Hapu tüdruk. Энн Тайлер. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Энн Тайлер
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современная зарубежная литература
Год издания: 0
isbn: 9789985343432
Скачать книгу
rühma toa väikesed tüdrukud mängisid lahkuminekut. Baleriinnukk läks madrusnukust lahku. „Kahju küll, John,” ütles baleriin otsustava asjaliku häälega – õieti Jilly häälega –, „aga ma armastan teist.”

      „Keda?” küsis madrus. Tema eest rääkis Emma G., hoides nukust kinni pisikese sinise vormipluusi keskelt.

      „Ma ei saa seda öelda, sest ta on su parim sõber ja see teeks sulle haiget.”

      „Nii tobe,” märkis Emma B. kõrvalt. „Nüüd teab ta nagunii, sest sa ütlesid, et see on tema parim sõber.”

      „Tal võib ju terve kamp parimaid sõpru olla.”

      „Ei või. „Parimaid” ei ole palju.”

      „Võib küll. Mul endal on neli parimat sõpra.”

      „Siis sa oled veidrik.”

      „Kate! Kas sa kuulsid, mida Emma mulle ütles?”

      „Ära tee välja,” soovitas Kate. Ta aitas parajasti Jameeshal maalimiskitlit seljast võtta. „Ütle talle, et ta on ise veider.”

      „Sa oled ise veider!” ütles Jilly Emma B.-le.

      „Ei ole.”

      „Oled jah.”

      „Ei ole.”

      „Kate ütles, et oled, nii et oled!”

      „Seda ma ei öelnud,” õiendas Kate.

      „Ütlesid jah.”

      Kate tahtis juba vastata: „Ei öelnud,” kuid mõtles ringi. „Igatahes mina ei alustanud.”

      Nad olid kogunenud nukunurka: seitse väikest tüdrukut ja Samsoni kaksikud Raymond ja David. Ülejäänud kuus poissi tunglesid teises nurgas liivakasti ümber, kuhu kavatsesid rajada spordiväljaku. Nad olid võtnud plastlusika katapuldiks; see lennutas Lego klotse tarretisevormi, mis oli seatud kasti kaugemasse otsa. Enamasti lendasid klotsid mööda, aga kui mõni sisse läks, rõkkasid poisid rõõmust ja siis hakkasid ülejäänud üksteist küünarnukkidega kõrvale nügima ja lusika pärast madistama, et ise kätt proovida.

      Kate oleks pidanud minema neid vaigistama, aga ei läinud. Las möllavad end natuke tühjemaks, rehkendas ta. Pealegi polnud ta tegelikult õpetaja, vaid õpetajaabi – maailmatu vahe.

      Charles Village’i väikestekooli oli nelikümmend viis aastat tagasi asutanud Edna Darling, kes oli endiselt kooli juhataja, ja kõik õpetajad olid nii vanad, et vajasid abisid – üks igale rühmale ja kaks pingelisemale kaheaastaste rühmale, sest kuidas olekski võinud oodata, et küpsesse ikka jõudnud daamid ajaksid taga pisikeste võrukaelte kampa. Kool võttis enda alla Aloysiuse kiriku keldrikorruse, aga tegutses enamasti maa peal, seega olid ruumid päikeselised ja rõõmsad ning kahe poolega uks avanes otse mänguväljakule. Uksest kõige kaugem osa oli vaheseinaga eraldatud, selle taga asus õpetajate puhkenurk, kuhu eakad naised kadusid ühtelugu tükiks ajaks taimeteed jooma ja oma haigusi arutama. Mõnikord söandasid ka abid minna puhkeruumi teed jooma või õpetajate tualettruumi, kus olid täiskasvanutele sobiva suurusega kraanikauss ja pott, aga neile tundus alati, nagu segaksid nad salajast koosolekut, seepärast püüdsid nad mitte venitada, olgugi, et õpetajad olid nende vastu sõbralikud.

      Leebelt öeldes polnud Kate’il olnud iial kavatsust eelkoolis töötada. Paraku oli ta kolledži teisel kursusel öelnud botaanika õppejõule, et see seletas fotosünteesi „juhmakalt”. Üks asi oli viinud teiseni ja lõpuks paluti tal lahkuda. Kate oli muretsenud, mida isa ütleb, aga kui isa oli kogu loo ära kuulanud, ütles ta: „Sul oli ju õigus, see oli tõesti juhmakas.” Nii oligi Kate tagasi kodus ja tal polnud midagi teha, kuni tädi Thelma tuli appi ja sokutas ta eelkooli tööle. (Tädi Thelma kuulus kooli juhatusse. Ta kuulus paljudesse juhatustesse.) Tegelikult oleks Kate võinud järgmisel aastal taotleda kolledžisse tagasivõtmist, aga miskipärast ei teinud seda. Isal oli see võimalus vist sootuks meelest läinud, pealegi oli tal märksa kergem, kui Kate oli kodus ja vaatas väikese õe järele, kes oli tollal kõigest viieaastane, kuid võttis nende muldvanal majapidajal võhma välja.

