Keegi köhatas. Ta võpatas ja pööras ringi. Teerajal seisis keskealine meesterahvas, kes hoidis pihus karikakraid. Lilled olid ebaloomulikult suured, ilmselt kunstmaterjalist. Praegu tehti neid nii hästi, et ta isegi oli kaalunud, et toob järgmine kord midagi niisugust – kalm püsiks kauem ilus. Vaevalt jaksaks ta edaspidi päris igal pühal siin käia, kui tal tervis veel halvemaks läheb, aga ta ei tahtnud, et õe hauale jääksid närbunud õied vedelema. Õde saaks kurjaks. Kust te need ostsite, pidi ta võõralt küsima, aga mees jõudis enne suu avada.
„On teiega kõik korras? Vaatasin, et olete sellises asendis, nagu hakkaksite minestama,” ütles võõras. „Soovite ehk vett? Mul peaks pagasnikus paar pudelit olema. Või ei, oodake, mu naisel on kotis. Ta on seal.” Mees osutas eemal kärsitult nihelevale blondile naisterahvale, viipas käega. „Signe! Kuule! Sul on ju vett? Proual on vist natuke paha.” Naine asuski kotis sobrama ja tõmbas sealt välja väikese plastpudeli, tegi teise käega küsiva žesti, astus juba lähemale. „Need kuradima ilmad! Nagu põrgus,” puhises mees, käisega laupa pühkides. „Tahate ehk, viskame teid pärast koju? Kus te elate? Tulime ainult korraks, naisel on siin kaugeid sugulasi.”
Ta nimetas asulat ja mehe ilme selgines: „Ahah! Ma ise olen ju ka sealt. Meil on seal turismitalu. Äsja ostsime.”
Nüüd tundis ta mehe ära – jah, seesama, kes ükspäev apteegis käis. Seesama, kes ostis selle talu, mille pärast ta oli noore sugulasega tülitsenud. Nad ei olnud uskunud, et keegi talu ära ostab, aga näed, see oli ikkagi juhtunud. „Mul ei ole midagi vaja,” kordas ta veel ja mees hakkas viimaks tõrksalt astuma. Ta kuulis, kuidas blondiin mehele midagi vadistas, mis käis ilmselt tema kohta – jäärapäised vanainimesed, kes ei saa enam maast ega ilmast aru ja keda on seepärast võimatu aidata.
Tal hakkas piinlik. Oli ta ehk enne kalmu ääres omaette kõva häälega rääkinud? Vahel ta tegi seda, ütles oma mõtted siin üksinduses valjusti välja – palveid olevatki vaja valjusti öelda, õpetas vanaema kunagi. Ta haaras pingikeselt oma käekoti, otsis sealt salvräti, pühkis leemendavat laupa ja kiirustas minema. Autos hinge tõmmates ja kingarihmu pakitsevate pahkluude ümbert vabastades juurdles ta, kas see mees oligi märk, mida ta oli palunud – saatan, kes on tulnud talle järele? Teda tema teo eest põrgusse viima. Niisugune märk siis? Mees oli nägus ja tume, sihuke, nagu tihtilugu olid põlised saarlased, kelles väideti voolavat Vahemerelt tulnud piraatide verd. Kuuldavasti oligi võõras päritolult hoopis saarlane. Mehe pilk oli see, mis teda kõige rohkem ärritas. Seal võis olla mure, aga tema meelest oli pilgus veel mingi varjatud sõnum. Võõraid inimesi ei kõnetata ju ometi niisama? Eriti veel kabeliaias. Sedagi oli vanaema talle pähe tampinud – ära tülita kedagi ilmaaegu, inimestel on vaja oma mõtteid mõelda.
Ta hakkas hulluks minema. See õudne kuumus ajas tal juhtme kokku, nagu noored inimesed ütlevad.
Miks ta viimasel ajal ometi nii hirmsasti kartis?
2
Tomi esimene mõte oli, et üks malenditest ärkas sellal ellu, kui ta tukastas. See vaataski nüüd tema aknast sisse. Ratsu. Must hobune. Tom rebis ka teise silma lahti. Pea valutas kuumusest. Aknaklaas tõmbus hobuse hingeõhust higiseks. Kuum õhk immitses kambrisse, isegi raudkividest sein ei kaitsnud hullunud päikese eest. Tom märkas, et oli unne vajudes oma malelaua segi paisanud. Ka pudel oli kummuli – vesi, mitte viin. Viina ta enam ei joonudki. Vähemalt nii palju oli maaõhust kasu, et ta ei tundnud enam vajadust. Kas Signel oli õigus ja ta hakkas tõesti terveks saama? „Kui sellest litsist eemale saad, läheb kõik mööda. Sa ainult kujutad ette, et sul on teda vaja – vaata, Tom, need on seda sorti naised,” meenutas ta Signe sõnu. Odavad naised, oli naine lisanud. Valeria oli Signe meelest odav libu, kes tahtis Tomi ainult raha pärast. „Ajakirjanikel on ju nii väikesed palgad! Sa ei ole ju nii loll, et mõtled, nagu keegi tema vanuses vahiks millegi muu pärast sellist meest nagu sina?” Tomi häiris, et Signe nii ütles. Sellist meest nagu tema? Mis mõttes? Tom märkas laual oma telefoni, tõstis selle näo ette, uuris oma peegeldust. Mingu Signe põrgusse. Ta oli ikka veel nägus, kuigi juba üle keskea. Päevitunud, tume ja salapärane – naistele meeldisid tumedad mehed. Mitte ihult tumedad, ei, seda ta ei mõelnudki. Siis meenus talle, mis neid Signega viimasel ajal vaevas, ja rahulolu haihtus. Ega ilu ei sünni panna sinnasamusesse, tõsi see.
