Ta pesi end, libistas öösärgi selga ja peaaegu roomas kaheinimesevoodisse pehme paksu teki alla. Ta kuulatas, ent ei kuulnud kõrvaltoast midagi. Greg Rawlings sarnanes teiste alfatüüpidega, keda ta oma töös tundis. Kuigi ta hindas treeningut ja pühendumust, mis kahtlemata käis kaasas tema föderaalagendi tööga, oli Charlotte täiesti teadlik, et isegi sitked mehed jooksevad verd, jäävad haigeks ja satuvad plindrisse. Probleem polnud selles, et tema tahtis uskuda, et nad on hävimatud. Nemad tahtsid seda uskuda.
Ta sulges silmad, alistudes omaenda väsimusele. Isegi pärast pikka päeva polnud tal märkigi peavalust.
Progress.
Ent ta ei tahtnud sellest liiga palju järeldada ja teadis, et peavaludest vabanemine ei tähendanud, et ta saab jälle sukelduda.
Ta lükkas selle mõtte peast välja ning kujutles selle asemel Gregi, poolunes, surmväsinud ja ikka veel võimeline narritama – ja kahtlemata ka ise oma tuppa jõudma.
Ta tõukas ka mehe mõttest. Ta oli andnud oma väikese panuse, kuid Greg Rawlings oli heas füüsilises vormis võimekas mees.
Diplomaatilise turvateenistuse agent kõrvaltoas polnud tema probleem.
Kaks
Gregil õnnestus duši all käia, teksased jalga ja dressipluus selga tõmmata ning jooksukingade paelad kinni siduda, kui ta oli ärganud millalgi pimedas enne koitu. Ta oli olnud täiesti välja pigistatud, kui oli eelmisel päeval Londonisse saabunud. Nii kurnatud pärast mitut kuud lakkamatut kõrge intensiivsuse ja stressiga tööd, et temaga oleks võinud põrandat pesta. See polnud väljavabandamine, et ta ühes Inglise pubis oimetuks jäi, aga kui polnud tõsist kahju, polnud ka probleemi.
Kui ta hakkas järsust trepist alla minema, meenus talle eelmise õhtu kohtumisest Charlotte Bennettiga rohkem, kui ta oleks tahtnud mäletada.
„Oleksin pidanud rohkem jooma.”
Hommikueine oli kaetud samasse ruumi, kus oli toimunud eelmise õhtu pidu. Eric Sloan, politseiohvitser ja Sloani vendadest vanim, kutsus Gregi endaga liituma. Greg oli temaga veebruaris põgusalt kohtunud. Eric sarnanes ülejäänud Sloanidega: tumedad juuksed, sinised silmad, tugev. Otsekohene. Veel üks Sloanide iseloomujoon. Kodus New Englandis oli ikka veel kesköö, kuid Eric paistis täiesti ärkvel olevat. Arvatavasti harjunud tavatute tundidega. Ka tema oli teksastes ja dressipluusis.
Greg istus Ericu lauda osaliselt avatud akna juures, vahetas temaga paar viisakussõna, tellis kohvi, tõusis jälle püsti ja läks külmlaua juurde.
Ta tuli tagasi Weetabixi hommikuhelveste ja tükeldatud puuviljaga. „Ma ei ole Weetabixi kunagi söönud,” ütles ta Ericule. „Kas sina oled?”
Eric kehitas õlgu. „On see nagu purustatud nisu?”
„Sinnapoole. Ma arvan, et see on üks sellistest asjadest, millega võid teha mida iganes. Lisada puuvilja, maapähklivõid, koorejuustu, kuuma piima, külma piima. Arvatavasti teha isegi taco’sid.”
Eric ei paistnud lõbustatud ega huvitatud olevat. Ta jõi kohvi. Musta. Seni polnud ta veel midagi süüa võtnud.
„Kas Brody ja Heather jõudsid pulmahotelli tagasi?” küsis Greg.
„Nii palju kui ma tean. Siin oleme ainult mu vend Christopher ja mina. Mu ülejäänud perekond on samuti pulmahotellis.”
„Christopher on see täiskohaga tuletõrjuja?”
„Jah. Noorim vend. Justin on vabatahtlik tuletõrjuja.” Eric jõi veidi kohvi. „Ma jätsin külmlaua ära. Võtan ainult kuuma hommikusööki.”
„On siin kuuma hommikusööki?”
Kerge naeratus. „Sind ei piirata ainult Weetabixiga.”
Tundes järsku nälga, tellis Greg täieliku Inglise hommikusöögi, verivorst välja arvatud. Ta mõtles, kas Charlotte tuleb alla hommikust sööma enne lahkumist pulmamajja. Kuna Charlotte oli tulnud Šotimaalt, on ta samas ajas kui Cotswolds ja tal ei ole ajavaheväsimust. Varajane tõusja? Hiline tõusja? Ta tegi endale mõttelise raputuse. Eelmine õhtu oli möödas. Aeg korralikult käituda.
