„Miks su ema päris tööle ei lähe?” küsis Moody ühel pärastlõunal Pearli käest. „Ta leiaks endale kindlasti koha, kus nädalas rohkem töötunde kokku tuleks. Või koguni täiskohaga töö Pearl of the Orientis või mõnes muus kohas.” Poiss oli sellel teemal terve nädala mõtteid mõlgutanud, alates hetkest, mil ta Mia töökohast teada sai. Moody leidis, et kui naine rohkem tööd teeks, teeniks ta piisavalt päris diivani, ehtsa toidu, ehk koguni teleka soetamiseks.
Pearl vahtis poissi, kulm kipras, nagu ei saaks ta tolle küsimusest lihtsalt aru.
„Aga tal on ju töö,” tähendas tüdruk. „Ta on kunstnik.”
Nad olid niiviisi elanud aastaid. Mia pidas osalise ajaga töökohtasid, teenides piisavalt nende vee peal hoidmiseks. Pearli jaoks oli pingerida juba aegade algusest paigas olnud: tüdruku ema päristööks oli kunstiga tegelemine, ja need asjad, mis aitasid arveid maksta, olid vajalikud vaid kunsti tegemise võimaldamiseks. Ema kulutas iga päev töö tegemisele mitu tundi, kuigi Moody polnud alguses aru saanud, millega naine täpselt tegeles. Mõnikord viibis ta keldrikorrusel pesuruumi sisse seatud pimikus ning ilmutas filmirulle ja fotosid. Teinekord näis kogu ta aeg kuluvat lugemisele – ja mõistagi ei osanud Moody ta lugemismaterjali kuidagi tööga seostada, kuna see koosnes 1960ndate aastate kokandusajakirjadest või autode kasutusjuhenditest või raamatukogust võetud kobakast Eleanor Roosevelti kõvakaanelisest eluloost, või siis põrnitses naine lihtsalt elutoa akna taga kasvavat puud. Ühel hommikul poisi saabudes mängis Mia mingi nöörijupiga, kudus kassikangast, ja kui lapsed oma käikudelt tagasi jõudsid, tegeles naine endiselt sama asjaga, punudes sõrmede vahel aina keerulisemaid võrgumustreid, mille ta seejärel ainsa liigutusega äkitselt üheks aasaks lõhkus, et siis oma tegevust otsast alustada. „See on osa protsessist,” teatas Pearl poisile ükskõikselt nagu pärismaalane, keda tema maal kehtivad kummalised kombed vähimatki ei loksuta, kui nad läbi elutoa tuiskasid.
Mõnikord käis Mia fotoaparaadiga väljas, kuid kulutas sagedamini siiski päevi või koguni nädalaid pildistatava objekti ettevalmistamisele, sellal kui pildistamise protsess ise kestis vaid mõned tunnid. Sest nagu Moody teada sai, ei pidanud Mia end fotograafiks. Fotograafia esindas põhimõtteliselt dokumenteerimist ja poiss taipas peagi, et Mia kasutas fotode tegemist pelgalt tööriistana nagu maalikunstnik pintslit või spaatlit.
Lihtsaid fotosid oli võimalik hiljem töödelda: nende taha peituvate inimeste nägusid katvaid tikitud karnevalimaske või nende figuure oli võimalik välja lõigata nagu pabernukke ja neid moeajakirjadest välja lõigatud riietesse rõivastada. Ühe fotoseeria jaoks loputas Mia kõigepealt negatiive ja tegi neist seejärel veidralt moonutatud tõmmiseid – foto limonaadiplekkidega kirjatud puhtast köögist; foto nöörile riputatud ning valgendiga kummituslikuks muudetud ja kooldunud pesust. Ühte teist seeriat tehes ilmutas ta iga kaadrit hoolega kaks korda ja tulemuseks oli ta käe keskmisele sõrmele paigutatud kaugelt paistev pilvelõhkuja; kui sinise taeva taustale paigutatud teekattel laiali tiibadega vedeleva surnud linnu silmad kinni polnuks, võinuks jääda mulje, et see lendab.
