Withers astus sammu lähemale, haaras naisel käsivarrest ning tõmbas ta nii jõhkralt näoga enda poole, et Catherine väänas õla välja ega suutnud valuoiet maha suruda. Ta nägi mehe pilku rahulolust säramas, kui ta nägi, et oli tüdrukule haiget teinud.
„Sa väike lirva,” nähvas mees. „Sul pole valikut. Ma ei lase sul minna. Ma saan su endale ja taltsutan su.”
„Seda te ei tee.”
„Ma ütlesin, et sul pole valikut.”
Catherine sulges silmad. Tema peas tagus taas küsimus võimust, mis Withersil tema isa üle oli. Kui Sir Alfred talle rääkis, et võttis vastu Withersi pakkumise tütrega abielluda, oli Catherine kohkunud. Paljud mehed olid palunud Sir Alfredilt luba neiu poole pöörduda. Nad kõik olid vääritutena tagasi lükatud. Withers oli heaks kiidetud. Isa oli rääkinud midagi sellest, et Withers on lugupeetud inimene ja kolleeg. Lugupeetud ta polnud, sest kogu linn rääkis temast kui moraalitust inimesest. Mis puutus kolleegidesse, siis oli tõsi, et ta oli Catherine’i kolmas eestkostja, kelle oli määranud Sir James Mather, neiu vanaisa pankur, pärast Jack McNaishi surma. Catherine polnud sellest kohalemääramisest tol ajal aru saanud ega mõistnud seda nüüdki. Ta teadis, et vanaisa oleks Withersi vastikustundega majast välja visanud.
Sellest hoolimata oli lord Withersi sõnades kübeke tõde, ükskõik kui piinlik neiul oli seda tunnistada. Debütandina, kellel oli veel kaupluse lõhn küljes, polnud mingit valikut, kui ta polnud valmis end abieluvoodile ohverdama.
Catherine neelatas raskelt ja vastas mehe pilgule. „Ma võin kodu- või kooliõpetaja olla…”
Withers naeris karmilt. „Sa oled alaealine. Sul pole soovitajaid. Keegi ei võtaks sind tööle. Pealegi leiaksin ma su üles ja tooksin tagasi.”
Withers tõmbas ta endale lähemale. Catherine punnis vastu ja tundis mehe haaret tugevnemas. Ta tundis, kui erutatud mees oli. Tema kõva peenis pressis vastu tüdruku keha. Nüüd oli mehe silmis naudinguhimuline ärevus. Catherine teadis, et vastupunnimine muutis ta mehe jaoks veel ihaldusväärsemaks ja see mõte tekitas temas vastikust.
„Kui te mu tagasi tooksite, jookseksin uuesti ära,” ütles ta kokkusurutud hammaste vahelt. „Ma lähen välismaale. Ma otsin leedi Russelli üles ja reisin koos temaga. Te ei saa mind oma tahtele alluma sundida! Ma ei taha seltskonnadaami elu elada…”
„Sinu soovidel pole mingit tähtsust. Sa teed nii, nagu ma käsin, selili, minu voodis, millal iganes ma seda nõuan.”
Mehe tahumatus lõi tüdrukul hinge kinni. Kui Catherine Withersit ammulisui vahtis, lõi mees teda tugevasti näkku.
Otse elutoa ukse tagant kostis õhtusöögigong ja mõlemad võpatasid. Fentonite ülemteener Tench lõi ukse lahti.
„Õhtusöök on laual, mu isand, preili Fenton…” Tenchi näol oli tavapärane ilmetu mask, kuid tema silmad sähvisid närviliselt. Catherine oleks võinud vanduda, et ta oli nende kõrgendatud hääli kuulnud ja neid meelega seganud, riskides seda tehes Withersi vihaga.
Withers tõi kuuldavale vandesõna, lasi Catherine’i käsivarre lahti, möödus ülemteenrist nagu tühjast kohast ning lõi möödaminnes esikulaualt maha ühe hindamatu portselanvaasi. Vaas kukkus terava praksuga ja lendas kildudeks. Välisuks paukus, nii et maja värises.
„Tench, õhtusöögile tuleb üks inimene vähem,” ütles Catherine järgnenud vaikuses.
Ülemteener paistis ehmuvat. „Preili Fenton…” ütles ta.
Castherine raputas järsult pead, tema sõrmed puudutasid põske, mis kirvendas, kuid mitte nii kuumalt kui tema viha.
Ta astus Tenchi järel vaikselt musta-valgeruudulise põrandaga halli. Teener oli juba kiirustanud harja tooma, et portselanikillud kokku pühkida. Withers oli läinud, kuid Catherine teadis, et ta tuleb tagasi. Iga temapoolse keeldumisega muutus Withers üha otsustavamaks ja julmemaks. Catherine’il oli häiriv aimdus, et kui nad abielus on, saab mehe kättemaks sama karm olema. Neiu värises. Seda ei tohtinud lasta juhtuda. Ta pidi pääsetee leidma.
