Originaal:
Kate Quinn
The Alice Network
William Morrow
Toimetanud Marju Lina
Kaane kujundanud Piia Stanberg
Copyright © 2017 by Kate Quinn
Published by arrangement with William Morrow Paperbacks,
an imprint of HarperCollins Publishers
Autoriõigus tõlkele: Inna Feldbach ja OÜ Eesti Raamat, 2018
Kõik õigused kaitstud.
ISBN 978-9949-658-21-3
ISBN 978-9949-658-22-0 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti-Raamat
Trükkinud Booksfactory
Trükitud Poolas
Minu emale,
esimesele lugejale, kriitikule, fännile.
See raamat on sulle.
1.peatükkCHARLIE
Mai 1947
Southampton
Esimene inimene, keda ma Inglismaal kohtasin, oli hallutsinatsioon. Tõin ta endaga kaasa ookeanilaeva pardal, mis kandis mind tuima ja leinavana New Yorgist Southamptonisse.
Istusin ema vastas korvlaua ääres Delfiini hotelli potipalmide vahel, püüdes mitte näha seda, mida mu silmad mulle näitasid. Blond tüdruk vastuvõtuleti ees ei olnud see, kelleks ma teda pidasin. Pere pagasi juures ootas lihtsalt üks inglise tüdruk, keda ma polnud kunagi varem näinud, kuid see ei takistanud mu kujutlusvõimel mulle ütlemast, et ta on keegi teine. Pöörasin silmad kõrvale ja vaatasin kolme naaberlaua poissi, kes püüdsid ettekandjat jootrahaga tüssata. „Viis või kümme protsenti jootraha?“ küsis üks ülikooli kuues nooruk arvega vehkides ja ta sõbrad naersid. „Ma annan jootraha ainult kenakestele. Sellel olid liiga peened koivad …“
Põrnitsesin neid vihaselt, aga ema oli ükskõikne. „Ilm on maikuu kohta nii külm ja rõske, mon Dieu!“ Ta voltis salvräti lahti; meie pagasikuhja kõrval laotus ta lavendliga lõhnastatud volangidega seelik. Paras kontrast minuga, kes ma olin kortsus riietes ja pahur. „Aja selg sirgeks, chérie.“ Ta oli elanud New Yorgis isaga abiellumisest saadik, aga vürtsitas oma ütlusi ikka veel prantsuse sõnadega. „Ära ole nii kühmus.“
„Selles riietuses ei saagi kühmus olla.“ Ma olin topitud korsetti, mis pigistas mind nagu raudvõru, kuigi ma ei vajanud seda, sest olin piitspeenike, aga mu kahar seelik poleks selleta õiget mõõtu välja andnud, niisiis tuli raudvõru taluda. Dior oma Uue Ilme kollektsiooniga võis minupärast põrgusse sõita. Ema riietus alati viimase moe järgi ja tal oli selleks ka figuuri: ta oli pikk, peene pihaga ja samas kurvikas, lausa kompvek oma uusimas reisikostüümis. Minulgi oli seljas koheva seelikuga reisikostüüm, aga kogu see kangahulk tundus mulle olevat liiast. 1947. aasta mood oli väga tüütu minusugusele tüdrukule, kes eelistas Vogue’ile kõrgemat matemaatikat, kuulas pigem Edith Piafi kui Artie Shaw’d, kelle sõrmes ei olnud sõrmust, aga kelle kõht pidi varsti paisuma hakkama.
Mina, Charlie St Clair, olin ametlikult kolm kuud rase. Seegi oli põhjus, miks ema mulle korsetti peale sundis. Ainult kolm kuud, aga ta ei võinud riskida sellega, et maailm peaks teda lipaka emaks.
Vaatasin hotelli vestibüülis ringi. Blond tüdruk oli ikka veel seal ja mu kujutlus püüdis mulle endiselt sisendada, et ta on keegi, kes ta tegelikult ei olnud. Vaatasin uuesti vihaselt kõrvale, kui meie ettekandja naeratades ligi astus. „Kas jääte teejoomise ajaks siia, proua?“ Tal olid tõesti peened jalad, ja kui ta meie tellimust täitma ruttas, vaidlesid naaberlaua poisid ikka veel tema jootraha üle. „Igaüks maksis tee eest viis šillingit. Ah, jätame talle paar penni …“
Meie tee jõudis varsti klirisevates portselantassides kohale. Ema naeratas ettekandjale. „Pisut rohkem piima, palun. C’est bon!“ Kuigi see polnud õigupoolest bon. Väikesed kõvad saiakesed, kuivad võileivad ja ei teragi suhkrut; Inglismaal olid ikka veel käibel kaardid; kuigi sõja võidupäev oli olnud kahe aasta eest, olid isegi uhke hotelli menüüs ainult sõja ajal kindlaks määratud hindadega toidud, mida sai tellida vaid viie šillingi eest inimese kohta. Sõja jäljed olid endiselt näha, hullemini kui New Yorgis. Hotelli vestibüülis liikus ikka mundris sõdureid, kes kurameerisid toatüdrukutega, ja tund aega tagasi, kui me ookeanilaevalt maha astusime, märkasin ma kai ääres kuuliaukudega maju, mis meenutasid välja löödud hammastega naeratust. Olin Inglismaal esimest korda ja see näis kõikjal, rannast hotellini, olevat hall ja kurnatud ning sõjast läbini vapustatud. Täpselt nagu ma ise.
