Kate Battista tegi parajasti maja taga aiatööd, kui köögist kostis telefonihelin. Ta ajas end sirgu ja kuulatas. Õde oli toas, aga võib-olla polnud ta veel ärganud. Telefon helises jälle, siis veel kaks korda, ja kui viimaks kostis õe hääl, tuli see automaatvastajast. „Heia! Need oleme meie. Paistab, et meid pole kodus. Nii et jätke …”
Kate oligi hakanud juba tagatrepi poole minema, heites ärritatult mühatades juuksed õlgadelt ära. Ta pühkis käsi vastu teksaseid ja tõmbas võrkukse lahti. „Kate,” ütles isa, „võta kõne vastu.”
Kate tõstis toru. „Mis on?” küsis ta.
„Ma unustasin lõunasöögi maha.”
Kate’i pilk langes köögiletile külmiku kõrval – lõunaeine kükitas tõesti täpselt samas kohas, kuhu ta selle õhtul oli pannud. Kate kasutas alati kaubakeskuste läbipaistvaid kilekotte, nii et Tupperware võileivakarp ja õun olid selgesti näha. „Häh,” ühmas ta.
„Kas saad selle siia tuua?”
„Kohe praegu?”
„Just.”
„Jummel, isa. Ega ma Pony Express ole,” nähvas Kate.
„Mis sul muud teha on?” küsis isa.
„On pühapäev! Ma rohin lumeroose.”
„Ah, ära ole selline, Kate. Istu autosse ja uha siia, ole hea tüdruk.”
„Jessas,” viskas Kate, lajatas toru hargile ja võttis letilt einekoti.
Vestlus oli nii mõneski mõttes kummaline. Esiteks, et see üldse oli toimunud: isa umbusaldas telefoni. Tema laboris tõtt-öelda polnudki telefoni, nii et ilmselt oli ta helistanud moblaga. Ka see oli ebatavaline, sest ta oli soetanud endale mobiiltelefoni ainult tütarde pealekäimise tõttu. Äpid olid teda mõnda aega vaimustanud – enamik neist olid nii- või naasugused teaduslikud kalkulaatorid, aga seejärel oli huvi kadunud ja nüüd hoidis isa moblast üldse eemale.
Tagatipuks veel tõsiasi, et isa unustas oma lõunaeine maha tavaliselt paar korda nädalas, aga seni polnud ta seda justkui tähelegi pannud. Võiks öelda, et see mees ei söönud üldse. Töölt koju jõudes leidis Kate ühtelugu isa lõunaeine köögiletilt, aga sellest hoolimata tuli teda õhtul kolm-neli korda sööma hüüda, enne kui ta lõpuks tuli. Tal oli alati midagi paremat teha: ajakirja lugeda või märkmeid kontrollida. Üksi elades sureks ta tõenäoliselt nälga.
Ja kui kõht hakkas siiski pilli lööma, oleks isa võinud lihtsalt välja minna ja midagi osta. Labor asus Johns Hopkinsi tudengilinnaku lähedal, seal oli võileivakauplusi ja esmatarbepoekesi kõikjal, kuhu pilk langes.
Rääkimata juba sellest, et veel polnud keskpäevgi.
Ent ilm oli päikeseline, mõnusalt tuuline, kui ka jahe – esimene enam-vähem viisakas kevadpäev pärast pikka, karmi, käredat talve – ning Kate’il polnud tegelikult midagi selle vastu, et ta sai ettekäände luusima minna. Autot ta ei võta, läheb hoopis jala. Las isa ootab. (Isa ise ei võtnud kunagi autot, kui polnud just vaja laborivarustust vedada. Ta oli mingil määral tervisehull.)
Kate astus eesuksest välja ja lõi selle enda järel eriti kõvasti kinni, sest talle käis närvidele, et Bunny ikka veel magas. Jalgtee ümbrus oli oksarisu ja muud prahti täis ning Kate pani kõrva taha, et vuntsib seda väheke, kui on lumeroosidega lõpetanud.
Sõlme seotud einekotikest kiigutades möödus Kate Mintzide majast ja Gordonite majast – need olid samasugused väärikad koloniaalstiilis kivihooned nagu Battistade oma, ehkki paremini hooldatud – ning keeras ümber nurga. Proua Gordon põlvitas asaleapuhmaste vahel, laotades juurte ümber multši. „Ohoo, tere, Kate!” lõõritas ta.
„Tere.”
„Paistab, et kevad on hakanud tuleku peale mõtlema.”
„Jap.”
Kate läks sammu aeglustamata mööda, nii et hirvenahast jaki saba lehvis. Kaks noort naist, tõenäoliselt Hopkinsi üliõpilased, venisid teosammul tema ees. „Ma sain aru, et ta tahab mind kutsuda,” seletas üks, „sest ta muudkui köhatas, nagu nad ikka köhatavad, tead küll. Aga lõpuks ei öelnud ta midagi.”
