Hiljem, pärast Tomi anuvat telefonikõnet ja viimase võimaluse palumist, vahetasid nad Valeriaga mõnda aega e-kirju. Valeria oli harjunud end kirjalikult väljendama, selline oli ju tema töö. Tomile oli see uus ja raske, ta ei leidnud kohe õigeid sõnu ja see ajas Valeriat vahel vihale. Aga Tom õppis. Ületas end, pingutas. Kirjutas lõpuks Valeriale sama pikki kirju vastu ja tundis end ikkest vabanemas. Need sõnad olid vaiksed – need tema päris tunded, mida tal vist seni polnudki kellegagi jagada. Keegi ei saanud neid kuulda peale tema ja Valeria. Signe istus mõnigi kord samal ajal samas toas – tema vastas nahktoolis ja vaatas telekat. Mõte, et naine tema salajasest paralleelelust midagi ei aima, tegi Tomile kõdi, mis oli tema elus uus. Ta polnud uskunud, et keskealisena on üldse võimalik nõnda ülepeakaela armuda. Armastus. Viimaks ometi oli see käes!
Ja siis oli ta selle ikkagi kaotanud.
„Miks sa ei või lihtsalt öelda, kes see oli? Kellega sa seal metsa all nii kaua lobisesid? Ütle välja, kui sul pole midagi varjata,” märkis Signe, hääl jahe ja toon sarkastiline, mitte enam halisev nagu varem. Hiiumaa polnud neid päästnud, mitte sinnapoolegi. Tom kahtles, kas üldse miski suudab neid päästa, liiga kalgendunud olid nad oma mürgis. „Tom, kas sa kuulad? Praegu pole aega ennast haletseda. Me peame eluga edasi minema. Me peame selle taluasja siin kuidagi ju tööle saama.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.