„Sa oled nii tõsine,“ märkis Daphne. „Sa meenutad mulle Liam Neesonit filmis „Kinni võetud“.“
Julius liitus nendega laua juures. „Tol päeval sa ütlesid mulle, et ta meenutab sulle Mark Harmonit Gibbsina filmis „NCIS“.“
„Gibbs oli merejalaväelane,“ ütles Russ. „Neeson oli CIA.“
„Ja sina olid laevastiklane,“ tähendas Julius.
Daphne vehkis käega. „Mida iganes. Liam Neeson ja Mark Harmon on mõlemad vanemad kui sina, Russ, see tähendab, Colt, kuid sul on samasugune jalaga-tagumikku välimus. See meeldib mulle. Võin kihla vedada, et sa suudad inimesi oma vasaku pöidlaga tappa.“
„Parema pöidlaga oleks lihtsam.“
Russ võis öelda, et Daphne ei teadnud, kas ta räägib tõsiselt. Naine tõusis püsti. „Noh, mulle meeldib teadmine, et sa oled minu nurgas, kui ma selleks meistriklassiks ette valmistun. Sa tead, et ma ei ole kunagi ühtki klassi õpetanud, eks ole? Mulle isegi ei meeldi publiku ees rääkida. Ava ja Ruby O’Dunn rääkisid mulle augu pähe jah ütlema. Nad meelitasid mu enesearmastust ja soovi aidata ning noori disainereid julgustada. Langesin selle lõksu.“
„Sa oled kindlasti suurepärane,“ ütles Julius.
Daphne hoidis oma rohelised silmad Russil. Viimaks ta ohkas. „Noh? Kas sa ei kavatsegi nõustuda?“
„Nõustuda millega?“ küsis Russ segaduses.
„Et ma olen suurepärane.“
Russ polnud kliendi eest hoolitsemises ja juhtlõngade lugemises nii hea kui Julius. „Kindlasti,“ ütles ta. „Sa oled suurepärane.“
„Te mõlemad olete kohutavad mehed ja täielikud valevorstid,“ lausus Daphne jultunud naeratusega. „Ma võiksin laupäeval täielikult läbi kukkuda ja te ütleksite mulle ikkagi, et mul oli publik pihus.“
„Ma ei valeta sulle kunagi,“ protestis Julius. „Mõnikord valid sa mitte kuulmise, mida ma ütlen, aga see veel ei tähenda, et ma olen valetanud.“
„Noh, ma luban sul laupäeval valetada, sest see pole oluline. Kas ma kukun läbi või olen suurepärane, ei muuda midagi. Nii või teisiti ei tee ma seda iial, iial, iial enam.“
„Praegu räägivad su närvid. Vaata, kuidas sa end tunned, kui oled selle asja läbi teinud.“ Julius hõõrus kaela, tundudes kimbatuses olevat. „Ma tahtsin sulle öelda… Ma ei saa laupäeval Knights Bridge’is olla, Daphne. Mul on kahju.“
„Jälle su naine. La Jolla. See kolimine. Järgmisena räägid mulle, et sa oled vabatahtlik San Diego loomaaias.“ Enne kui Julius vastata jõudis, keeras Daphne Russi poole. „Ma soovitan putukatõrjepihusti kaasa pakkida. Massachusettsis võib olla kihulaste hooaeg.“
Sellega jättis ta nendega nägemiseni ja jooksis trepist alla, tagasi erksavärvilise väikese auto juurde, millega ta sõitis. Ta elas ise Hollywood Hillsis, kuid tegutses Juliusest hoopis erinevas seltskondlikus ringis, mis oli Russile täiesti teistsugune maailm.
Lükanduks kööki avanes ja Loretta Wrentham, nüüd juba kuu aega Juliuse noorik, pistis pea välja. „On õhk puhas?“
Julius naeris. „Kas sa tahad, et ma lähen alla ja veendun?“
„Kõik on korras. Mul on terasest närvid.“ Loretta tuli välja terrassile. Ta oli viiekümnendates, sale ja heas füüsilises vormis, lühikeste hallinevate tumedate juustega Ta kandis liibuvaid teksaseid, valget särki ja kolmetolliste kontsadega rihmikuid, mis ei paistnud teda üldse vaevavat. Ta asetas oma alatise laimi-mulliveega täidetud klaasi lauale ja istus abikaasa kõrvale. „See naine tekitab mulle lööbe.“
„Ma mõtlesin, et ta meeldib sulle,“ märkis Julius.
„Meeldib küll, väikestes doosides. Ta on lõbus, helde, huvitav ja veidi arust ära. Talle meeldib, et teie kaks olete tema lükata ja tõmmata.“
„Russ ei ole mitte kellegi lükata ja tõmmata. Mina küll, Russ mitte.“
„Sa mängid lihtsalt paremini kui mina,“ ütles Russ Juliusele.
„Minu mõte on selles,“ lisas Loretta, „et Daphne jooksutaks teid ribadeks, kui te laseksite.“
Russ naeratas. „Selleks läheb palju tarvis, et mind ribadeks jooksutada.“
„Kahtlemata.“ Loretta tegi grimassi, otsekui tekitaks kogu see vestlus Daphne Stewartist talle piina. „Talle meeldib mõte, et jõuline nägus detektiiv ilmub Knigths Bridge’i kui tema eeltiim.“
„Hei,“ sõnas Julius. „Russ läheb itta, mitte mina.“
Loretta pööritas silmi, kuid Russ mõtles, et ta nägi nüüd välja vähem pinges. Tema ja Julius olid kohtunud alles eelmisel suvel, aga nüüd näis, nagu oleksid nad teineteist tundnud igavesti. „Daphne tunneb oma asja, seda ma pean tema auks ütlema.“ Loretta haaras joogiklaasi ja võttis suure sõõmu. „Ta hoiatas mind, et esimene kleit, mille ma meie pulmadeks valisin, ei toimi. Kuigi see oli mu esimene ja ainus laulatus, ei tahtnud ma läbi teha kogu seda valge kleidi rituaali. Leidsin vahva kokteilikleidi, mis mulle meeldis. Igatahes mina mõtlesin, et see on vahva. Daphne ütles mulle, et ma hakkan vihkama oma pulmafotosid, kui ma seda kannan. Näeksin välja kahkjas ja kurb. Tema sõnad. Kahkjas ja kurb.“
„Ja tol päeval polnud sa kumbagi,“ märkis Julius.
„Ta vastutab ka selle eest, et me kahekesi kohtusime. Nüüd tunnen ma tõepoolest, et tahan teda vältida.“ Loretta noogutas taimede poole, mida Julius oli kärpinud. „Need näevad väga ilusad välja. See on nii kena koht. Mul on hea meel, et see jääb perekonda. Me võime hiliseks hommikueineks siia tulla. Su tütar teeb suurepärast frittata’t.“
Russ laseb jalga, kui nad kavatsevad frittata’dest rääkida.
Kuid Loretta oli oma tumedad silmad temale kitsendanud. „Julius on sulle rääkinud mu seosest Knigths Bridge’iga, eks ole?“
„Dylan McCaffrey ja Noah Kendrick.“
Loretta näole ilmus põgus naeratus. „See tabab naelapea pihta. Dylan ja Noah on parimad sõbrad. Nad kasvasid LA-s koos üles ja said koos rikkaks. Eriti on Dylan seotud mitme uue ettevõtmisega Knigths Bridge’is. Seiklusreisid, eraettevõtjate laager ja eriline võõrastemaja.“
„Mainimata kitsepiimaseepe,“ lisas Julius.
Loretta hoidis oma pilgu Russil. „Need seebid ja võõrastemaja on Olivia McCaffrey julgustükid, kuid loomulikult on Dylan nendega seotud. Olivia on kohalik naine, kellega Dylan jõuluõhtul abiellus. Noah on kihlatud Phoebe O’Dunni, Knights Bridge’i endise raamatukoguhoidja ning Ava ja Ruby, kaksikute, kes panid kokku Daphne meistriklassi, vanima õega. NAK, firma, mille Noah rajas ja Dylan aitas käivitada, asub San Diegos. Neil mõlemal on seal kodud, aga Knights Bridge…“ Loretta ohkas, „on Phoebe ja Olivia kodu.“
„Kas nad on Daphne meistriklassiga seotud?“ küsis Russ.
„Daphne peatub Carriage Hilli talus, Olivia võõrastemajas. Ma ei tea, kas Olivia või Dylan osalevad kursusel. Olivia on graafiline disainer, seega võib ta olla huvitatud. Noah ja Phoebe on praegusel hetkel Noah’ viinamarjakasvatuses.“
Russ kummutas oma viimase kohvi alla. „Kaks sõpra Californiast armuvad kahesse naisesse Knights Bridge’ist. Suurepärane, aga ma ei näe siin enda jaoks mingit rolli.“
„Loretta muretseb Dylani ja Noah’ pärast,“ märkis Julius. „Nad on talle nagu asenduspojad.“
„Dylan on pikaaegne klient,“ ütles Loretta. „Ma hakkasin temaga koos töötama, kui ta oli rahvuslikus hokiliigas kaitsja. Et ta on nüüd väärt vähemalt sada miljonit ja Noah üle miljardi… noh, jah, ma muretsen nende pärast. Knights Bridge on idülliline New Englandi väikelinn. Lihtne on lasta end äiutada mõttega, et see ei tõmba külge inimesi, kes võivad Dylanile, Noah’le ja teistele, kellest nad hoolivad, mitte head soovida.“
Russ