Catherine läks söögituppa ja istus oma kohale laua ääres. Ülejäänud perekond oli juba kohal. Sir Alfred Fenton oli etiketi osas väga range, nagu annaks see tema perekonnale aristokraatliku sära, mis neil päritolu tõttu puudus. Toas oli vaikne nagu alati, sest isa nõudis õhtusöögi ajal vaikust. Catherine tabas endalt isa pilgu ja nägi teda vaatamas punast märki tütre põsel, kuid isa ei öelnud midagi ning pööras pilgu silmakirjalikult kõrvale ning Catherine’i süda hakkas veel rohkem värisema. Isa oli kunagi nii tugev mees olnud. Withersi võimu all oli ta kahanenud nagu tigu soola nähes. Nüüd polnud kedagi, kes oleks neid kaitsnud. Catherine teadis, et ta oli omapead.
Nad hakkasid sööma. Vaikus oli sügav. See andis Catherine’ile võimaluse jätta mõtted Withersist ning mõelda hoopis mehele, kes oli teda täna oma käte vahel hoidnud. Kontrast Ben Hawksmoori õrnuse ja Algernon Withersi jõhkruse vahel oli ilmne. Nüüdki ei suutnud Catherine mõelda Beni põsest enda oma vastas, tema naha puudutusest, ilma et oleks tundnud kõrvetavat värinat veres.
Neiu oli kuulnud, et Ben Hawksmoor on ohtlik. Selliseid teadmisi taoti debütantidele pähe, kuni hulljulgemad neist igatsesid põgeneda nendesamade elumeestega, kelle eest neid hoiatati.
Ärge kunagi jääge mehega üksi.
Ärge kunagi puudutage meest, kes pole teie sugulane.
Jah, mõtles Catherine, ärge kunagi laske Londoni kõige kurikuulsamal lurjusel end embuses hoida, kui te leiate, et te ei suuda tema puudutust unustada ja õhtusöögile keskenduda.
Ben Hawksmoori sugused mehed olid Catherine’i kogemustest kaugel. Nad elasid nii kaugel tema auväärse kasvatuse maailmast, et paistsid olevat teine rass. Saatjadaam tundis lurjuse viiekümne sammu kauguselt ära ja toimetas oma hoolealused kaugemale, enne kui mingit kahju sündis või maine ohtu sattus. Catherine teadis, et ühe saatusliku sammuga oli ta täna pärastlõunal selle aastatepikkuse valvsuse peaaegu asjatuks muutnud. Ta oli Ben Hawksmoori külge klammerdunud, unustanud kogu tagasihoidlikkuse ja sündsuse ega olnud millestki hoolinud. Ben oli teda embuses hoidnud ja korraks oli neiul tunne, et see on kõige parem asi, mis temaga kunagi oli juhtunud.
Catherine liigutas lusikat loiult supitaldrikus. Ainsa heli tekitas hõbelusikast hernesuppi luristav John. Kuna neil polnud sel õhtul külalisi, oli tal lubatud perekonnaga koos õhtust süüa, selle asemel et lastetoas einestada. Õhtusöögi alguses oli ta pärastlõuna põnevusest pakatanud.
„Üks pikk mees tõstis mu üles, et ma paremini näeksin! Silmus oli nii pingul ja keha tõmbles ja tantsis nagu härra Carew’ puust nukk…”
Catherine’i kasuema oli vaikselt protestinud ja oma toolil kergelt vankunud ning Sir Alfred oli öelnud hoiatavalt: „John…” Catherine kujutas ette, kuidas tema isa lord Withersi ees kiitles, et käbi ei kuku kännust kaugele – John polnud mingi liiliavalge õrnuke! Ja nüüd oli Johnil mehine söögiisu ja ta paistis lauasistujaist ainuke olevat.
Catherine lükkas taldriku kaugemale ning teener tuli ja viis selle kohe ära. Sellistel hetkedel tundus neiule, nagu oleksid nad õhtusöögiks tema väljavaateid söönud. Tema tulevik maksis nende toidu eest, rõivaste eest nende seljas ja jõukuse märkide eest, mida tema isale nii rikkalikult demonstreerida meeldis. Isa enda varandusest olid järel ainult hea nime taha peidetud halvad võlad. Loomulikult ei teadnud seltskond, et Fentonite varandus oli raisatud ja järel oli veel ainult Catherine’i usaldusfondi raha. Aga lord Withers oli eestkostja ja tema teadis…
See, mõtles Catherine korraga, pidigi olema tõeline põhjus, miks Sir Alfred Withersi kosjad vastu võttis. Neil pidi raha suhtes mingi kokkulepe olema. Catherine’i varandus kuulub Withersile, kui nad abielluvad, kuna seaduse järgi kuulusid nii naine kui tema vara abikaasale. Võib-olla oli Withers lubanud Sir Alfredile osa rahast nõusoleku eest abieluks. Sellise kokkuleppe künism ajas