„Mulle meeldib, kui nad on häbelikud,” sõnas teine.
Kate läks tüdrukutest ringiga mööda ja kõndis edasi.
Järgmisel tänaval keeras ta vasakule, võttis suuna kirevamale piirkonnale, kus oli elamuid, pisikesi kohvikuid ja maju, mis olid vaheseintega büroodeks jaotatud, ning astus viimaks järjekordse koloniaalstiilis kivimaja väravast sisse. Eesõu oli väiksem kui Battistade oma, kuid sammaskoda oli suurem ja uhkem. Ukse kõrval oli kuus või kaheksa silti kõiksuguste tavatute organisatsioonide ja tundmatute väikeajakirjade nimedega. Louis Battista nimega silti polnud. Teda oli aastate jooksul nii palju kordi ühest hoonest teise manööverdatud ja lõpuks puksitud siia vaeslapsepiirkonda, mis oli küll ülikooli lähedal, aga meditsiinikompleksist ilmatu kaugel – küllap oli isa leidnud, et sildiga ei tasu jännata.
Fuajee üht seina ääristas postkastide rivi, nende all seisval lombakal pingil kõrgusid libisemisohus reklaamlehtede ja söögikohtade menüüde kuhjad. Kate möödus mitmest kabinetist, aga ainult ühingu Kristlased Buddha Eest uks seisis lahti. Ta silmas naistekolmikut kirjutuslaua ümber, neljas naine istus ja tupsutas pabertaskurätiga silmi. (Midagi toimub siin alati.) Kate avas ukse koridori kaugemas otsas ja läks järsust puutrepist alla. Trepi jalamil seisma jäänud, tippis ta sisse koodi: 1957 – see oli aasta, kui Witebsky defineeris autoimmuunhaiguste kriteeriumid.
Ruum, kuhu ta sisenes, oli pisike, möbleeritud ainult kaardilaua ja kahe metallist klapptooliga. Laual oli pruun paberkott; kangesti lõunaeine moodi. Kate pani isa toidukoti selle kõrvale, astus ukse juurde ja koputas paar korda järsult. Hetk hiljem pistis isa pea ukse vahelt välja – läikiv kiilas kolp, mida ääristas kitsas viirg tumedaid juukseid, oliivikarva nägu, mida rõhutasid mustad vuntsid ja ümmarguste klaasidega, raamideta prillid. „Aa, Kate,” ütles ta. „Tule sisse.”
„Ei, aitäh,” keeldus Kate. Ta ei talunud siinseid lõhnu: labori nõrka ja torkivat hõngu, hiirteruumi kuiva paberi lõhna. „Su lõunasöök on laual,” sõnas ta. „Tšau.”
„Ei, oota!”
Isa keeras ringi, et rääkida kellegagi, kes oli tema selja taga laboris. „Pyoder! Tule välja ja ütle mu tütrele tere.”
„Ma pean minema,” tõrkus Kate.
„Sa vist pole mu uurimisassistendiga kohtunud,” lausus isa.
„Pole vajagi.”
Ent uks läks laiemalt lahti, sirgete õlekarva juustega tugev musklis mees astus välja ning jäi Kate’i isa kõrval seisma. Mehe valge laborikittel oli väga räpane, vaat et doktor Battista tuhmhalli türbiga ühte karva. „Vvouu!” ütles ta. Vähemalt nõnda see kostis. Ta vaatas Kate’i imetlevalt. Mehed, kes teda esimest korda nägid, tegid tihti sellise näo. Osalt põhjustas seda juuksepahmakas: Kate’i juuksed olid sinakasmustad, lainelised ja ulatusid vöökohast allapoole.
„See on Pyoder Cherbakov,” ütles isa.
„Pjotr,” parandas mees, lubamata terava t-hääliku ja rulluvalt voogava r-i vahele pisimatki vahet. „Štšerbakov,” sülgas ta välja konsonantide plahvatusohtliku sigrimigri.
„Pyoder, saa tuttavaks Kate’iga.”
„Tere,” ütles Kate. „Hiljem näeme,” kohmas ta isale.
„Mõtlesin, et sa võiksid natukeseks siia jääda.”
„Misjaoks?”
„Sa pead võileivakarbi tagasi viima, pead ju?”
„Sa võid selle ise tagasi tuua, võid ju?”
Äkiline naeruhuile sundis mõlemat Pjotri poole vaatama. „Täpselt nagu minu kodumaa tüdrukud,” ütles too särades. „Nii ebaviisakas.”
„Täpselt nagu naised,” parandas Kate etteheitvalt.
„Jaa, nemad ka. Vanaemad ja tädikesed.”
Kate vandus alla. „Isa,” alustas ta, „kas sa ütleksid Bunnyle, et ta ei jätaks pärast sõprade külaskäiku endast maha sellist korralagedust? Kas sa täna hommikul telekatuba nägid?”
„Jah, jah,” kostis isa, ent astus seda öeldes juba laborisse.