Kevad Samblamäel. Carla Neggers

Eriti Ruby meenutas Daphnele nägusat poeetilist Patrick O’Dunni.

      „On sinuga kõik korras?“ küsis Marty, valades veel ühele kliendile õlut.

      Daphne sundis end naeratama ja omandas oma praktiseeritud õhustiku, et maailmas pole mingit muret. „Kas Russ rääkis sulle, et ta tabas ühe jälitaja, kes oli noore näitleja endale sihtmärgiks võtnud? Ta ei rääkinud mulle. Too näitleja rääkis. Mingit süüdistust ei esitatud. Jälitaja oli vabatahtlikult valmis Portlandi oma koju tagasi minema ja teraapiat jätkama. Tarvis oli ainult Russi nägemist tema ukselävel. Russ ei pidanud sõnagi ütlema.“ Daphne jõi veel oma martiinit. „Russ ütleb, et seda tegid tema päikeseprillid.“

      „Ta näeb neis päikeseprillides välja nagu tõeliselt õel kutt.“

      „Kuid need polnud ainult tema päikeseprillid,“ väitis Daphne.

      Marty kehitas õlgu. „Russ on väga hea selles, mida ta teeb. Ta on oma töös loomulik, kuid ta on selle kallal ka kõvasti töötanud. Ta sai laevastikust palju kogemusi.“

      Marty viis õlle piki baariletti edasi. Tal oli võime pidada korraga mitut vestlust. Ta oli diletant, pidades baari, näideldes, kirjutades stsenaariume, haarates kinni mistahes tööst, et saaks elada oma Hollywoodi unistust. Daphne mõistis ja proovis aidata, et saada ta keskenduma tööle ja mitte ainult unistusele. Kuid ta oli niigi keskendunud, mõtles Daphne. Marty Coltonit oli lihtne alahinnata.

      Daphne rüüpas aeglaselt oma martiinit. Ta ei tahtnud kaht kokteili võtta, aga ei tahtnud ka seda üht kohe alla neelata ja lõpetada liiga varase kojuminekuga. Ta oletas, et võiks üle minna mulliveele, kuid teadis, et ei tee seda. Kui Marty tagasi tuli, kallutas ta pea kuklasse, et Daphnet silmitseda. Marty nägus välimus ja õdus käitumine ei vedanud Daphnet ninapidi. Marty võis olla niisama lõikav ja kriitiline kui Russ. Isegi halvem, kuna tal ei olnud Daphnega kliendisuhet. Ta oli lihtsalt kunde, kellele meeldis aeg-ajalt juua Prantsuse martiinit urkabaaris, kus ta töötas.

      „Kas sa tahad end tunda süüdlaslikult, et saatsid Russi oma kodulinna?“ küsis Marty.

      „Knights Bridge ei ole minu kodulinn. Ma kolisin sinna kaheksateistkümneaastaselt, et oma isa juurest minema pääseda. Leidsin seal lohutust ja lootust ning lihvisin oma õmblemis- ja disainerioskusi. Lahkusin kahekümneselt, et siia tulla.“

      „See nõudis julgust.“

      „Ma arvan, et ütleme seda, kui asjad toimivad. Kui need ei toimi, ütleme, et see oli hoolimatu, rumal, vastutusvõimetu.“

      „See meistriklass ei ole ju ometi vanglakaristus, Daphne. Võid viimasel minutil sellest loobuda.“