Toimetanud Reet Trummal ja Maarja Ojamaa Kujundanud Anu Ristmets Kõik õigused kaitstud. Autoriõigus: Eet Tuule ja OÜ Eesti Raamat, 2018 ISBN 978-9949-622-95-5 ISBN 978-9949-622-96-2 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti-Raamat Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
1.
Luhtunud väljasõit
Suve esimene treeninglaager lõppes tähtsa karateturniiriga, mille võitjale oli edasipääs rahvusvahelistele võistlustele kindlustatud. Eeldati Ringo Suursoo kindlat võitu ning koos teise tipptegijaga oma vanuseklassis ja kaalukategoorias jõudiski ta finaali. Seal võtsid sündmused aga ettenägematu pöörde, sest Ringo peamiseks vastaseks osutus seekord hoopis nöpsninaga saatusejumalanna – punapäine Tiia.
See isekas, aga ütlemata kena plika oli otsustavat matši vaatama tulnud ning elas kahevõitlusele innukalt kaasa. Muidu oleks tema hääl üldisesse kisakoori sulandunud, kuid Ringo oli tüdrukust sedavõrd sisse võetud, et tavaolukorras külmaverelise karatekana tuntud poiss ei suutnud täna vajalikul määral keskenduda ning tegi ühe apsu teise järel. Vastane muidugi taipas, et temast alati edukam klubikaaslane on miskipärast liimist lahti, ning tungis üha raevukamalt peale. Tema rünnakud kandsidki vilja: võitjaks kuulutati Maidu Mihkelson.
Iseenda, Tiia ja kogu maailma peale tige Ringo ei võtnud pärast matši kedagi jutule, vaid käis kähku duši alt läbi ning kavatses märkamatult teiste silmist kaduda. Esmalt pean rahunema. Järele mõtlema, et mis siis valesti läks. Ning miks? Alles seejärel oskan ehk matši kulgu koos treeneriga analüüsida. Kunn on arukas ja asjalik mees, aga kuidas talle selgitada, et kõiges on süüdi too iseteadev plika …?
Ta naerab mu lihtsalt välja: ise kogenud võitleja, aga keskendumisega hakkama ei saa! Kui ma vaid suudaksin Kunnile selgeks teha, et Maiduga oleme konkurendid ka Tiia südame võitmisel, siis vast mees saaks aru.
Igatahes praegu ma küll ei soovi temaga tänast finaali analüüsida. Kunagi hiljem ja punkt!
„Hei, oota!” hõikas tuttav hääl ning klubi esinumbri tiitli kaotanud poiss peatus tahtmatult.
„Mida sina veel tahad?” üritas ta Aaspere Andot jäiselt eemale tõrjuda. „On sul asja ka?”
„Muidugi on,” nohises temast veidi vanem, silmatorkavalt hoolitsetud välimusega trennikaaslane solvunult. „Tead, unustame selle kuramuse mahvi ja tobeda turniiri korraks ära! Pool suve on varsti läbi, meie aga muudkui õpime kaklema.”
„Kavatsed karatest loobuda?” muutus Ringo valvsaks.
„Ei, seda mitte, aga Tiia saatis mind sünnale kutsuma.”
„Kas ta ise ei oska enam rääkida või on sind tema pressiesindajaks määratud?” hakkas Ringol mõõt täis saama.
„Sa panid ju nagu sprinter ees plagama ja Tiia poleks sind kätte saanud. Oota tiba, kuni ta pärale jõuab.”
„Mis temal minust!” ei suutnud Ringo end enam talitseda. „Ta plaksutas matši ajal ju Maidule.”
„Teile mõlemale, sa ohmu,” teatas Ando suureliselt ning lisas: „Maidut ta igatahes ei kutsu.”
„Kust sa tead?”
„Tean,” läks saadik tähtsust täis, ent samas silkas hingeldav punapea ise maja nurga tagant välja ning Ringol oli au ja võimalus vestelda kuninganna endaga.
„Minu teada oled sa sügisel sündinud,” tegi poiss algust, aga siis kadus jutujärg käest. Nii oli tal Tiiaga kõneldes ennegi juhtunud ning ega see nähtavasti viimaseks korraks ei jää. Piiga uudistas kohmetunud poissi, muigas siis mõistvalt ning selgitas:
„Minu naaber saab kuusteist täis ja tema esivanemad lubasid nende suvekodus peo püsti panna. Olen seal Triinu juures paar korda käinud ning võin kinnitada, et väga vinge maja ja üksildane kant – keegi ei tule meid segama.”
„Kas sinul on siis voli mind sinna kutsuda?” päris säärastes olukordades kogenematu noormees. „Ja kui palju rahvast sinna koguneb?”
„Viis tüdrukut ja igaüks võtab oma kuti kaasa,” selgitas Tiia. „Kokku seega kümme inimest.”
„Huvitav, millest säherdune au,” kohmas Ringo. „Võitjaks tuli ju Maidu.”
