Skandaalne lord. Nicola Cornick

köhatas, jättis isa keelava pilgu tähelepanuta, ning pöördus kasuema poole.

      „Maggie, kas sinu pärastlõuna möödus meeldivalt?” küsis ta leedi Fentonilt.

      Kui isa Maggiega abiellus, oli ta tahtnud, et Catherine tema noort naist emaks kutsuks, kuid neiu oli keeldunud. Tema ema oli surnud, kui Catherine oli kaksteist ning Maggie Fenton oli Catherine’ist ainult kuus aastat vanem, nüüd oli ta kakskümmend seitse ja kasutütar kakskümmend üks. Tundus naeruväärne teda emaks kutsuda. Õnneks oli Maggie sellega nõus. Neist olid saanud sõbrad, väga head sõbrad, ja Catherine oli oma värsket kasuema lihtsa kiindumusega armastanud.

      See oli tol ajal, kui Maggie suutis Sir Alfredi ümber oma väikese sõrme keerata, kui ta oli elegantne seltskonnadaam, mitte see kahvatu ja närviline inimvare, kes nüüd laua all oma siidist ja pitsist salli ribadeks kiskus. Vanemaks saades oli Catherine taibanud, et tema kasuema polnud tugev ja nende rollid olid ajapikku vahetunud, kuni Catherine’ist sai kaitsja, nagu oleks tema vanem. Ta armastas endiselt meeletult Maggiet, poolvenda ja väikest poolõde, kelle Maggie oli talle kinkinud, kuid nüüd oli tal kasuemast ka kahju.

      Catherine ootas, kuid Maggie ei vastanud. Tema sinised silmad olid elutud. Ta poleks nagu sõnagi kuulnud. Kaminasimsil tiksus valjusti kell. Tuba oli valge ja avar, helerohelistes ja valgetes toonides, mis meenutasid suvist päikesepaistet. Tundmatute inimeste portreed, mis Sir Alfred oli ostnud, tehes näo, et need olid tema kauged esivanemad, olid sama ilmetud nagu tema naine.

      Hetke pärast ohkas Sir Alfred raskelt. „Margaret,” küsis ta, „kas sa ei kuulnud? Catherine küsis, kuidas su päev möödus?”

      Catherine mõtles selle peale, et tema isa kasutas alati inimese täisnime. Talle meenus häguselt, kuidas ema teda Kate’iks kutsus, kui ta väike oli. See aeg oli ammu möödas koos soojuse, armastuse ja naeruga, mis kunagi olid Guilford Streeti maja täitnud. Nüüd oli maja imekaunilt sisustatud – leedi Fentoni maitse järgi –, kuid tühi ja külm. Sir Alfred oli harva siin. Catherine kahtlustas, et ta üüris kusagil korterit, kus ta veetis suurema osa öid. Nad kõik teadsid, et tal oli peaaegu abielu algusest Maggiega ja ilmselt juba varemgi rida ülalpeetavaid naisi. Catherine teadis, et seltskonnas tuli selliseid asju ette, kuid see tegi talle Maggie pärast haiget. Kasuema polnud kunagi selliste löökide talumiseks piisavalt tugev paistnud ja aasta eest, pärast tütar Mirabelle’i sündi oli ta veelgi enam endasse tõmbunud ning ajuti paistis ta vaevu kohal olevat.