Gamon kiirustas uuesti järele. „Kui olin komandörina mingil viisil ebarahuldav …”
Leesha naeratas, ise oksendamist peljates. „Sugugi mitte. Teie teenistus oli eeskujulik, teie käitumine maakonnas on olnud vaieldamatult vapper. Te jääte Puusõdurite komandöriks, minu lossivalvurid aga hakkavad alluma eranditult kapten Wondale. Käsutage mehed laiali ja las naasevad kohustuste juurde. Me ei oota praegu kallaletungi.”
Gamon jättis mulje, nagu oleks ta munakivi alla neelanud, ent pärast kuudepikkust teadmatust, kas ta on Angiers’s vang või külaline, oli Leesha tüdinud igas paigas Puusõdurite nägemisest. Wonda oli juba ükshaaval valinud raidurid, keda lossivahtideks usaldada, ning viipaski nüüd, et kindlustagu nood sissekäik ja puhastagu häärber võõrastest.
Sellal kui Gamon rabatult taandus, kiirustas tühja kohta hõivama Arther. „Lossi majakondsed …”
„… näivad usinad ja valmis alustama päeva,” sekkus Leesha. „Ärgem pidagem neid kinni.” Ta lehvitas sõrmi, et saata kogunenud minema.
„Muidugi mõista, mileedi.” Artheri käeviipe peale asus tervitussumm laiali tilkuma. Lord tahtis vist midagi lisada, kuid Leesha teele trügis ema, Erny sabas sörkimas. Ka Elona oli kuuendat kuud rase, ehkki varjas seda osavalt: madalalõikelised kleidid peitsid kõhtu ning juhtisid pilgu mujale. Mehed põrkusid tagasi justkui maa-aluse eest.
„Minu tütar – Välukrahvinna!” Elona ajas käed õieli, nägu säras. Oli see uhkus, mis sealt paistis? Kui jah, siis oli see hirmuäratav.
„Ema, isa.” Leesha lubas mõlemale põgusa embuse, püüdes hoiduda värisemast.
Elona tajus seda, kuid tal jätkus oidu häält tasandada. „Sa näed kohutav välja. Mis viga?”
„Vajan lihtsalt tubast puhkust.” Leesha pigistas Wonda käsivart ja nad läksid uuesti liikvele. Teised kartsid ehk Elonat takistada, aga Wonda oli leppimatu kui langev puu. Elona kavatses neile järgneda, ent Erny käsi tõmbas abikaasa eemale. Ema jõllitas meest vihaselt, kuid sarnaselt Wonda Puuraiduriga oli isa alati Leesha poolel.
„Tere tulemast koju, krahvinna.” Rosal sooritas viimistletud kniksu, nõndasamuti Rosali ema.
„Emelia,” ütles Leesha, kasutades hoolega noore naise pärisnime. „Ja proua Lakkmeister. On üllatav kohata teid siin nii varasel tunnil.”
Platsi vuhises Gared, ning kolmik jälitas Leeshat trepini. „Sündsuse huvides majutas krahv daamid kantsi. Me võime otsida muu peatuspaiga …”
„Rumalus.” Leesha pilgutas Rosalile silma. „Kambreid on meil piisavalt. Millise mulje see jätaks, kui seesugune hea mainega näitsik koliks paruniga ühte enne pulmi? Puhkeks ju kära!”
Gared punastas. „Aitüma. Kui aega leiad, on mul sulle lugemiseks paar paberit …”
„Need läkita hommikul.” Leesha oli jõudnud peaaegu trepile.
Järgmisena ilmus inkvisiitor Hayes ja kummardas sügavalt. Vaimuliku õpilane noviits Franq, peremehest harilikult lahutamatu, oli tähelepanuväärsel kombel puudu. „Krahvinna. Kiidetud olgu Looja, et pääsesite tervelt.”
Ette keeras kolonni teine tõld, selle uks avanes. Hayesi pilk läks pärani, sest välja astus hingekarjane Jona. Karjatusega eraldus Vika vastuvõtjate rivist ja tõttas trepist alla abikaasa juurde.
Jahmunud Hayes vahtis teda, aga isegi valust vappudes oli Leesha naeratus ehtne. „Inkvisiitor, teil on kahtlemata rõõm kuulda, et teie ajutine lähetus Välu maakonnas on lõppenud. Edaspidi juhatab maakonna jumalateenistusi taas Jona.”
„Jaburus,” kogeles inkvisiitor. „Ma ei mõtlegi loovutada oma katedraali …”
Leesha kergitas kulmu. „Oma katedraali, inkvisiitor? Kas seda, mis asub minu maakonnas?” Ta liikus üha. Kantsi uksed olid lähemal, kuid ometi nii kaugel.
