Metsatalu saladused. Eet Tuule

eest peitu, kuid tulevad õige pea tagasi … Meile nad enam midagi halba ei tee … Teatage, kuhu vaja, et Kõrvenurga tallu murti sisse ja et me vajame abi!”

      „Kas meie aidata ei saa?” sosistas Ringo.

      „Ainult siit põgenemisega … Neil on püss, pane tropp kähku tagasi … Oota hetk! Ava köögikapi vasakpoolne sahtel … Nii, võta poolikust suitsupakist leheke ja peida see otsekohe ära. Kasvõi jalanõu sisse. Korras! Pidage meeles: mitte ühelegi inimesele ei tohi sellest paberist enne hingata, kui ma luban! Minge!”

      Poisid adusid, et taadi viimane nõuanne oli ainuõige. Tundus tõesti, et vanakesi otsene oht ei ähvardanud, ning Ringo ja Ando lipsasid rutuga majast välja. Õues näis kõik endiselt rahulikuna, Hanna askeldas üksi kaevu juures.

      „Noh, mis oli?” päris ta kärsitult.

      „Hiljem räägime,” vastas Ando veepudelit võttes. „Praegu tuleb igatahes jalamaid jalga lasta!”

      „Paigal seista, käed üles! Kõigil, ütlesin ma, kurat võtaks!” käratas keegi ootamatult ning kuusehekist astus välja turske mees, jahipüss käes. Sukkmütsiga kaetud kurjategija näost olid nähtaval vaid väikesed tigedad silmad, mis surmani ehmunud noori läbilõikavalt puurisid. Ühe järsu liigutusega võttis mees talle kõige lähemal seisva Ringo sihikule. „Mõlemas rauas on kartetš ja mööda lasta on võimatu,” irvitas kurjategija käriseva häälega. „Tegite ränga vea, et majja läksite.”

      Samas kääksatas mingi uks ning kõrvalhoonest väljus veel üks maskiga tegelane. Ringo kaalus lootusetuna tunduvat olukorda.

      Tee autoni püsis seni veel vaba, sest too teine tüüp seisatas. Ilmselt jäi ta kuuri nurga taha pargitud maasturit valvama. Sedasi lõikas ta ühtlasi ära ka noorte võimaliku põgenemistee kuuritagusesse tihnikusse. Veel on lootust: lähivõitluses osaleks esialgu vaid üks vastane!

      Ringo piidles kaaslaste poole ja viipas peaga Suzuki suunas. Nood said märguandest jalamaid aru, ent nende teed sulgev relvastatud volask tõstis püssitorud veel kõrgemale, andes mõista, et on kõigeks valmis. Küllap ta oli Ringo kehakeelest otsustavust välja lugenud. Õnneks oli vähemalt valulaps Hille pärast oma janu kustutamist kähku autosse tagasi kobinud.

      Pikaks kalkuleerimiseks polnud mahti ja Ringo sööstis edasi. Kõigepealt hüppas ta siiski kahe vastase vahelisele tulejoonele: kohe Ringot tulistades tabaks jõhkardi laeng kindlasti ka tema enda kaaslast. Püssimees jäi hetkeks kõhklema.

      „Kao eest ära, kurat!” röökis ta metsiku häälega, aga Ringo jõudis juba pärale. Löögi sooritamiseks poisil aega polnud ning ta viskus vaenlase jalgadesse – sedalaadi rünnakut ei osanud koeratapja ette aimata.

      Kähmlus kujunes lühikeseks, sest ootamatusest oimetu mees vajutas kogemata päästikule … Koguni kaks korda. Selle võimalusega arvestades oli Ringo suutnud püssitorud õigeaegselt ülespoole suunata. Kärgatused kurdistasid küll kõiki, ent paigale tardus viivuks ainult röövel. Kui mees ehmatusest toibus, istus Ringo juba sõprade kõrval autos, mis otsemaid paigalt võttis. Noored nägid veel maskikandjat, kes momendil kasutut relva vihaselt raputas. Seejärel ümbritses põgenikke metsateed kahelt poolt ääristav puudemüür.

      „Super!” huilgas Ando täiest kõrist, Hille värises hiirekesena tagaistmel, aga Hanna nuuksatas tahtmatult.

      „Niimoodi eluga riskida ei tohi!”

      „Aga kui me lurjuste kätte vangi oleksime jäänud,” õigustas Ringo ennast. „Kes teab, mis siis oleks juhtunud?”

      „Siis oleks meid samamoodi koheldud nagu vanakesi: kinni seotud ja sinnasamasse maha jäetud,” arvas Ando.

      „Noh ja mis siis,” tihkus tüdruk, „aga sina, Ringo, riskisid eluga!”

      „Rahunege maha, sest mõelda on vaja; me pole ju veel pääsenud,” sekkus Ando.

      „Tõepoolest, nad asuvad meid jälitama,” taipas Hanna.

      „Sellisel juhul oleks pätid pidanud meil juba kannul olema,” kahtles Ringo. „Nähtavasti on neil talus veel tegemist, aga samas peavad nad kartma, et helistame, kuhu vaja.”

      „Küllap arvestavad sellega, et siin levi puudub, seega on neil veidi varuaega,” arvas Ando. „Meie aga peame nüüd pidevalt kontrollima, millal side taastub.”

      „Just vaatasin – ikka tumm,” teatas Hanna juba rahunenud häälega. „Kas sa tagasiteed ikka mäletad?” pöördus neiu juhi poole.

      „Esiotsa enam-vähem,” arvas Ando mitte just eriti veendunult.

      „Jälgi hoolega ümbrust. Pigem sõida aeglaselt; peaasi on mitte eksida!”

      „Iga tibi mind ikka ei õpeta!” pahandas sohver.

      „Ta ei õpeta, vaid tuletab meelde, kui keeruline on ilma kaardi abita tolles võõras metsas orienteeruda,” rahustas Ringo sõpra, kes vahetult enne järjekordset teeristi auto seisma jättis ning välja kobis. Ando laskus jälgede uurimiseks kükakile ja kirus: