Hirka ei teadnud, kas ta tahab seda teada, nii et ta jätkas kalasupis sonkimist, ilma et oleks midagi öelnud.
„Sest üks kivilausuja oli tundnud Väge voolamas. Kujutanud ette, et vanad kiviuksed on jälle avatud. Et miski oli neist läbi tulnud.”
Hirka tundis, kuidas karvad käsivartel püsti tõusid. Räägiti, et pimedad olid tulnud läbi kivide. Et nad võivad uuesti tulla. Sellepärast Riitust peetigi. Et rahvast kaitsta. Aga nii lihtsalt räägiti. Keegi polnud pimedaid kunagi näinud. Sadu aastaid. Neid ei olnud enam. Kui üldse kunagi oli olnud.
„Olve ütles, et ta pole mingi ebausklik vanamutt. Ta ei kartnud pimedust. Ma küsisin, miks ta siis vankrit ei võtnud ja üksi ei sõitnud, aga selle peale ei olnud tal kahvanäol midagi kosta. Kui olime kiviringide juurde jõudnud, taarus ta pilkases öös kivide vahele, purupurjus, aga mõõka vedas ta järel. Rohkem kummitus kui mees, jahtimas koletisi, keda tal oli käsk tappa. Ta pidas ülbelt varjudega lahingut, kuni ühe kivi otsa kokku kukkus ja norskama hakkas.”
Nüüd see tuleb, mõtles Hirka. Ta tundis selle lõhna, mida ta kuulda ei tahtnud. Nagu loom. Õhk hütis muutus tihedamaks ja maailm jäi peaaegu talumatult kitsaks. Isa sõnad tulid aeglasemalt. Nagu oleks ka tema kõhelnud.
„Ma ei tea, mis pani mind seal tiiru tegema. Võib-olla kõhutunne? Keegi oli saatnud rahva koerailmaga välja otsima Nägija teab mida, ja Olve ei suutnud oma tööd teha. Nii et ma sumpasin läbi lume, ümber kivide. Lihtsalt et vaadata. Et kindel olla. Siis ma su leidsingi. Sa olid vaid mõne päeva vanune. Keegi oli mässinud su teki sisse, mis sulas lumega ühte. Sind oli peaaegu võimatu näha. Minu rusika suurune kahvatu nägu pakasemeres. Lumi langes su peale, aga sa ei nutnud. Sa vaid vaatasid üles, imestus suurtes rohelistes silmades.”
Hirka neelas alla pehme kalatüki, mis ähvardas üles tagasi tulla. Ta tahtis tõusta, aga keha oli nagu halvatud. Ta polnud kindel, mida ta tegelikult kuulis. Isa polnud … isa. Aga isa muudkui jätkas jutustamist. Ehk oli ta unustanud, et Hirka seal on.
„Maailmas ei ole meest, kes oleks jätnud sülelapse Olve-suguse joobnud narri hooleks. Nii et ma lohistasin ta vankrile ja võtsin su sülle. Te mõlemad magasite kogu tagasitee. Ma viisin Olve koju ja tema armuke võttis ta oma hoolde. Sina jäid minuga. Ma lebasin terve öö ärkvel, sina ühes käes ja mõõk teises. Ma nägin igas nurgas Kolkaggat. Kuulsin neid, kui hunt väljas ulus. Ja kui oksad vastu seina kraapisid. Ulvheimis on nii külm, et Kolkagga pööraks poolel teel ümber, ütles õlletoa Jon ikka. Aga mina ei tea. Nägija mustadest varjudest ei või kunagi teada.”
Isa pööras end järsku Hirka poole.
„Sa tead, et mul on rahvajuttudesse vähe usku, tüdruk. Aga mis see aitab, kui maailm on selline, nagu on? Mul polnud valikut. Juhul kui Nõukogul veel joomareid palgal oli, võis lugu kiviringidest ja koletistest levima hakata. Rahvas olnuks valvel. Ma ei saanud sabata tüdrukut üles kasvatada!”
Hirka puudutas armi alaseljal, nagu oleks ta põletada saanud. Nüüd oli isa valel teel. Hirkal oli saba olnud! Imikuna polnud ta sabatu.
„Hundid …” Hirka neelatas. Ei saanud sõnu üle huulte. „Hundid võtsid mu saba. Sa ütlesid …”
„Slokna päralt, mida ma siis oleksin pidanud tegema?”
„Aga arm …” Hirka tundis, kuidas klomp kurgus nii suureks kasvas, et hakkas haiget tegema.
„Mina tegin selle armi, tüdruk!” röögatas isa, nagu oleks see Hirka süü olnud. „Ma lõikasin su selja sisse hambajäljed. See polnud mingi lihtne töö. Need pidid tõelised välja nägema. Ja sa karjusid. Ma pidin sul kätt suu ees hoidma. Sa oleksid võinud pool linna üles ajada!” Isa oli kolde valguses tumepunane.
„Vabandust …” oli ainus, mis Hirka üle huulte sai.
