„Just nii, emand,” ütles Wonda.
„Ma pean sulle midagi rääkima, Wonda,” lisas Leesha. „Aga sa ei tohi mu jutust ehmuda.”
Wonda pilk oli segaduses, siis läksid silmad pärani. Ta hakkas tõusma.
„Wonda Puuraidur, hoia oma tagumik pingil.” Leesha viibutas sõrme nagu piitsa ja tüdruk langes uuesti istuma.
„Tuhude vahe on kuusteist minutit,” jätkas Leesha. „Lapse tulekuni võib kuluda tunde. Täna sõltun ma sinust väga, kullake, mistõttu sul on vaja hoolikalt kuulata ja keskenduda.”
Wonda neelatas kõvasti, kuid noogutas. „Just nii, emand. Andke käsk ja saagu nõnda.”
„Ma väljun tõllast väärikas tempos ja suundun ukse poole,” ütles Leesha. „Kõndides vestlen ma ühe inimesega korraga. Me ei peatu ega pidurda hetkekski.”
„Just nii, emand,” kostis Wonda.
„Sind kuulutan ma avalikult majavahtkonna ülemaks,” jätkas Leesha. „Kui rivistutakse hoovile, nagu sa räägid, on sul võimalik võtta juhtimine kohe üle ja läkitada kuninglikku häärberit kindlustama naispuuraidurid. Nemad tagavad, et kuninglikesse eluruumidesse pääseksime vaid meie ja Darsy.”
„Aga Vika?” küsis Wonda.
Leesha raputas pead. „Vika pole abikaasat näinud mitu kuud. Ma ei riku seda kohtumist. Darsy oskused ei jää Vika omadele alla.”
„Just nii, emand,” ütles Wonda.
„Sul on keelatud toimuvat arutada,” jätkas Leesha. „Valvurite, Garedi või kellega tahes.”
„Aga, emand …” alustas Wonda.
„Mitte kellegagi.” Leesha sõnad paiskusid urinal, järjekordsest tuhust surus ta hambad kokku. Alakõhu ümber oleks kui mähkunud madu, kes pitsitas. „Ma ei luba, et lobamokad teeksid sellest laulikuetenduse. Sündimas on Ahmann Jardiri lapsuke. Sugugi igaüks ei soovi lapsele head ja pärast sündi oleme mõlemad … haavatavad.”
Wonda pilk karmistus. „Mitte minu juuresolekul, emand. Vannun päikese nimel.”
Tõllast lahkudes ei andnud Wonda vähimatki märku, et miski oleks valesti, vaid astus hõlpsasti oma liikuva hobuse jalusesse.
Varahommiku hahetuses tuhmus tõlla sisemuse loitsuvalgus, ent helenes taas, kui uks klõksatas kinni. Seekaudu käivitusid vaikuseloitsud ja Leesha tõi kuuldavale valuoige.
Asetanud ühe käe nimmekohale ja toetades teisega rasket kõhtu, hiivas ta enese püsti. Soojaloitsud kuumutasid vee lühikese viivuga. Leesha kallas auravat vett riidekaltsule, mille vajutas näole.
Tema pale peeglis oli kahvatu ja aukus, silmade ümber tumedad sõõrid. Leesha oleks meeleldi sirutanud sõrmed hora-pauna, ammutanud kübekese võlujõudu kosutuseks eesseisvas katsumuses, aga see oli liiga ohtlik. Kogemuse põhjal ajas võlujõud lapse pööraselt pekslema. See oli viimane asi, mida ta praegu himustas.
Ta vaatas puudritoosi poole, ehkki polnud näovõõpamises kunagi samal tasemel kui loitsumaalijana. Too anne oli tema ema päralt. Tema kohendas end nii hästi-halvasti kui suutis, harjates juukseid ja siludes kleiti.
Teed Raidurivälu välimistes külades käänlesid-keerlesid, järgides tema ja Arlen Põldaja kavandatud suurloitsude kaarjat kuju. Välu maakond jagunes juba enam kui tosinaks piirkonnaks, isekeskis ühendatud suurloitsude võrk avardus aina, lükates deemoneid iga ööga üha kaugemale. Selle kuju oli Leeshale tuttav lähedaselt nagu armsam: tal polnud vaja heita pilku aknasse teadmaks, et läbitakse Uuelagedat.
Varsti sisenetakse Raidurivälule, Välu maakonna pealinna suurloitsude keskmes. Kõigest kaks aastat tagasi oli Raidurivälu asulas hingi alla kolmesaja – rahvaarvust piisas vaevu täpikeseks kaardil. Nüüd oli see võrdväärne mis tahes Vabade Linnadega.
Tuhud võtsid jällegi võimust. Need tihenesid, vahe oli nüüd vaid kuus minutit. Emakakael laienes, laps rõhus tuntavalt madalamal. Ta hingas. Valu vaigistamiseks leiduvaid ravimtaimi ei söandanud ta puutuda, kuni pole sulgunud turvaliselt eluruumidesse.
