Ellinor oli jumaldav, peaaegu isetu, vaimselt mitte päris terve koduabiline, kellega ta seksis. Isegi kui Sebastiani elu oli igapidi lihtsamaks ja mugavamaks muutunud, ei saanud see asi edasi kesta. Tavapärasus ja argisus, mille Ellinor oli tema ellu toonud, oli üksnes konstruktsioon. Pettekujutelm. Mõnda aega oli ta seda hinnanud, seda isegi õhutanud, kuid nüüd oli ta kindel, et ei taha seda enam alles hoida.
Ta on taas terve, on hakanud Vanjale tasapisi lähenema, arvatavasti on tal mingi töö. Algus millelegi, millest võiks saada elu.
Tal ei ole Ellinori enam vaja.
Too peab nüüd lahkuma.
Sebastian teadis, et see saab olema kõike muud kui lihtne.
Shibeka Khan ootas. Nagu ikka. Ta istus Rinkeby linnaosa miljoniprogrammi käigus ehitatud päevinäinud maja kolmandal korrusel köögiakna all. Õues olid puude lehed hakanud kollaseks ja punaseks tõmbuma. Majadevahelistel platsidel mürasid valjuhäälsed lasteaialapsed. Shibeka ei suutnud meenutada, kui palju aastaid ta oli seal istunud ja mängivaid lapsi vaadanud. Seesama aken, seesama korter, uued lapsed. Õues läks aeg nii kiiresti. Tema köögis tundus, nagu oleks see seisma jäänud.
Ta armastas tunde, mil lapsed olid juba läinud ja päev alles hoogu sisse saamas. Ta oli tegus, tal oli palju sõpru, ta töötas põetajana, õppis kõrgema taseme rootsi keelt ning oli eelmisel aastal asunud meditsiiniõe haridust omandama. Aga vabadel hommikupoolikutel istus ta paar tundi ja vaatas õues kihavat elu. See oli kuidagimoodi tema teine elu. Hetk, näitamaks üles lugupidamist ja armastust Hamidi vastu.
Ta teadis, et kui ta aega tagasi arvestab, tuleb seal istutud aastate täpne arv talle meelde. Ent just praegu ei olnud tal jaksu. Ei olnud jaksu meenutada. Tema pojad olid kõige selgem märk mööda läinud ajast. Mehran käis praegu põhikooli viimases klassis. Eyer maadles seitsmendaga, tal ei läinud koolis nii hästi kui vanemal vennal. Kui Hamid kadus, oli Eyer olnud nelja-aastane ja Mehran just kuueseks saanud. Shibeka mäletas poisi naeratust, kui isa kinkis talle uue musta kahe sinise triibuga koolikoti, millega ta pidi sügisel kooli minema. Poisi rõõmsad tumedad silmad särasid uhkusest selle üle, et ta hakkab suureks saama. Isa ja poja kallistus. Nädal aega hiljem oli Hamid kadunud. Nagu maa alla vajunud. See oli neljapäev. Väga ammune neljapäev.
Kummaline küll, aga näis, et mida rohkem aega mööda läks, seda enam Shibeka temast puudust tundis. Mitte nii teravalt nagu alguses, vaid rohkem… kurvalt, valuliselt.
Äkitselt sai Shibeka iseenda peale vihaseks. Nüüd oli ta jälle sealmaal. Mälestustes. Nendega ta ju ei jaksanudki hakkama saada. Aga tema mõtted vilistasid tema tahtele. Need libisesid nii kergesti mööda tema püüdest neid kontrollida ja leidsid tee minevikku. Sõprade juurde, kes otsida aitasid. Laste küsimuste ja nutu juurde. Hamidi pühapäevaülikonna juurde, mille ta oli keemilisest puhastusest ära toonud ja mis siis asjatult Hamidi ootas. Mälupiltide ja hetkede karussell. Millele andis hoogu lootus, et mõtted leiavad midagi, mida ta ei olnud märganud, midagi, mis kõik arusaadavaks muudaks. Ent ta pettus alati. Iga detaili oli varem tuhandeid kordi uuritud, iga nägu oli talle juba tuttav. Asi oli mõttetu.
Et peas tormlevatest mõtetest pääseda, tõusis Shibeka püsti ja läks akna juurde. Oli reede ja ta teadis, et mees peaks varsti tulema. Tänasega koos oleks kaks päeva, mil mees nende majja isegi sisse ei astunud. Mitte et Shibeka oleks enam uskunud, et midagi tuleb, nad olid juba ammu vastamast lakanud, aga ta keeldus alla andmast. Ta oli jätkanud nende saatmist. Lihvinud oma rootsi keelt, käekirja ja ametlikku keelepruuki. Ta oli võimudele kirjutamises nii osavaks muutunud, et paljud sõbrad palusid temalt abi.
