Hirka taganes aknaavast eemale. Ta haaras voodipostist kinni, et klammerduda unustuse külge, milles ta veel hetk tagasi oli viibinud. Hommikuunustus. Vabastav tühjus enne seda, kui ta päriselt üles ärkas. Aga see voolas sõrmede vahelt minema nagu liiv. Ta mäletas.
Ta oli ära jooksnud. Alldjupi poole. Komistanud. Korv ja kaaren. Ta oli magama jäänud. Isa käis kindlasti all Raua-Jarke juures ja palus abi, et ta koju kanda. Nagu abitu lapse. Nagu oleks ta Vetle. Hirka langetas pilgu.
Tema käe ümber oli tekkinud valge side. Kitsas aluspesu oli end magamise ajal ümber tema keha keeranud. Ta nägi välja nagu välja väänatud lapp. Ülejäänud riideid ei olnud. Need rippusid ehk kuivamas. Ta pidi õue saama. Tundma tuult näol.
Ta avas toaukse. See kriiksus reetlikult. Isa võpatas oma toolis. Ta haaras uhmri ja hakkas kummelit purustama, nagu oleks ta vaid korraks suigatanud. Hirka nägi, et ta polnudki maganud. Tuld polnud uuesti süüdatud. See hõõgus. Laual valitses taimede, karpide, purkide ja salvide kaos. Ta oli öö läbi töötanud.
„Kas see oli kõik?” küsis ta karedalt ja noogutas Hirka korvi poole, mis laual seisis. Hirka sai aru, et isa oli otsustanud, et tegu on täiesti tavalise päevaga. Hirka ei teadnud, mida ta oodanud oli. Igatahes rohkemat kui eimiski. Ta oli tinaraske asjadest, mida ta öelda tahtis, kuid ta ei mäletanud neist ühtegi. Ta võttis laetalalt oma riided. Need olid kuivad.
„Ma käisin peaaegu ülal Gardakulpi juures ära,” ütles Hirka endale pükse jalga tõmmates. Auk põlve kohal oli suuremaks rebenenud. „Ja ma kohtasin Rimet,” lisas ta. Ta kuulis mässu oma hääles, aga kui isa ei tahtnud tunnistada, et kõik on teisiti, siis pidi Hirka seda tegema. Ta piilus kähku isa poole, kuid too ei reageerinud. Ei kostnud isegi vastumeelsusurinat.
„Ma leidsin päikesepisarat,” lausus ta, kui vaikus liiga lämmatavaks muutus.
„Väga hea. Pool küla tahab seda kindlasti õhtuseks lõkketegemiseks. Ma saadan sinuga natuke. Ära …”
„… jää rahva seltsi aega viitma ja räägi nii vähe kui võimalik,” lõpetas Hirka lause. Isa vaatas talle silma.
„Lubaduste vastu ära anna midagi. Kas münt või ei midagi.”
Hirka lõikas omale killu kitsejuustu, samal ajal kui isa seletas, kuhu tal minna tuleb. Hirka teadis, kes mida saama peab, kuid lasi isal rääkida. Täislaotud korv tähendas, et tal oli vaja paljude juurde jõuda. Rinnasalv Ullale, mitmeks kuuks. Münditee Kvitsteinile. Tollel oli kõige suurem ahi ja ta müüs kogu külale leiba, valmistatud hapendatud juuretisest, mis oli rahva arvates pärit tema vaarisa ajast. Aga jahu tegi tal hingamise raskeks. Münt tõi veidi leevendust ja Hirka korvis oli seda piisavalt, et jätkuks lume tulekuni.
Isa arvas vist, et Hirka on loll nagu lammas. Et ta ei saa aru, mis toimub. See oli tema viimane ring Elveroas, ja isa ei kavatsenud selle kohta midagi öelda. Nad lähevad jälle ära. Kuidas peaks see välja nägema, kui isa ratastoolis on, käis üle Hirka mõistuse, aga kui isa arvas, et Hirka küsib, siis võis ta ootama jäädagi. Hirka pistis taskusse ühe keedetud muna, võttis korvi ja läks välja.
Ta läks Glimmeråsenist ringiga mööda, et pääseda Syljaga rääkimisest. Tegelikult ei tahtnud ta üldse kedagi näha, aga see polnud võimalik. Kaaren oli tulnud. Rahvas hakkas nägijakoja juurde parve kogunema.
All orupõhjas voolas Stridrenna laia ja ühtlasena, nagu kuuluks talle kogu maailma aeg. Jalad kandsid Hirka jõekaldale. Ta laskus põlvili ja vaatas vette. Tema enda nägu vaatas poolhirmunult vastu. Ta ei näinud, et midagi teistmoodi oleks. Juuksed olid niisama punased. Mõnest kohast lühikesed, mõnest kohast pikad, nendessamades ebaühtlastes patsides. Kas oli näha, et ta pole samasugune kui teised?
Väikesed võbelused veepinnal lahutasid näo tükkideks ja panid jälle kokku, nagu oleks ta kummitus. Peegelpilt, mis oli vaid poolenisti olemas. Ja kas neis veidi teravates silmahammastes polnud nagu midagi loomalikku?