Kardinapraost piilumist kahetses Leesha jalamaid, sest vastuseks kõlasid hõisked. Koidueelse sissesõiduga oli ta lootnud oma kojusaabumist vaiksena hoida, ent sääraste mõõtmetega saatjaskond ei olnud vaikne. Varase kellaaja kiuste tungles tänavatel inimhulk ning koju kulgevat kolonni jälgiti akendeltki.
Kummaline oli mõelda Thamose kantsist kui kodust, aga Välu maakonna krahvinnana kuulus see nüüd talle. Leesha majakese Taimetundjate Metsas oli Darsy tema äraolekul pööranud Taimetundjate Ülikooli peakorteriks, millest saab loodetavasti maakonna esimene õppeasutus paljude seas. Kuigi Leesha oleks meelsamini koolitanud seal õpilasi, suudab ta kantsi elama asudes saavutada siiski rohkem.
Linnuse nähtavale ilmumisel kirtsutas ta nina. Rajatise müürid olid kandilised, ehitatud kaitseks, mitte silmailuks – vähemalt väljastpoolt. Sisustus oli mõnel moel hullemgi, paleetaoliselt priiskav keset maad, mida alles ponnistusega üles ehitati. Lossi perenaisena tuleb tal tingimata tegelda mõlema veaga.
Kantsi uhked väravad olid valla ja teepervi palistasid Thamose ratsaväe, Puurüütlite riismed. Napilt viiskümmend, ülejäänud olid kaotatud koos krahviga Järvesadama lahingus. Suurte Angiers’ mustangite turjal mõjusid nad majesteetlikult, meeste ja hobuste näod valveseisangus ühtviisi kivistunud. Kõik olid relvastatud ja turvistes, otsekui ootaksid, et Leesha kamandab nad iga hetk lahingusse.
Sisehoovgi näis olevat rivistunud võrdselt nii sõjaks kui ka tervitustseremooniaks. Vasakut kätt istus sadulas kapten Gamon leitnantidega sadade relvis meeste ees, selg sirge ja pilk vääramatu, relvade pikad varred tuginemas sillutisele, teravike nurk täpselt rihitud.
Paremat kätt olid hoovil kogu kantsi majakondsed – samuti kenake armee – jalaväe kombel järskudes viirgudes, vormirõivad puhtad ja pressitud.
Oleks huvitav näha, mis juhtuks nende laitmatute ridadega, kui ma sünnitaksin hoovil. Mõte ajas muigama, aga laps põtkas ja tema lõbu lakkas.
Wonda hoiatust mööda tammuski kantsitrepi jalamil üks käputäis. Esinumbriks lord Arther, jäigas paraadmundris ja odaga. Lordi kõrval Tarisa, krahvi lapsepõlveaegne hoidja, kellest oli tehtud Leesha ümmardaja. Garedil olid seltsiks kihlatu Rosal ja tulevane ämm. Samuti inkvisiitor Hayes, taimetundjad Darsy ja Vika, Leesha isa Erny ja … öö võtku, isegi tema ema Elona, kes pildus tagaselja Rosali pihta tapvaid pilke. Leesha oli küll palvetanud, et varane kellaaeg säästaks teda vähemasti sellest deemonist, kuid kurtidele kõrvadele nagu ikka.
Wonda pistis pea tõlda. „Kas olete valmis, emand?”
Leeshat läbistasid värsked tuhud. Tal oli palav, ta higistas külmas talveõhuski.
Ometi naeratas ta, näitamata midagi välja. Tõusis värisevi sääri jalule ning tundis, kuidas laps nihkub allapoole. „Jah, kullake. Lähme ruttu.”
Tõlla päralejõudmisel ronis Gamon sadulast. Kapten, Arther ja Gared oleksid lausa üksteisele otsa koperdanud, sibades käsivart pakkuma, kui Leesha sõidukist maha astus. Ta eiras mehi ja laskus astmetest hoolikalt Wonda käevangu klammerdudes. Kõigi kohalolijate ees ei kõlvanud kukkuda.
„Tere tulemast tagasi Välu maakonda, krahvinna Paberivalmistaja,” ütles Arther õukondliku kummardusega. „On suur kergendus näha teid tervise juures. Kui kuulsime rünnakust Angiers’le, kartsime halvimat.”
„Tänan,” sõnas Leesha tasakaalukalt. Hoovis ümberringi kummardati ja kniksutati. Leesha säilitas sirge rühi ja kinkis esindusliku noogutuse, millele oleks avaldanud tunnustust hertsoginna Araine’gi.
Ta hakkas kõndima. Wonda seadis end talutajaks, ta naaldus tüdruku najale. Tema kannul marssis kaks tursket naispuuraidurit.
Mehed, kes polnud sellega arvestanud, põrkasid nende teelt, aga toibusid kähku ja lippasid järele. Gamon oli esimene, kes pidas temaga sammu. „Mileedi, ma olen koostanud lossivahtide nimekirja …”
„Tänan