„Üks meie viimaseid teaduse piirialasid,” märkis Greg, ilmselt mitte nii huvitatud. „Oletan, et kosmos on veel üks. Mulle ei meeldi ka mõte kosmoseskafandritest. Mulle meeldib hingata tõelist õhku.”
Charlotte ei kavatsenud temaga tõelise õhu definitsiooni üle vaidlema hakata. „Raske on uskuda, et Samantha lõpetas paari sõidutunni kaugusel lähimast soolasest veest, aga ta armastab oma adopteeritud linna Massachusettsis. Inglismaa on siiski tema pulmade jaoks täiuslik, kuna enamik tema perekonnast elab Ühendkuningriigis. Ta ütleb, et homne päev tuleb ilus. Ilmselt on vistaaria täies õies.”
„Mis on vistaaria?” küsis Greg.
„See on lill.”
„Siis see ei ole nakkav. Hästi.”
Charlotte ohkas. „Väga naljakas.” Ta hakkas tõusma. „Tore oli teiega tutvuda, agent Rawlings. Näeme homme.”
Greg asetas käe ta randmele, saates ootamatuid voole temast läbi. „Pole viga,” ütles ta vaikselt. „Võtke veel üks klaas veini. Teie olite siin esimesena. Ma lähen otsin Brody üles. Mul on meeles, kui ta sai oma esimese ülesande. Ta oli roheline kui rohumadu. Nüüd on ta oma õitseajas ja mina … Oodake, kus põrgus me oleme?” Ta vaatas ringi, otsekui oleks segaduses. „Mingis tillukeses Inglise külas, on mul õigus?”
Charlotte silmitses teda. Mees oli lõbustatud, muretu – ja kaalutlev, otsustas ta. Diplomaatilise turvateenistuse agent Greg Rawlings võis olla surmväsinud ja võis mitmel moel tülinaks olla, aga ta ei olnud purjus. Ta oli täiesti kaine. Charlotte’i esimene mulje temast oli olnud osaliselt õige ja osaliselt vale.
Enamasti vale.
Charlotte oigas seesmiselt, mitte niivõrd piinlikkust tundev kui enda peale pahane. Ent kas polnud inimestes eksimine tema jaoks neil päevil juba igapäevane asi?
Eeskätt tema ja meeste puhul, parandas ta endamisi.
Ta sai palju paremini hakkama kummitustega, mida ta vee alt leidis.
„Pean minema lahti pakkima,” ütles ta viisakalt ja kindlalt, tõustes püsti. „Nautige oma ülejäänud õhtut.”
Seekord Greg ei peatanud teda, ta lipsas peoruumist välja, läks mööda koridori ja suundus baari. Ööseks oli otsustanud jääda oodatust rohkem perekondi ja sõpru ning Charlotte oli pakkunud, et ta peatub ühes pubi pooltosinast külalistoast, vabastades sellega ruumi suhteliselt väikeses pulmahotellis.
Tuba pubis lubas tal ka enne homset tasakaalu tagasi saada.
Pulmad.
Ta tõmbas hinge ja istus baaripukile. Üks vaikne naps ilma föderaalagendita ja siis variseb ta voodisse. Päevavalgeks on ta valmis suruma end oma pulmaema kleiti. Pikk rongisõit Edinburghist Oxfordi ja seejärel taksoga väikesesse Inglismaa linnakesse, kus tema nõbu abiellus, oli jätnud oma jälje. Tal oli liiga palju aega mõtlemiseks. Paratamatult olid tema mõtted haaratud küsimustest ja kahetsustest, mida on teel pulma kõige parem vältida.
„Šoti viskit,” ütles ta pruunijuukselisele baarmenile. „Suitsust ja kallist.”
„Mida me tähistame?”
„Me tähistame seda, et olen siin oma nõo homse pulma puhul, üksinda, vallaline ja ühes tükis.”
Baarmen valas kallist ühelinnaseviskit ja asetas klaasi tema ette. „Terviseks siis.”
Charlotte tõstis klaasi ja naeratas. „Terviseks.”
Brody Hancock pani uue õlle Gregi ette ja istus tema vastu. „Kas ma pean minema seda naist otsima ja sinu eest vabandust paluma?” küsis Brody.
Greg võttis oma õlle. „See naine on Charlotte Bennett, Samantha nõbu ja pulmaema.”
„Veelgi rohkem põhjust vabandust paluda.”
„Vabandust mille eest?”
„Räägi sina mulle. Tahan teha õige oletuse ja öelda, et sa käisid talle närvidele.”