      Õpetaja, keda Kate abistas, oli proua Chauncey. (Abid prouatasid kõiki õpetajaid.) Ta oli mõnus, kohutavalt ülekaaluline naisterahvas, kes oli kantseldanud nelja-aastaseid kauem, kui Kate oli ilmas elanud. Tavaliselt suhtus ta neisse heatahtliku hajameelsusega, aga kui mõni tegi ulakust, manitses: „Connor Fitzgerald, ma näen, mis sul teoksil on!” ja „Emma Gray, Emma Wills, silmad siia!” Tema meelest käitus Kate nendega liiga leebelt. Kui laps ei tahtnud vaikse tunni ajal voodisse heita, ütles Kate lihtsalt: „Olgu siis nii,” ja kõmpis pahuralt minema. Proua Chauncey saatis talle etteheitva pilgu, enne kui tõreles lapsega: „Mõni ei täida preili Kate’i korraldust.” Neil hetkedel tundis Kate end petisena. Mis õigust oli temal last magama kamandada? Tal polnud mingit autoriteeti ja seda teadsid kõik lapsed; tundus, et nad pidasid teda lihtsalt teistest pikemaks ja lärmakamaks nelja-aastaseks. Kuue aasta jooksul, mil Kate oli koolis töötanud, ei olnud ükski laps teda preili Kate’iks kutsunud.

      Aeg-ajalt mängis Kate mõttega mujalt tööd otsida, aga ikka jäi see sinnapaika. Tõtt-öelda oli ta töövestlustel saamatuvõitu. Pealegi polnud tal erilist ettekujutust, missugune amet talle kõige paremini sobiks.

      Kolledži ühika puhketoas oli ta kord tiritud malet mängima. Kate polnud kuigi hea mängija, ent see-eest hulljulge, loominguline ja hakkaja, ning ta sundis vastase päris tükiks ajaks kaitsesse. Salk ühikakaaslasi kogunes laua ümber pealt vaatama, kuid Kate ei pööranud neile tähelepanu, kuni kuulis, mida tema selja taga seisev noormees kellelegi sosistas: „Tal pole plaani ollagi.” Tegelikult oli see tõsi. Varsti ta kaotaski.

      Hommikuti eelkooli poole jalutades meenutas ta tihtilugu seda märkust. Aidates lastel saapaid jalast võtta, kraapides nende küünte alt voolimismassi, plaasterdades nende põlvi. Aidates neile saapad jalga tagasi.

      Tal pole plaani ollagi.

      Lõunaks olid nuudlid tomatikastmega. Nagu tavaliselt, läks Kate ühe ja proua Chauncey teise, söögitoa vastasseina ääres asuva laua juurde; rühm oli nende vahel pooleks jagatud. Enne istumist pidid lapsed käed tõstma ning näitama Kate’ile ja proua Chaunceyle peopesi ja siis käeselgi. Seejärel võtsid kõik istet, proua Chauncey kõlistas kahvliga vastu piimaklaasi ja hõikas: „Tänupalve aeg!” Lapsed lasksid pea norgu. „Armas jumal,” ütles proua Chauncey heliseva häälega, „aitäh toidu ja nende noorte armsate näokeste eest. Aamen.”

      Kate’i laua laste pead vupsasid kohe püsti. „Kate’i silmad olid lahti,” ütles Chloe teistele.

      „Ja siis?” küsis Kate. „Mis sellest, vaga preilike?”

      See ajas Samsoni kaksikud itsitama. „Vaga preilike,” kordas David endamisi, nagu paneks need sõnad tulevikuks tallele.

      „Kui sa teed silmad tänupalve ajal lahti,” ütles Chloe, „arvab jumal, et sa pole tänulik.”

      „Ma ei olegi tänulik,” nentis Kate. „Ma ei armasta makarone.”

      Maad võttis vapustatud vaikus.

      „Kuidas saab makarone mitte armastada?” küsis lõpuks Jason.

      „Neil on märja koera hais,” vastas Kate. „Kas sa pole siis märganud?”

      „Öök!” tegid kõik.

      Nad panid näo taldriku juurde ja nuusutasid.

      „On ju?” küsis Kate.

      Lapsed vaatasid üksteisele otsa.

      „On jah,” ütles Jason.

      „Nagu oleksid nad minu koera Fritzi suurde vähipotti pannud ja ära keetnud,” ütles Antwan.

      „Öök!”

      „Aga porganditel pole midagi viga,” lausus Kate. Ta hakkas kahetsema, et oli seda alustanud. „Hakake sööma, teie kõik.”

      Paar last võttis kahvli. Enamik mitte.

      Kate