Alice'i võrgustik. Kate Quinn

Ma teadsin, mis summa eest täpselt need kindlustatud olid. Muutsin peas dollareid naelteks, lisasin kümme protsenti ja nimetasin summa.

      „On teil tõestust nende päritolu kohta? Võibolla müügitšekki?“ Ta prillid läigatasid minu suunas ja ma nägin, kuidas ta sõrmed kõverdusid smaragdkinnise poole. Tõmbasin pärlid oma kätte tagasi ja nii me seal kauplesime. Läks veel pool tundi ja ta ei andnud järele, nii et ma tõstsin tahes-tahtmata häält.

      „Ma lähen siis mujale,“ viskasin lõpuks, aga tema vaid naeratas vaguralt.

      „Paremat pakkumist ei saa te kusagilt, miss. Kui teil päritolupabereid ei ole. Kui teie isa siin oleks või abikaasa, keegi, kes lubaks teil neid pärleid müüa …“

      Jälle sama jutt. Tule teisele poole Atlandi ookeani ja ikka hoitakse sind isa lõa otsas. Pöörasin pea viha varjamiseks akna poole ja märkasin Rose’i blonde juukseid rahva hulgas mööda vilksatamas. Hetk hiljem nägin, et see oli lihtsalt üks mööda lippav koolitüdruk. Oh Rosie, mõtlesin ma õnnetult, vaadates ikka tüdrukule järele. Sa jätsid maha oma pere ja kolisid Limoges’i, kuidas sa küll sellega hakkama said? Mitte keegi ei lase tüdrukutel midagi teha. Ei oma raha kulutada ega isegi oma asju müüa ega oma elugi planeerida.

      Kogusin jõudu abituks vaidluseks, kui pandimaja uks lahti põrkas ja naisehääl hüüdis: „Charlotte, mis pagan, kuule tüdruk, ma ju ütlesin, et sa mind ootaks. Eks ma teadsin, et see murrab mu vaese vana südame, kui sa oma p-pärlitega hüvasti pead jätma, nii et sa tahtsid mind säästa?“

      Vaatasin ukse poole. Eve Gardiner tuli uhkel sammul läbi pandimaja, naeratades, nagu oleksin ma tema silmatera. Tal oli seljas toosama kortsus ja kulunud trükimustriga kleit, mis hommikul, aga ta oli sukad jalga ja viisakad madalad kingad nende otsa tõmmanud. Ta muhklikud käed olid paigatud seemisnahksetes kinnastes ja ta oli pistnud oma juuksesalgud tohutu, kunagi moeka kübara alla, mille küljes tolknes jaanalinnusulg. Ta nägi mu suureks hämmastuseks daami moodi välja. Ekstsentrilise daami moodi, kes siiski oli daam.

      Seistes diskreetselt uksel, käed rinnal vaheliti, naeratas Finn peaaegu märkamatult.

      „Oh, nendest on mul küll kahju ilma jääda,“ ohkas Eve, patsutades mu pärleid nagu koera ja pöörates üleoleva naeratuse pandimajapidaja poole. „Lõunamere saarte pärlid, mis mu kallis k-kadunud abikaasa mulle kinkis.“ Ta tupsutas taskurätiga silmi ja ma suutsin vaevu hoiduda suud ammuli ajamast. „Ja smaragd, see on Indiast! Täpsemalt Cawnpore’ist. See on vana perekonnaehe, mu kalli vanaisa käest, kes teenis k-kuninganna Victoriat. Ajas murjaneid taga ja paras neile neegritele.“ Ta hääles oli Mayfairi laevareisi aegset elegantsi. „Palun, härra, uurige nende läiget veel kord oma monokliga ja ma arvan, et lükkan ümber teie naeruväärse arvamuse, et need on klaasist. Palun teid, tubli mees, määrake neile õige hind.“

      Pandimajapidaja silmad hindasid Eve’i paigatud kindaid ja värisevat jaanalinnusulge. Ta jättis vaesunud aadlidaami mulje, inglise leedi, keda on tabanud rasked ajad ja kes on tulnud oma ehteid pantima. „Mõni päritolu tõendus, proua. Mõni tõend, et …“

      „Jah, jah, see on mul siin kusagil.“ Eve pani oma tohutu käekoti letile, heites pandimajapidaja luubi põrandale. „Siin, ei, see pole see. Anna mu prillid, Charlotte …“

      „Need on sul kotis, vanaema,“ ütlesin ma tasakaalukalt, olles lõpuks võimeline jahmatusest jagu saama.

      „Ma arvasin, et need on sinu käes. Vaata oma kotist. Ei, hoia seda. On see ikka see? Ei, see on Hiina salli arve, las ma vaatan … Päritolu tõendus, see peab siin kuskil olema …“

      Pandimajapidaja letile sadas pabereid. Eve vaatas igaüht nagu hilpharakas, lobisedes oma veatu aktsendiga, nagu oleks ta just lõpetanud teejoomise kuningannaga, otsides olematuid prille ja vaadates iga paberit tähelepanelikult vastu valgust. „Charlotte, vaata ometi uuesti oma kotist. Ma olen kindel, et mu prillid on sinu käes …“

      „Proua,“ köhatas pandimajapidaja kurgu puhtaks, kui uued kunded uksest sisse voorisid. Eve ei pannud neid tähele, pasundades edasi oma asjade ümber nagu mõni Austeni romaani leskproua. „Jumal, härra, ärge nüüd minuga riielge. See on nüüd see, jah, ei, no kuskil peab see ju olema …“ Ta jaanalinnusulg värises ohtlikult ning sellelt sadas tolmu, mis lõhnas koitõrjerohu järele. Pandimajapidaja püüdis tegelda järgmiste klientidega, aga Eve haaras tal klaasleti peal sõrmenukkidest. „Ärge siin minuga asja pooleli jätke, tubli mees, me pole ju lõpetanud! Charlotte, kallis, loe mulle, mis siin seisab, mu vanad silmad …“ Sisse tulnud kunded seisid mõnda aega paigal, aga läksid siis minema.

      Seisin seal nagu statist filmivõtetel, kuni pandimajapidaja kannatus hakkas katkema. „Olgu pealegi, proua. Ma ei nõua päritolu tõendust, ma pole nii kehv härrasmees, et ei võiks proua sõnu usaldada.“

      „Hästi,“ ütles Eve. „Mis on teie hind?“

      Nad kauplesid veidi, aga ma teadsin, kes võidab. Hetk hiljem luges lüüa saanud pandimajapidaja üsna suurt hulka krabisevaid pangatähti mulle käe peale, mu pärlid kadusid leti taha ja me pöördusime sinnapoole, kus Finn meile ust lahti hoidis, naeratades üksnes silmadega. „Mu daam?“ ütles ta tõsiselt ja Eve lipsas temast jaanalinnusule hüpeldes mööda nagu hertsoginna.

      „Ah,“ ütles ta, kui pandimaja uksed me taga sulgusid ja Mayfairi aktsent oli ta kõnest jäägitult kadunud. „See mulle meeldis.“