„Ta alustas seda ise, oletades, et ma olen purjus.”
Brody oigas. „See on nii kolmanda klassi moodi, Gregi.”
„Ma tean. Aga see on lõbus, kas pole?”
„Võibolla sinu jaoks.”
Greg ei hakanud oma sõbra ja kolleegiga selle üle vaidlema. Brody oli nägusa välimusega kolmekümnendate keskpaigas mees, rõivastatud selleks õhtuks ülikonda arvatavasti sellepärast, et see oli tema naisevend, kes pidi homme abielluma.
„Ka sina ise teed oma oletusi,” lisas Brody. „Sa ei tea, mida Charlotte mõtles.”
„Tean. Ta ütles mulle. Ta on otsekohene. Ta ähvardas mind relvast ilma jätta.” See oli liialdus ja Greg teadis seda. „Ma vannun.”
„Kuidas ta kavatses sind relvast ilma jätta, Greg?” küsis Brody ohates.
„Ma ei tea. Võibolla oleks olnud huvitav teada saada.”
Brody raputas pead. „Ära pane mind kahetsema, et sind pulma kutsuti.”
„Ei pane. Lõdvestu. Just seda ma teen. Lõdvestun.”
„Muidugi, Greg.”
Greg mõistis, et tema silmalaud vajusid kinni. Pagan, ta oli omadega läbi. Ta oli mitu kuud välitööl käinud. Pulm Inglise maanurgas oli just see, mida ta vajas. „Charlotte oli pinges ja otsis meelelahutust,” väitis ta, oma hinnangus kindel. „Minu pärast närvitsemine pakkus talle tegevust. Kui keegi peab vabandust paluma, siis tema.”
„Ma kahtlen miskipärast, et tema on see, kes peab vabandust paluma.”
„Charlotte Bennett suudab enda eest seista. Usu mind. Ja muide, ta on Charlotte, mitte Char või Lottie või midagi muud. Charlotte.”
„Ja sina oled eesel,” ütles Brody naerdes.
„Igatahes matkin ma eeslit hästi.” Greg vaagis oma jutuajamist homse pulmaemaga. „Ta varjab midagi. Neid asju oskan ma öelda.”
„Sa oled selles hea, Greg, aga isegi sina ei ole mõtetelugeja. Naudi oma õlut. Me ei pea muretsema, et istume autosse ja sõidame looklevatel külateedel valel poolel.”
Heather, Brody tumedapäine sinisilmne noorik, tuli nende juurde. Tema ja Brody olid üles kasvanud samas linnas, kõrvalises väikeses kohas Bostonist läänes, mille nimi oli Knights Bridge. Greg oli talvel seal olnud ja kohtunud pundi kohalikega, kaasa arvatud Heatheri viis vanemat venda. Nad kõik olid siin homseteks pulmadeks – eriti Justin Sloan, kuna ta oli peigmees. Olles noorim ja ainus tüdruk, oli Heather veel üks, kes kohtles inimesi samamoodi nagu nemad teda. Brody polnud teda kunagi araks teinud. Samuti mitte vaenulikkus Brody ja Heatheri vanemate vendade vahel, mis ulatus tagasi nende teismeaastatesse. Kogu vesi oli nüüd üle tammi voolanud. Gregi ühel ja ainsal külaskäigul Knights Bridge’i oli Brody alles äsja oma kodulinna tagasi tulnud pärast rohkem kui kümmet aastat ning tema ja Heather Sloan tegid mõtlemistantsu, kas nad on mõeldud teineteisele. Kuid nad olid. Greg oli seda otsekohe näinud. Armastus oli neile tulnud kiiresti ja üsna hõlpsalt ning Greg oli kindel, et see jääb kestma.
Heather pani lauale kolm klaasi vett. „Mõtlesin, et meil on aeg H2O-le üle minna,” märkis ta rõõmsalt, istudes oma abikaasa kõrvale.
Greg tänas teda, kuid jäi oma õlle juurde. „Meil ei ole olnud kuigi palju võimalust rääkida sellest ajast peale, kui ma tundmatutest paikadest tagasi jõudsin. Kuidas abielu teil kahel lembelinnul läheb?”
„See on täiuslik,” vastas Heather kõhklemata.
Brody naeratas. „Just see, mida ma kavatsesin öelda.”
„Me armastame Londonit,” lisas Heather. „Suurepärane, et mu perekond on pulmadeks siin. Aitab mistahes koduigatsuse puhul.”
„Sa ei ole enam farmis,” märkis Greg.
„Meil on