„Sulle meeldib kindlasti veidikeseks ajaks võõrastemajas peatuda,” märkis Eric.
Greg rebis oma Weetabixi lahti. Mis võõrastemajas? Kas ta oli meelemärkuse kaotanud ja millestki ilma jäänud? Ta viskas kaks küpsiselaadset kolmnurka oma kaussi. „Mul on veidi aega, enne kui ma pean oma uueks määramiseks DC-s olema,” ütles ta neutraalselt.
„Tore,” sõnas Eric. „Brody ütleb, et sulle meeldib telkida. Võid telgi kaugemal üles panna, kui soovid. Võõrastemajas võivad nahkhiired olla.”
Nahkhiired. Ikka veel vähimagi aimduseta, lisas Greg Weetabixile tükeldatud puuvilja. „Hea asukoht?”
„See on külast jalutustee kaugusel, kuid tundub kaugemal olevana.”
Okei, tuleb veidi täpsustada. See küla? Mõni teine küla Cotswoldis? Asus see salapärane võõrastemaja Inglismaal? Kas seal peatumine oli Brody ja Heatheri idee? Greg oli jahmunud. Tal polnud mingit mälestust võõrastemaja, olgu nahkhiirtega või ilma, arutamisest mitte kellegagi mitte kunagi.
„Selle ühes küljes on avatud põld,” lisas Eric. „Loogiline, arvestades selle nime.”
Kelner pani kohvipresskannu lauale, samal ajal kui Greg valas oma puuviljale ja Weetabixile külma piima. Võibolla oleks ta pidanud ootama ja kohvi jooma, enne kui külmlaua juurde minna. „Ma ei mäleta võõrastemaja nime …”
„Võõrastemaja Punane Ristik.”
„Vahva nimi,” ütles Greg, nüüd juba meeleheitel. Mida ta oli teinud? Ta selitas kurku. „Sellel on kodune kõla.”
„Justin ja Samantha tahavad selle nime alles jätta. Mul on ükskõik. Kõlab rohkem sedamoodi, et see peaks olema pigem maal, kui linnast poole miili kaugusel. Ostsime selle kapriisi ajel. Omanik suri ilma korraliku testamendita ja perekond läks nääklema. Kulus mõnda aega, et kokkuleppele jõuda. Nad ei suutnud oodata, millal saavad koha maha müüa.”
Sloanid polnud rabanud Gregi kui inimesed, kes tegid midagi kapriisi ajel, kuid Heather Sloan oli abiellunud Brodyga pärast lühiajalist tutvust ja nüüd abiellus Justin Sloan Samantha Bennettiga pärast temaga kohtumist eelmise sügise tulekahju ajal, kui Samantha oli lipsanud Knights Bridge’i piraadiaaret otsima.
Võibolla inimesed, kes teadsid, mida nad tahtsid.
Kuid … oota … see võõrastemaja kuulus Sloanidele?
Greg valas endale kohvi ja pani presskannu lauale. Ta oli föderaalagentide paremikust, kes kaitses saadikuid ja teisi kõrgeid isikuid niihästi Ühendriikides kui ka väljaspool, ning ta suutis pagana hästi välja nuputada, et Eric rääkis Knights Bridge’ist, oma kodulinnast maalähedases New Englandis, mis asus Bostonist läänes umbes kahetunnise tee kaugusel. Greg polnud mõelnud Knights Bridge’i tagasiminekust, välja arvatud võibolla Heatheri ja Brody külastamine, kui nad ehitavad oma kodu järve äärde, kus Brody üles oli kasvanud. Ja see oli suur võibolla.
Greg proovis Weetabixi. See oli meeldiv. Tegelikult hea. „Kindlasti ootasin liiga kaua, et seda kraami proovida.” Ta võitis endale aega. Arvestades Ericu kitsenenud silmi, kahtlustas Greg, et mehe politseinikuinstinktid olid käima lükatud. „Puuvili aitab. See võõrastemaja tundub suur perekonnaprojekt olevat.”
„Eks me näe. See on tavaline maavõõrastemaja. Või oli. See ei ole mõnda aega enam midagi olnud.”
Rõõmus, et ta suu oli täis ja ta ei pidanud vastama, ootas Greg, kuni Eric suundus külmlaua juurde. Ta võttis oma telefoni välja ja saatis vargsi Brodyle sõnumi.
Ma peatun mingis võõrastemajas KB-s?
Brody vastus tuli otsekohe. Jah.
Greg tegi grimassi. Miks?
Sul ei ole praegu midagi teha. Sa vaatad koha järele.
Kui