Must ratsu vedeles vaibal. Ta tõstis selle üles. Tom heitis uuesti pilgu aknasse. Seal oli päris hobune! Mitte malend. Mitte uni. Hämmeldus jõudis temani viivitusega. Miks on tema akna taga päris hobune?
„Tom! Tule sööma! Mida sa seal jälle nii kaua teed?”
„Jaa! Kohe!” hõikas Tom paokil ukse suunas ja jõllitas ainiti hobust. See noogutas talle, paljastas hambad, irvitas. Tomile meenus, et Goethe „Faustis” ilmutas vanakuri end puudli kujul. Aga hobune? Must hobune, kes irvitab? Miks üldse pidi kurat end talle ilmutama? Sellepärast, et Signe kutsus teda sööma, aga tema oli enne tukastust mõelnud kellestki teisest?
„Tom! Kaua sa muned? Toit jahtub juba ära. See istumine seal, need käigud ja süsteemid – see ei too teda tagasi, tead. Su isa on läinud,” ütles Signe. „Ma tean, et te mängisite koos malet. Ma tean, et see on sulle tähtis. Aga ma kulutasin kaks tundi, et sulle süüa teha. Sa võiksid mind natukenegi austama õppida. Püüa ometi.” Tomi isa oli eelmisel aastal surnud. Tomil olid isaga keerulised suhted ja Signe arvates tahtis Tom isale ikka veel meele järele olla, saada heakskiitu, mida polnud kunagi tulnud.
Signe seisis uksel, nägi tõesti väsinud välja, higine blondeeritud juuksesalk laubalt alla rippumas nagu elutu läbipaistev makaron. „Ja see teine asi. See on ka ikka päriselt läbi, eks? Sa ju ei unele sellepärast siin? Sa ei kirjuta talle enam, eks? Sa ei räägi temaga telefonis? Ma nägin eile sind metsa ääres jalutamas. Sa rääkisid mobiiliga. Vähemalt pool tundi. Kellega?”
„Sa luurad nüüd mu järele? Avalikult juba? Enam isegi ei ürita seda minu eest varjata?” vihastas Tom. Neil oli Signega kokkulepe, et nad teevad kompromissi. Nad üritavad uuesti ega lahuta veel. Tom ei suhtle enam oma õe sõbrannaga, selle noore ajakirjanikuga. Ja Signe ei meenuta seda, ei hõõru talle midagi nina alla. Nii nad ehk tulevad toime ja suudavad edasi minna, nagu midagi poleks olnudki – nii, nagu nad olid säärastel puhkudel üritanud mitu korda varem. Idiootlik mõte, et see võiks kunagi paremini õnnestuda kui mõnel eelmisel korral. Tom pööras pea ära, lootis, et Signe ei märka – tookord oli naine talle ette heitnud, et Tomi pilk ja hääl muutuvad, kui ta Valeriale mõtleb. Isegi siis, kui ta parajasti temast ei räägi, on Valeria peegeldus Tomi ilmes selgesti näha. „Sinu mõtted, Tom – vaata, ma loen neid. Me oleme nii kaua koos elanud, sa ära alahinda mind enam. Ma saan alati kohe aru, kui sa kellegi teisega oled,” olid Signe sõnad. Tom elas sellest peale nagu paine all. Ta ei saanud isegi oma peas enam ära põgeneda, üksi olla. Signe jälitas teda kõikjal, tahtis isegi tema mõtteid kontrollida.
Tom meenutas, kuidas see oli olnud – tema viimane suur võimalus minema pääseda. Terve eelmise suve oli ta veetnud Valeriaga, ehkki nad ei kohtunudki kuigi sageli. Ainult sel ühel nädalal, kui Signe oli sõbrannadega Küprosel, olid nad Valeriaga ka füüsiliselt koos, elasid naise korteris ja Tom suutis väga hästi ette kujutada, et see võikski nii jääda. Ta oligi juba veendunud, et nüüd see viimaks juhtub ja ta saab teise võimaluse. „Sa ei pea ju tagasi minema. Kuidas ta saab sind käskida? Mida sa kardad? Et ta paneb sind karistuseks nurka või annab vitsa? Sa ei ole ju laps ja tema ei ole su ema, kelle sõna sa pead kuulama. Sa võid ära tulla, Tom! Sa oled vaba inimene! Ma ei saa sellest abielurahva puhul aru. Miks te arvate, et te peate kogu aeg millegi jaoks luba küsima? Öeldakse, et üksikud inimesed on peast lapsed, aga minu arust on vastupidi – hoopis abielu on lapsepõlve pikendus. Sihuke abitu elu, pidev sõltumine kellestki teisest,” õelutses Valeria, kui Tom kahtlema lõi. Valeria oli terava keelega, sageli õel, aga nagu Tom oma õe Eva pealt teadis, olidki ajakirjanikud enamasti sellised. Tõu viga. Muidugi oli Valerial õigus. Keegi ei sundinud. Tom ise oli end Signe külge aheldanud, ta oli vabatahtlikult