Ta nägi isa nägu väändumas, nagu oleks Hirka teda löönud.
„Kas nüüd saad aru, tüdruk? Saad sa aru, miks me peame ära minema?”
Hirka ei tahtnud näha. Ta lõi silmad maha ja avastas kollaseks tõmbunud hundikihva, mis tema rinnal lebas. Ta oli seda kogu elu kaela ümber kandnud. Kui mälestust. Mälestust millestki, mida polnud kunagi juhtunud. Võltspilt jahivaprusest, ostetud paari vasetüki eest turuputkast? Isa sai küllap aru, mida Hirka küsida tahtis, sest ta müristas edasi.
„Sa tulid maailma Ulvheimi lähedal kiviringis, ilma sabata, ja sa ei oska hõlmata. Ma ei tea, kust sa tuled või kes sa oled, aga me läheme sellest hoolimata. Kui sa oled üks sabatutest … Odinilaps …”
Sõna lõi Hirka südame pihta nagu piits.
„Kui sa oled menskr[1.], siis saab Nõukogu sellest Riituse käigus teada. Sa oled minu tütar. Mitte keegi ei tohi Olve tööd lõpule viia. Ma ei riski sinuga.”
Hoolimata sellest, et isa hääl olid nüüd pehmem, kuulis Hirka, et vaidlus on mõttetu. Kogu olukord oli ebatõeline. Hirka hakkas naerma, aga see ei kõlanud ehtsalt.
„Kas sa oled odinilast näinud, isa? Oled sa üldse kuulnud kellestki, kes oleks mõnda näinud? Me oleme kogu Foggardi risti ja põiki läbi rännanud ja pole mitte kordagi …”
„Kohanud sabatuid, kes ei oska hõlmata? Kes on maapimedad?”
Hirka vaatas teda. Kas isa oli nüüd tema vaenlane? Miks ta tahtis talle niimoodi haiget teha? Hirka pilk uitas ringi ja ta proovis meenutada.
„Sellel suurel mehel Frossabus oli ainult sabakönt!”
„Tema vanamoor lõikas selle maha. Mees oli mingi tüdrukuga olnud.”
„Need kolm tüdrukut Arfabus turu peal, kellel oli …”
„Nad olid silerid Urmunaist. Nad ei abiellu, vaid pühendavad oma elu tantsule. Neil on tavaks oma saba üles seljale siduda.”
„Olve! Sa ütlesid, et Olve ei osanud hõlmata!” Hirka oli nüüd meeleheitel.
„Muidugi oskas ta hõlmata. Ta ei olnud lihtsalt enam võimeline seda millekski kasutama. Pealegi valiti ta noorena Riituse ajal välja ja ta sai palju aastaid Eisvaldris õpetust. Hirka …”
„Ma ei ole odinilaps! Mul oli ema!”
Isa sulges silmad. Hirka aimas, kuhu see välja viib, aga ta ei tahtnud peatuda.
„Mul oli ema. Maiande.”
„Mäletad sa teda?” Isa hääl oli teistsugune. Peaaegu põlastav. Aga tema oletus oli õige. Hirka ei mäletanud teda. Ainult seda vähest, mida isa oli talle jutustanud.
„Maiande oli üks Ulvheimi tüdruk, keda ma … natuke aega tundsin. Ta valmistas seepi ja müüs seda kõrtsides nõrkadele meestele. Nood kulutasid seebile rohkem kui õllele. Puhtamaid joodikuid annab otsida.”
Hirka tundis, kuidas isa sõnad teda kividena rõhuvad. Üks raskem kui teine. Need vajutavad ta surnuks. Ta suutis püsti tõusta. Hetkeks oli tal tunne, nagu oleks ta siin külaline. Nagu oleks isa võõras. Võõras, kes valetab.
Võimatu oli hingata. Hirka pidi sõnu endast välja pressima.
„Rahvast sünnib ilma käte ja jalgadeta! Tugevaid ja nõrku hõlmajaid! Pole kindel, et …”
„Ei,” katkestas isa. „See ei ole kindel. Mitte miski pole kindel, aga ma ei võta riski kohtuda Nõukoguga ja olla see, kes tõi mädaniku Ymslandasse.”
Mädanik … Odinilaps. Menskr. Need, kes panid rahva mädanema.
„Vanamutijutt!” hüüdis Hirka. Tühja jutu kohta ainus sõna, mida isa Hirka teada mõistis.
Õhk. Ta pidi õhku saama. Hirka lõi ukse lahti ja tõmbas õhku kopsudesse. Tal oli tunne, nagu ei oleks ta tükk aega hinganud. Ta kuulis selja taga isa häält, aga ei pannud tähele, mida too ütles. Ta lihtsalt läks. Asjad polnud nii nagu enne. Isa oli tooli aheldatud ja tal polnud mingit võimalust Hirkat peatada. Isegi mitte talle järgneda. Hirka kõndis üha kiiremini.