Panin käe oma lillakashalli reisikostüümi taskusse ja puudutasin paberitükki, mis oli mu taskus olnud terve viimase kuu, nii reisikostüümi kui ka pidžaamat kandes, aga millega ma ei osanud midagi peale hakata. Mida ma sain sellega peale hakata? Ma ei teadnud seda, ehkki paber taskus tundus raskem kui laps, keda ma kandsin. Last ei tundnud ma üldse ja mul polnud tema suhtes ühtegi selget tunnet. Mul polnud hommikuti iiveldust ega vastupandamatut isu hernesupi järele maapähklivõisaiaga ega tundnud ma ka midagi muud, mida tuntakse, kui ollakse lapseootel. Olin lihtsalt tuim. Ma ei suutnud sellesse lapsesse uskuda, sest ta ei olnud minu jaoks muutnud mitte midagi. Peale kogu mu elu.
Naaberlaua poisid tõusid püsti, visanud lauale mõne mündi. Nägin meie ettekandjat piimaga naasmas, kõndides nõnda, nagu oleks tal valus, ja vaatasin kolme minekule asutavat inglise poissi. „Andke andeks,“ ütlesin ma ja ootasin, kuni nad ümber pöörduvad. „Viis šillingit igaühelt tee eest, niisiis viiešillingilise arve viieprotsendiline jootraha peaks olema üheksa penni. Kümneprotsendine jootraha üks šilling ja kuus penni.“
Nad nägid ehmunud välja. Olin selliste pilkudega harjunud. Keegi ei arvanud, et tüdrukud oskavad arvutada, eriti peast, isegi lihtsat tehet nagu see. Aga mu põhieriala Benningtonis oli matemaatika, numbrid oli mulle arusaadav maailm, need olid arukad ja ratsionaalsed, nendega oli erinevalt inimestest lihtne toime tulla ja niisugust arvet polnud olemas, millega ma poleks arvutusmasinast kergemini hakkama saanud. „Üheksa penni või šilling ja kuus penni,“ kordasin ma poistele väsinult otsa vaadates. „Olge härrasmehed, jätke šilling ja kuus penni.“
„Charlotte,“ sisistas ema, kui poisid hapude nägudega minekut tegid. „See polnud sugugi viisakas.“
„Miks mitte? Ma ju ütlesin andke andeks.“
„Mitte kõik ei jäta jootraha. Ja sinul polnud nendega mingit tegemist. Keegi ei armasta iseteadvaid tüdrukuid.“
Ega tüdrukuid, kelle eriala on matemaatika, ega tüdrukuid, kes on lapseootel, ega … Aga jäägu need sõnad minust ütlemata, olin võitlemiseks liiga väsinud. Me olime kuus päeva ühes kajutis üle Atlandi sõitnud, see oli tormise mere tõttu olnud oodatust pikem aeg, ja need kuus päeva olid kulunud tülitsemisele, mis vaheldus veelgi ebamugavamate viisakusavaldustega. Kõige taustaks mu häbistatuse lugu ja ema vaikne hõõguv raev. Seepärast haarasime kohe võimalusest laevalt maha tulla ja veeta üks öö maal. Kui me poleks pisikesest kajutist tulema saanud, oleksime ikka veel teineteise kallal õiendanud.
„Su ema on alati valmis kellelegi kraesse kargama,“ oli aastaid tagasi öelnud mu prantsuse täditütar Rose, kui ema oli võtnud kümme minutit meie kallal Edit Piafi kuulamise pärast. See pole väikestele tüdrukutele sobiv muusika, täiesti kohatu!
No nüüd olin ma teinud midagi hoopis kohatumat, kui seda on prantsuse šansoonide kuulamine. Kõik, mis ma teha suutsin, oli oma emotsioonid maha suruda, kuni ma neid enam ei tundnud, ning peletada inimesed eemale kõrgele tõstetud lõuaga, mis ütles, et mul on ükskõik. See toimis hästi ülbete poiste puhul, kes tüssasid ettekandjat, aga ema oskas mu kestast siiski igal ajal läbi näha.
Ta lobises nüüd lõputult, kurtes, kui raske oli olnud merereis. „… ma teadsin, et oleksime pidanud tulema hilisema laevaga. See oleks viinud meid otse Calais’sse ilma selle tobeda peatuseta Inglismaal.“
Ma olin vait. Üks öö Southamptonis ja homme otse Calais’sse, kust rong viib meid Šveitsi.