Nad olid paljudel õhtutel istunud ja püüdnud Kandaharis elavaid sugulasi kätte saada. See oli alati raske. Nende mobiiltelefonid töötasid harva, ja kui ühendus saadi, võis kõne iga hetk katkeda. Aga ta meenutas neid tunde alati soojusega.
Side koduga.
Taustal rõõmsad hääled.
Nad olid istunud kahekesi, teineteise ligidal, tema ja Hamid. Tema keetis teed, Hamid valis telefoninumbreid ja nad lootsid koos. Kõige sagedamini neile ei vastatud, aga kui vastati, siis karjusid nad mõlemad rõõmust ja surusid ennast telefonile ligemale, et oma vana kodu hääli kuulda. Hamid lubas. Lubas tal kuulata. Naeratas talle. Silitas tema kätt, sel ajal kui ta vaikselt istus ja lihtsalt kuulas.
Hamid. Tema mees.
Nüüd võttis ta telefonitoru ja vaatas seda. Telefoni ei kasutatud enam kuigi palju. Nendel kordadel, kui ta vana kodumaaga ühenduses oli, viibis ta tavaliselt sõprade juures, istus koos naistega köögis ja kuulas, kuidas mehed toas räägivad. See ei olnud üks ja sama. Üldsegi mitte. Aga ta ise ei saanud helistada, nad tahtsid mõne mehega rääkida. Mitte temaga. Nii lihtsalt oli.
Ta valis ühe kirjas olnud numbri. See oli mobiilinumber. Ta teadis, et rootslased vastavad enamasti mobiilile, seepärast proovis ta esimesena seda. Telefon kutsus kaks korda, enne kui mehehääl vastas.
„Jaa, Lennart kuuleb.”
Shibeka ei söandanud algul midagi öelda. Ta oli vist lootnud, et mees ei vasta, nii oleks ta saanud oma kõnet edasi läbi mõelda. Mitte et see päriselt toimuks. Aga teises otsas olev mees tahtis vastust.
„Hallo, Lennart kuuleb.”
Ta tundis, et on sunnitud rääkima, kuid ta hääl oli vaikne.
„Tere, minu nimi on Shibeka Khan, ma sain sinu käest kirja.”
„Vabandust, ma ei kuule hästi.”
Shibeka võttis hoogu, võib-olla kaotaks mees muidu tema vastu huvi.
„Kiri. Ma sain sinu käest kirja. Shibeka Khan on mu nimi.”
Ta kuulis, kuidas mehes huvi tärkas.
„Jaa, tere, küll on hea, et sa helistad,” lausus mees energilise ja huvitatud häälega. „Nagu ma kirjutasin, pakub sinu mehe kadumine meile natuke huvi,” jätkas ta. „Ma ei saa midagi lubada, aga meie arvates tasub asja uurida.”
Mees rääkis kiiresti ja Shibeka ei suutnud kõike jälgida. Aga sõna „huvi” oli talle kindlasti tuttav. Seega püüdis ta jätta muljet, et saab kõigest aru. Tundis, et see on oluline, et mees teda lihtsalt ei tõrjuks.
„Tore.”
„Kas me võiksime kokku saada?”
„Kohe?”
„Ei, mitte kohe. Aga…” Torus valitses vaikus ja oma arust kuulis Shibeka, kuidas mees kalendrit lappab. „Esmaspäeval kella üheteistkümne paiku. Kas passib?”
„Passib” oli sama, mis „sobib”. Tema pojad ja töökaaslased ütlesid „passib”. Mees küsis, kas see on võimalik. Sellest sai Shibeka aru. Ent järsku lõi ta araks.
„Ma ei tea.”
Mees toru teises otsas vakatas sekundiks, enne kui jätkas.
„Kas sa ei tea või sa ei saa?”
„Ei tea. Arvan ma.” Shibeka ei olnud kindel, kuidas ta peaks seda seletama. Ta tahtis, aga see tundus vale. „Kas sa mõtled, et ainult sina ja mina? Kes kokku saavad?”
„Kui sa tõlki ei taha. Aga paistab, et seda pole vaja. Sa räägid rootsi keelt väga hästi.”
„Tänan, ma püüan.”
Shibeka kõhkles. Lennart Stridhi maailmas ei olnud see kummaline, et üksik naisterahvas võõra mehega kohtub. Selles riigis ei ole see kummaline ja tema elab nüüd selles riigis. Shibeka hingas sisse ja võttis julguse kokku.
„Kus?”
