Esimest korda Richardsonide majja astudes peatus tüdruk hetkeks, jalg ukselävel. Ta ütles endale, et see on kõigest maja. Siin elas Moody. Aga isegi see tundus talle pisut sürreaalsena. Moody osutas kõnniteel seistes peaaegu häbelikult peaga maja suunas. „Olemegi kohal.” Ja tüdruk küsis: „Sa elad siin?” Asi polnud suuruses – tõsi küll, maja oli suur, kuid sama sai öelda kõigi majade kohta sellel tänaval, ja tüdruk oli kolme Shakeris elatud nädala jooksul suuremaidki maju näinud. Ei, asi oli muru rohelises toonis, telliskivide vahelt paistvate mördiridade sirgetes joontes, leebe tuule käes sahisevates vahtralehtedes, tuules endas. Seda tunnet põhjustasid ukselävel tajutav kombinatsioon pesupulbri, toidu valmistamise ja muru pehmest aroomist, tõrksalt püsti jäänud juuksetukka meenutav tagurpidi pöördunud kaltsuvaiba nurk, mis tekitas mulje, nagu oleks keegi selle kortsu ajanud ja unustanud sirgeks tõmmata. Tüdrukule tundus, nagu siseneks ta maja asemel maja kontseptsiooni, tema silme ees ellu ärganud arhetüüpi. Kohta, millest ta oli küll kuulnud, kuid mida polnud kunagi varem näinud. Pearl kuulis eemal asuvatest tubadest elutegevusele viitavaid helisid – telereklaami tasast pominat, töö lõpetanud mikrolaineahju piiksumist –, aga see kõik kostis kaugelt nagu unenäos.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.