Naine töötas tavasid eirates, jättis alles üksnes endale meeldivad fotod ja viskas ülejäänud minema. Kui mingi idee end ammendas, siis jättis ta igast kaadrist alles ühe foto ja hävitas negatiivid ära. „Paljundamise protsess ei paku mulle huvi,” pillas naine Moodyle nagu möödaminnes, kui poiss tema käest küsis, miks ta oma pilte ei paljunda. Inimesi pildistas ta harva – mõnikord tegi naine mõne ülesvõtte Pearlist, nagu tookord, kui tüdruk murule seatud voodis lamas, kuid ei kasutanud neid oma töös mitte kunagi. Samuti ei pildistanud ta kunagi ennast. Pearl rääkis Moodyle, et ema oli kunagi teinud seeria autoportreesid, millel kandis maskina erinevaid objekte – tükike musta pitsi, viieharuline hobukastanileht, niiske ja plastiline meritäht –, kulutades nendele fotodele mitu kuud ja jättes viimaks valikusse vaid kaheksast pildist koosneva seeria. Fotod olid olnud kaunid ja tontlikud, Pearl nägi neid nüüdki veel täpselt oma vaimusilma ees: ema pärlina sillerdav silm meritähe harude vahelt välja piilumas. Kuid viimasel hetkel oli Mia põhjustel, mida isegi Pearl ette kujutada ei osanud, nii fotod kui ka negatiivid ära põletanud. „Sa kulutasid nende peale nii palju aega,” oli tüdruk öelnud, „ja nüüd,” ta nipsutas sõrmi, „vuhh, ja ongi kõik?”
„Need ei toiminud,” oli kõik, mida Mia selle peale vastas.
Aga pildid, mis ta alles jättis ja maha müüs, olid jalustrabavad.
Ann Arboris luksuslikus allüürile antud korteris elades oli Mia mõned korteriomaniku mööblitükid laiali lammutanud ja nende detailidest – sõrmejämedused poldid, lakkimata vahedetailid, kehatud jalad – loomi ehitanud. Kogukast üheksateistkümnenda sajandi kirjutuslauast sai pull: välja tõmmatud sahtlite külgedest moodustusid lihaselised jalad, sahtlite küljest eemaldatud malmnupud olid pulli nina, silmad ja valgust peegeldavad munandid, pihutäis sahtlist võetud ja lehvikuks seatud pastakaid muutusid poolkuukujulisteks sarvedeks. Naine sättis tükid Pearli abiga koorekarva Pärsia vaiba taustale, mis nägi välja nagu udujoomedega kaetud väli, ning ronis seejärel ülesvõtete tegemiseks lauale. Pärast seda lammutasid nad looma laiali ja panid laua uuesti kokku. Kumerduvateks võrgujuppideks lahutatud vanast Hiina linnupuurist sai otsekui lendutõusuks laiali sirutatud skeletilaadsete tiibadega kotkas. Ülepolsterdatud diivanist – huikeks kergitatud londiga elevant. Selle projekti tulemusel valminud fotoseeriad olid ühtaegu huvitavad ja häirivad, loomad mõjusid iseäralikult peente ja elutruudena, kuni lähemalt uurides selgus, millest need tehtud olid. Mia oli päris mitu pilti oma New Yorgi galeriiomanikust sõbra Anita vahendusel maha müünud. Pearl ei olnud selle naisega mitte kunagi kohtunud. Mia vihkas New Yorki ja polnud nõus sinna minema isegi omaenda tööde reklaamimiseks. „Anita,” oli Mia kunagi telefoniga rääkides öelnud, „ma küll armastan sind väga, aga ei saa New Yorki näitust korraldama tulla. Ei, isegi siis mitte, kui see tähendaks saja töö müümist.” Paus. „Ma saan aru, aga sa tead, et ma ei saa seda teha. Hea küll. Tee, mida suudad, ja mulle sellest piisab.” Anital õnnestus sellele vaatamata viis-kuus seeriast pärit fotot maha müüa ja see andis Miale võimaluse järgmised kuus kuud koristamas käimise asemel uue projekti kallal tööd teha.
Nii tüdruku ema töötaski: tegeles ühe projektiga neli või kuus kuud ja võttis seejärel ette järgmise. Ta muudkui töötas ja töötas ja sai valmis järjekordse fotoseeria ning harilikult müüs Anita vähemalt mõned piltidest oma galeriis maha. Alguses olid hinnad olnud vägagi tagasihoidlikud, mõnisada dollarit foto eest, ja Mia pidi mõnikord kahe või koguni kolme kohaga tööd tegema. Aga aja möödudes leidsid tema tööd kunstimaailmas tasapisi tunnustust ja Anita müüs kõrgema hinna eest rohkem pilte: piisavalt, et maksta selle eest, mida Mia ja Pearl eluks vajasid – toit, üür, kütus auto jaoks –, isegi siis, kui Anita oli oma viiskümmend protsenti komisjonitasuna kinni pidanud. „Mõnikord koguni kaks või kolm tuhat dollarit,” ütles Pearl Moodyle uhkusega ja poiss tegi peas kiire arvutuse: kui Mia müüks aastas kümme pilti …
Mõnikord ei läinud fotod kaubaks. Luustikku meenutavate lehtedega seeriast õnnestus müüa vaid üks pilt ning naine tegi mitu kuud erinevaid juhutöid: koristas, tegi lilleseadeid, kaunistas torte. Tal tuli