„T-Centraleni juures Åhlénsi ees on üks kohvik. Café Bolero.”
Kohvik. Selge. Rootslased joovad kohvi. Shibeka taipas, et tal oleks pidanud olema pliiats ja paber, et kõik üles kirjutada. Aga Café ja mingisugune B peaks talle meelde jääma.
„Mis selle nimi oligi?”
„Café Bolero. Åhléns City juures.”
„Tänan.”
„Kell üksteist?”
„Hästi, kell üksteist.” Shibeka tundis ennast mehe sõnu korrates tobedalt, ent mees ei paistnud selle peale mõtlevat.
„Kohtume seal,” lausus mees ja pani toru ära.
Shibeka istus natuke aega vaikides, enne kui ise ka toru ära pani. Kõik oli läinud paremini, kui ta oleks eales osanud loota.
1 Uurivat ajakirjandust esindav Rootsi Televisiooni saade, mis meenutab ETV „Pealtnägijat“. – Tlk [ ↵ ]
Korter oli sama, aga ei olnud siiski. Kõik asjad olid oma tavalisel kohal. Mööbel seal, kus ikka. Kui ta hommikust sööma läks, nagises laudpõrand köögiukse ees vanamoodi. Isegi aknalaual olevad lilled kasvasid edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Ent Ursula ei tundnud ennast enam koduselt. Näis, nagu oleks ta võõras kohas, ehkki iga nurk, iga viimane kui ruutsentimeeter olid tuttavad. Võib-olla tundis ta puudust häältest, võib-olla mehe ülikonnast, mida enam kunagi pruuni tugitooli peale ei visata, või sellest, et kohvimasin ei ole enam sisse lülitatud, kui tema koju tuleb. Ta ei teadnud. Teda ärritas see, et ta ennast oma kodus võõrana tunneb, ja tema loogiline mina püüdis vapralt vastu panna ning juhtunu seda pisendades arusaadavaks teha.
Nii suurt vahet siiski ei ole.
Ta püüdis iseendale öelda, et enamik hääli oli korterist nagunii juba siis kadunud, kui Bella Uppsalasse kolis, ja toona ei olnud see teda häirinud. Ta sisendas endale, et tema ja Mikaeli suhe oli viimastel aastatel niikuinii tühikäigul veerenud. Kui aus olla, siis olid nad teineteisest kaugenenud. Paarid lahutasid kogu aeg, kolisid eraldi elama, leidsid uued partnerid. Juhtunu oli täiesti loomulik.
Kuid terve maailma loogika ei suutnud eemal hoida seda valusat teadmist, mis tema hinges mäsles. Teda ei piinanud mitte üksindus. Sellega sai ta hakkama. Teda piinas viis, kuidas see juhtus. Et Mikael tema maha jättis. Ta maadles võimatusega. Mikael oleks pidanud tema pärast võitlema.
Mitte lihtsalt kaduma.
Mitte Mikael.
Kui üks neist pidi kõik maha jätma, siis oli see tema ise.
Ometi oli see Mikael. Isegi ilma proovimata. Pealtnäha ilma kahetsuseta. Kiiresti ja otsustavalt, viisil, milleks tema meest isegi võimeliseks ei olnud pidanud.
Mikael oli öelnud, et katkestas suhte tolle teise naisega. Katkestas, mitte ei lõpetanud. Tegi vaheaja, sest tahtis enne edasi minemist Ursulaga kõik ära klaarida. See ei olnud päris tõsi. Mees ei tahtnud midagi ära klaarida, ta tahtis lihtsalt ära rääkida, võib-olla põgusalt vabandada ja siis kaduda.
Tema juurde.
Amanda juurde.
Mikael oli olnud arukas, leebe, ent ometi otsustav. Ta ei olnud andnud Ursulale mingit võimalust taas oma südamesse teed leida, see uks oli suletud. Vältimatust rääkides oli mees Ursula käest kinni hoidnud. Ursula tajus, et Mikael vältis üksikasju, mis võinuks talle haiget teha, kuid samal ajal ei kartnud mees tõtt rääkida.
Sel hetkel armastas Ursula teda.
Vähemalt ta ise arvas nii. Ta ei olnud varem kunagi niisugust tunnet kogenud. Tugevat ja vastakat. Otsekui oleks tähestikku ilmunud uus täht, mille olemasolust tal eluilmaski aimu ei olnud.
Ta oli tahtnud karjuda, Mikaelile asju järele loopida. Teda suudelda. Teda anuda. Ta ei suutnud