitsetada. Veel üks laevareis homme ja siis arsti juures kinni pandud Aeg, nagu mu vanemad seda eufemistlikult nimetasid. Aeg, mille vältel mu Väike Probleem leiab lahenduse, nii et kõik on Jälle Korras.
Või siis võisin ma tunnistada, et midagi pole Korras ega saa kunagi Korda. Ja minna hoopiski kohe praegu seda teed, mis algas siitsamast Inglismaalt.
Seda sa ju kavatsesid, sosistas Rose. Tead ju küll, et kavatsesid. Isegi viimaste nädalate passiivses nüris kurbuses olin ma tahtnud minna laevale, mis viiks meid emaga just niimoodi ringiga Inglismaale, mitte hilisemale laevale otse Prantsusmaale. Ma olin seda tahtnud, tunnistamata endale, miks. Sellepärast, et mul oli taskus aadress, ja nüüd, kui ookean oli ületatud, oli mul vaja vaid julgust, et see tee ette võtta.
Too tundmatu inglise tüdruk, kes polnud Rose, oli läinud pagasit kandva hotellipoisi järel trepist üles. Ma vaatasin tühja kohta, kus oli olnud Rose. Puudutasin paberitükki taskus. Väikesed sakilised tunded tungisid läbi mu tuimuse. Hirm? Lootus? Otsustavus?
Üks käsitsi kritseldatud aadress pluss veidi otsustavust kümnendas astmes. Lahenda tehe, Charlie.
Taanda see lihtsamaks.
Leia X.
Kas nüüd või ei kunagi.
Ma hingasin sügavalt sisse. Võtsin paberitüki taskust ja koos sellega tuli naelane rahatäht. Lõin selle ülbelt lauale, mis oli meie oma kõrval ja kuhu käratsevad poisid olid jätnud oma armetu jootraha, ning lahkusin hotelli vestibüülist koos oma reisikohvri ja prantsuse sigarettidega. Otse läbi hotelli laia ukse, kus ütlesin šveitserile: „Palun, kas te ei juhataks mind raudteejaama?“
See polnud mu elu kõige targem mõte: tundmatu linn ja üksi rändav tüdruk. Viimased nädalad olin ma veetnud oma ebaedust niivõrd uimasena – Väike Probleem, ema prantsuskeelne karjumine, isa jäine vaikimine –, et ma olin valmis minema, kuhu iganes mind ei juhitaks. Kasvõi kuristikku, midagi mõtlemata ja kuulekalt, ilma et küsiksin, miks ma kukun, enne kui olin poolel teel selle põhja. Ma olingi poolel teel augu põhja, milleks oli muutunud mu elu, ja keerlesin lõputa õhus. Aga nüüd olin ma millestki kinni haaranud.
Muidugi oli see miski hallutsinatsioon, mida olin mitu kuud ikka ja jälle näinud, kui mu kujutlus maalis igale mööduvale blondile tüdrukule ette Rose’i näo. Esimesel korral ehmatas see mind korralikult ära, mitte sellepärast, et oleksin Rose’i viirastuseks pidanud, vaid sellepärast, et ma arvasin, et lähen hulluks. Võibolla ma olingi hull, aga ometi ei näinud ma viirastusi. Sest mida mu vanemad ka ei öelnud, ei uskunud ma päriselt, et Rose on surnud.
Ma hoidsin sellest lootusest kinni, rutates mööda tänavat oma ebapraktiliste kingade korktaldadel raudteejaama („Nii väikest kasvu tüdruk peab alati kandma kõrgeid kontsi, ma chérie, või muidu jääd sa alati lapseks.“). Trügisin läbi rahvahulkade, mööda karmidest tugevatest töölistest, kes läksid dokkide poole, kenasti riietatud poemüüjatest ja tänavanurkadel seisvatest sõduritest. Kiirustasin, kuni mu hing oli kurgus kinni, ja lasin oma lootusel õide lüüa, nii et see paisus mu rinnas ja tegi silmanurgad kibedaks.
Mine tagasi, riidles mind terav südametunnistuse hääl. Sa võid praegu veel tagasi minna. Tagasi hotellituppa, kus kõiki otsuseid tegi mu ema ja mina olin mähitud otsustamatuse vatti. Aga ma ruttasin edasi. Kuulsin vedurivilet ning haistsin söelõhna ja suitsu. Southamptoni terminal. Reisijahulgad tulid rongilt maha, viltkaabudes mehed, punapõsksed erutatud lapsed ja naised, kes hoidsid kortsus ajalehti lokitud juustel, et uduvihm neid sirgeks ei sajaks. Millal see sadu oli alanud? Ma tundsin, kuidas mu tume juus rohelise kübara – ema valik, ma tundsin end selles nagu härjapõlvlane – serva all vettib. Ma rühkisin edasi ja jooksin jaamahoonesse.
Rongikonduktor hüüdis midagi. Väljasõit kümne minuti pärast otse Londonisse.
Ma vaatasin uuesti rusikasse surutud paberitükki. Hampson Street 10, Pimlico, London. Evelyn Gardiner.
Kes pagan see ka ei olnud.
Ema juba kindlasti otsis mind Delfiini hotellis taga, tulistades hotelliteenijate