„Hirka!” Sylja hääl lõikas läbi õhu otsekui vikat.
Hirka kargas püsti.
„Kus sa eile olid? Sa jäid ju kõigest ilma!” Sylja pööritas silmi ja haaras tema kampsunist kinni. Hirka jõudis vaevu korvi kaasa haarata, kui ta juba üle puusilla veeti. Sylja kleit tantsiskles tema pahkluude ümber. See oli merekarva, tikitud ristid rinnal ja varrukaääres. See oli veegi ilusam kui tema tavalised kleidid ja see pani Hirka kõige hullemat kartma.
„Kaaren tuli,” lausus Sylja särades. „Ma teadsin seda juba eile, aga sind polnud kodus! Tule! Nad hüüavad Riituse päevad välja!”
„Nüüd? Täna?” Hirka teeskles üllatust ja tegi ühe pooliku katse lahi pääseda.
„Nüüd, täna! Enne hommikust teenistust. Hirka, mida sa ilma minuta teeksid?”
Sylja vedas teda halastamatult kojaplatsi poole. Nii palju siis plaanist rahvast eemale hoida. Kõik oli Sloknasse minemas. Hirka neelatas.
„Ma ei saa, Sylja, mul on …”
„Ja tead mis?” Sylja peatus keset nõlvakut õlletoa taga. Ta peatus alati, kui tal oli midagi tõeliselt dramaatilist öelda. Midagi, mis nõudis kõigi tähelepanu. Tema silmad põlesid klatšihimust ja ta haaras Hirkast kahe käega kinni. „Sa ei arva iial ära, kes siin on!”
Rime … Hirka hammustas huulde, et mitte tema nime öelda.
„Rime! Surmtõsi, Hirka! Ei keegi muu kui Rime An-Elderin. Ta viib Ilume-madra enne Riitust Mannfallasse tagasi.”
Sylja pööritas silmi. Seda tegi ta tihti.
„Mannfalla, Hirka! Varsti on meie kord!” Sylja vedas teda edasi. Mõte rahvarohkest kohast tekitas Hirkas iiveldust. Kui poleks olnud Syljat, oleks ta end võib-olla varjudesse peitnud, aga …
„Ausalt, Hirka! Ma arvan, et sa ei teaks sellest kõigest, mis toimub, mitte midagi, kui mind poleks! Sa pole kindlasti ka sellest kuulnud, et Audun Brinnvág kaela murdis?”
„Kes?”
„Brinnvág! Skoddi jarl? Räägitakse, et ta kukkus õlleuimas aknast alla. Aga tead mis?” Sylja kallutas end Hirka poole ja sosistas. „Nad vannuvad, et nägid kedagi katusel. Varju!”
„Kes vannuvad?”
„Rahvas! Teenrid? Mis tähtsust sel on? See mees oli Ravnhovi sõber. Ma arvan …” Sylja vaatas salamisi ringi, enne kui jätkas. „Ma arvan, et varjud tapsid ta. Sõdalased, keda kunagi ei nähta ja kes kunagi ei sure.”
Tavalisel päeval oleks Hirka naernud. Osutanud loogikaveale, et keegi on näinud katusel varje, kes peaksid olema nähtamatud. Kolkaggast rääkimata. Sõdalased, kes kunagi ei sure? Kõik surevad. Ka nemad, kui nad olemas on. Aga Hirka ei suutnud midagi öelda. Ta ise oli ju midagi, mida poleks tohtinud olemas olla. Miski, mis oli elanud vaid rahva fantaasias, kuni eilseni.
Tänavad täitusid rahvaga. Madalad kivimajad seisid mõlemal pool teed, sein seina vastas. Mõni neist oli korraga nii kodu kui pood. Majad avanesid kivisillutisega turuplatsile nägijakoja ees. Õhus oli ärevust. Rahvas oli valmis poode ja kaupu liigutama, et Hüüdmisele ruumi teha.
Sylja lasi järsku Hirka käsivarrest lahti, mis oli kindel märk sellest, et ülejäänud Glimmeråsen on läheduses. Nii oligi, Sylja vanemad tulid üle platsi koos kaaskonnaga, mis ümbritses Ilumet ja Ramojat. Ümberringi vaibusid hääled vaikseks sosinaks. Hirka käed higistasid. Ta hoidis rahvahulgas tahapoole. See oli lihtne, sest kõik teised tahtsid ettepoole pääseda.
Rahvas tõmbus Ilume teelt kõrvale, nagu liiguks tema ees nähtamatu ader. Ta oli helendav nägu öömustas, kullaga ääristatud nõukogurüüs. Näis, nagu libiseks ta üle maapinna. Kolm ihukaitsjat kõndisid tema taga, Sylja ema Kaisa tema vasakul käel. Ilume oli vait. Peamiselt hoolitses rääkimise eest Kaisa, ja tema näole oli liimitud naeratus, mis ei paistnud iial silmadeni jõudvat. Ta rippus Ilume küljes peaaegu kogu tee trepini, samal ajal rahva pilke püüdes, et kinnitada endale, et kõik näevad, kuidas ta