„Mis tähtsust sel on?” küsis neiu, uurides veel kord noormehe nägu, ning jätkas: „Ära nüüd ühe kaotuse pärast põe, järgmine kord võidad nagunii jälle sina! Ja kui ma endale kellegi kaaslaseks valin, siis ikka kuti, kes mulle meeldib.”
Sihuke avameelsus võttis Ringo tummaks ning teadmata, mida vastata, kõõritas ta Ando poole – isegi too eluvend oli kergelt pahviks löödud.
„Kas ma ei väljendunud selgelt?” soovis Tiia teada. „Pealegi kuluks väheke lõdvestumist sulle praegu igati ära. On ju nii? Või panin ma millegagi puusse?”
„Ei, muidugi mitte. Ma pole lihtsalt labrakatel käija, aga sinuga sooviksin koos olla küll.”
„Nii et tuleksid?” lõid neiu silmad särama. „Ja mingit taset seal ei nõuta, tunne end lihtsalt vabalt.” Seejärel üllatas Tiia poisse juba teist korda, suudeldes Ringot põsele. „Super! Lippan kinki ostma.
Ando viib sind ülejäänuga kurssi. Varsti näeme. Tšau!” vuristas ta ühe hingetõmbega ja tegi kiiresti minekut.
Ringos möllasid vastakad tunded: äkiline rõõmupuhang võitles hirmuga eelseisva katsumuse ees, sest ainult spordile pühendunud poiss tundis end tüdrukute seltskonnas saamatu nohikuna. Siin ei aidanud see, et oma klassi poisid olid ta juba mitme aasta eest selgelt liidriks tunnistanud.
Tõsi, eelmisel aastal olid seitsmenda kutid kahte vaenulikku leeri jagunenud, ent tolle kriminaalse jõugu peamehed heideti koolist välja ning nende kambameestel lubati edaspidi silma peal hoida. Ja tänavu oli Ringo oma klassis taas kindlalt esinumbriks.
Seda siiski teatud mööndusega: selles vanuses oli osa poisse juba liiga iseseisvaks muutunud. Ega Ringo liidripositsiooni teadlikult ihaldanudki, aga tema aktiivne loomus sundis teda pidevalt tegutsema ja teisi kamandama. Ning kui lisada siia veel Ringo füüsiline üleolek ja sportlikud saavutused, siis seda enam juhi roll talle sobis.
„Sa ei kuula mind vist üldse. Jäid Tiiast unistama?” päris Ando pilkavalt muiates, ent kaaslase karm pilk võttis tal naeruisu ära.
„Seleta uuesti,” kohmas hajevil olekuga Ringo ning sõber alustas otsast peale. Lühidalt öeldes pidid kõik peale Triinu kokku saama Mustamäe Magistrali parkimisplatsil punkt kell neli ning too igavesti uhke metsamaja asuvat kusagil ligi viiekümne kilomeetri kaugusel.
„Aga siis on ju vähemalt kahte autot ning lubadega juhte vaja. Meil neid ju pole,” kahtles Ringo plaani elluviidavuses.
„Ära muretse, üks paberitega paarike on kaheksateist täis ja autoga. Minulgi on load taskus.” Ringo pungitas vist üllatusest silmi, sest treeningukaaslane jätkas: „Paps luges enne sõnad peale, aga andis selleks nädalavahetuseks auto minu käsutusse. Näed nüüd, higistame saalis päevade kaupa koos, aga teineteise elust ei tea halligi.” Ringo pidi tunnistama, et Ando sõnad pidasid paika.
Koduteel oli Ringol siiski põhjust end kergemeelsuse pärast kiruda, kuna sihukesed olengud ei istunud talle kohe kuidagi. Samas oli noormees vägagi elevil: Tiia ise valis minu oma kaaslaseks!
***
Kui Ringo Magistrali juurde jõudis, olid kõik peale Tiia juba kohal. Poiste silmarõõm hilines vaid kümme minutit, mis olevat tema kohta hea näitaja. Ringo, Ando, Tiia, Hanna ja keegi Tauno istusid Ando papsi linnamaasturisse, ülejäänud nelik mahutas end Siimu väiksemasse Fordi ja asuti teele.
Ringo ja Tauno vahel istuv Tiia nihkus tasapisi, kuid sihikindlalt oma väljavalitule järjest lähemale. Niimoodi tihedalt külg külje vastas oli mõnus, aga samas häirivalt erutav istuda, kuid poisil polnud pageda kuhugi. Esmalt lobiseti läbisegi tühjast-tähjast, pärastpoole arenes Ringo ja Tiia vahel usalduslik vestlus. Noormees sai tema kohta üht-teist uut teada. Näiteks seda, et Tiia tegeles küllaltki tõsiselt võimlemisega.
„Sellepärast sa nii kaunis välja näedki.”
„Ohoo, sa oskad