Hayes oli sunnitud ohverdama väärikuse ja putkas talle järele, talaarisaba peos. „Ainult hertsog Pether tohib mind ametist vabastada …”
Leesha katkestas, tuues lagedale kuninglikku pitserit kandva kirja: „Teie inkvisitsioon on läbi.”
„Inkvisitsioon ei puudutanud vaid üht ketserlikku hingekarjast,” õiendas Hayes. „Arlen Põldaja küsimus …”
„Kodus Angiers’ hingekarjaste nõukogus väidelge selle küsimuse üle, palju soovite,” ütles Leesha. „Aga Välu kogudust teenib edaspidi ülemkarjane Jona.”
Hayes maigutas suud rohkemgi kui Gamon. „Ülemkarjane?!”
„Hertsogiks saades loobus Tema Hiilgus vaimulikutiitlist,” selgitas Leesha, „ning pealegi ületab Välu maakond elanike arvult Angiers’d. Vabade Linnade pakt annab meie hingekarjastele uue ordu moodustamise õiguse.”
Olemata kindel, kuidas vastata, võttis inkvisiitor kirja ja taandus, kuna Leesha rühkis otsustavalt edasi. Ehkki hertsogi käskkiri volitas Leeshat valima Välu maakonnale vaimse juhi, kompas Jona ülemkarjaseks edutamine piire. Säärane sõltumatusekuulutus ei tee Luuderohutroonile heameelt, ent teda pole võimalik ka eriti takistada nüüd, kus Leesha oli jälle kord maakonna rüpes.
Leesha viipel lähenes kiiresti Darsy, kereka naisterahva vaheleastumine peletas inkvisiitori. „Kiidetud olgu Looja, rõõm teid näha, emand.”
„Sa ei kujuta ettegi.” Kallistuseks naaldudes tasandas Leesha häält. „Tuhud iga kahe minuti takka. Kui ma ei pääse varsti tuppa, toon lapse ilmale siinsamas trepil. Wonda saatis naised kuninglikke eluruume julgestama.”
Darsy noogutas, kohanedes kähku. „Kas tahate, et lähen majja või kõnnin teiega?”
Leesha tundis kergendusesööstu. „Kõnnime palun.”
Võtnud Leesha käe, talutas Darsy teda parajasti koos Wondaga, kui seiskus kolmaski tõld, millest väljusid mornis rodus Amanvah, Sikvah ja Kendall. Darsy jälgis pilti imestunult.
„Emand,” ütles Darsy. „Kus on Rojer?”
Säilitades sügava ühtlase hingetõmmete rütmi, osutas Leesha puuraidurite rühmale, kes tõstis tõllast kirstu.
Darsy samm takerdus, suust vallandus lämbuv karje. Kui poleks olnud Wondat, oleks Leesha komistanud uperkuuti.
„Mokk kinni, Darsy,” urises Wonda. „Meil pole mahti.” Darsy noogutas, toibus ning aitas neil edasi liikuda.
Amanvah, kes liugles sujuvalt trepile, eiras Wonda ja Darsy vihaseid jõllitusi. Üksainus pilk tema silmadesse oli kõik, mis Leeshal tarvis.
Amanvah teab.
„Krahvinna Leesha,” alustas dama’ting.
„Mitte praegu, Amanvah,” hingeldas Leesha.
Amanvah ei kuuletunud, vaid astus ligi. Wonda katsus teed sulgeda, aga Amanvah tonksas sõrmenukiga ja tüdruku käsivars langes küllalt kauaks, et ta mööda lasta.
„Minu kohus on sünnitust abistada,” ütles krasialanna sissejuhatuseta.
„Maapõu võtku, seda ei juhtu,” urises Darsy.
„Ma olen heitnud arbusid, emand,” kostis Amanvah vaikselt. „Te surete, kui mind pole saabuvail tundidel teiega.”
„On see ähvardus või?” Wonda hääl oli kume ja ohtlik.
„Lõpetage,” ütles Leesha. „Amanvah tuleb kaasa.”
„Minu oskused …” alustas Darsy.
Leesha ägas, tundes, et vajub kohe kummuli. „Selleks pole aega.” Ta asetas jala trepile. Aste oli madal, kuid paistis talle mäekõrgusena.
Tipus ootas teda Tarisa. Ehkki Leeshal õnnestus trepimademele tõusta toetuseta, piisas ümmardajale tema nägemisest, et taibata, mis on teoksil.
„Siiapoole,” ütles Tarisa, keeras kannal ringi, avas uksed