Siis nägi Shibeka teda. Kirjakandjat. Too sõitis jalgrattaga mööda kergliiklusteed nagu tavaliselt ja alustas oma ringi trepikojast number kaks, siis neli ja kuus ning pärast seda pidanuks ta kaheksandasse sisse astuma. Shibeka trepikotta.
Ta ootas, kuni nägi meest number kuuendast väljumas, enne kui ettevaatlikult püsti tõusis ja esikusse hiilis. Püüdis võimalikult vaikselt olla mitte sellepärast, et oleks vaja olnud, vaid lootes, et vaikus võimaluse kuidagi suuremaks muudab.
Senini ei olnud sellest abi olnud.
Ta astus ukse juurde ja kuulatas. Hetke pärast kostis tuhm metallikõlksatus, kui all välisuks lahti tõmmati. Ta nägi vaimusilmas, kuidas kirjakandja lifti poole sammub ja alla-nuppu vajutab. Mees sõitis alati kõige kõrgemale korrusele ja tuli siis korrushaaval allapoole. See oli tema rutiin. Shibeka oma oli vaikselt esikus seismine.
Ta surus ennast tihedamini vastu ust ja kuulatas. Helisid oli kahesuguseid. Üks kostis väljast, kaugelt eemalt. Teine ligidalt, see oli tema enda hingamine ja köögist kostev külmiku surin. Kaks maailma, mida eraldab puit ja terasest kirjapilu. Väljast kostsid lähenevad sammud ja ta surus ennast kõvemini vastu ust. Nendes hetkedes oli tema jaoks midagi religioosset.
Allah kas tahab või ei taha.
Niisama lihtne ongi.
Kirjapilu avanes Shibekale peaaegu kõrvulukustava kolksuga ja tema jalge ette kukkus hulk kirevaid reklaambrošüüre. Väline hääl ja maailm kadusid, kui Shibeka keskendunult uksemati kohale kummardus. Matrebelleni kaupluse nädalapakkumise all oli valge ümbrik.
Rootsi televisioonist.
Seekord Allah tahtis.
See polnud tema süü.
Või tegelikult oli ikka küll, aga see oli eksitus. Igaüks võib ju eksida. Maria mossitas ilmaasjata. Muidugi, ta oli väsinud, aga kes ei oleks? Ja tema ei olnud ju meelega siitkaudu tulnud.
See oli eksitus.
Ja kuni mõne tunni taguse ajani oli kõik olnud nii tore. Vihmast hoolimata.
Juulikuus oli Maria saanud viiekümneaastaseks. Karin oli talle kinkinud matka mägedesse. Jämtlandi kolmnurk.
Sorulvån – Blåhammaren – Sylarna.
Tema arvates muutsid ainuüksi need kohanimed reisi luksuslikumaks, kui see tegelikult oli. Need kõlasid nagu eksootiliste kohtade nimed. Temal mõlkusid mõttes mäed, ehkki seal oli kerge matkata. Ei mingeid vintsutusi. Jõukohased päevateekonnad ja siis dušš, saun, toit, vein ja tõeline voodi kolmes eri matkakodus. Hulk aastaid tagasi oli Karin seal koos Fredrikuga matkanud ja arvanud, et see on täpselt paras. Virgutav looduselamus, aga ka pisut luksust.
Palju aega omavahel rääkimiseks.
See oli ilus kingitus. Kallis kingitus. Koos mägedesse sõidu, nelja ööbimise ja õhtusöögiga kahele inimesele maksis see kokku viiekohalise summa, aga Maria oli seda väärt. Ta oli Karini parim sõbranna. Oli olnud palju aastaid. Maria oli tema jaoks alati olemas olnud, kui teised natuke eemale tõmbusid. Rinnavähk, lahutus, tema ema surm. Kõigest olid nad koos läbi tulnud. Muidugi oli neil olnud ka palju toredaid aegu, aga nad ei olnud kunagi koos mägedes matkamas käinud. Maria ei olnud Karlstadist põhja pool üldse käinudki. Nüüd oli paras aeg.
Karin oli valinud viimase nädalavahetuse, mil matkakodud veel avatud olid. Osalt sellepärast, et vältida suvega kaasnevat suhtelist rahvarohkust ning anda Mariale veidi aega plaanide tegemiseks ja töölt vabaks võtmiseks, aga ka sellepärast, et Karin lootis lasta sügisel natuke edeneda, et neid ootaks ees karge selge õhk ja looduse värvidemäng. Et mäed saaksid ennast tema armsale sõbrannale oma parimast küljest näidata.
Talle ei olnud isegi pähe tulnud, et juba alates sellest hetkest, kui nad Enaforsis rongist väljuvad, võiks lakkamatult vihma kallata.
Aga kallas.
„Räägitakse, et järgmise nädala algul läheb paremaks,” vastas neile Storulvå matkakodust vastu tulnud bussijuht, kui nad ilma kohta küsisid.
„Kas sajab terve nädalavahetuse?”
Maria