“Kui sa oleksid sellest ehk huvitatud, siis ma hea meelega tooksin ahviseeria sulle? Kingiksin. Niisama.”
“Jah, muidugi, ma oleksin sellest seeriast huvitatud küll,” vastas John mehele, kelle jaoks ei olnud olemaski sellist asja nagu huumor ega ammugi mitte satiir, iroonia või sarkasm. Mart noogutas pead, nagu oleks ta Johni jaoks mingi olulise mõistatuse lahendanud:
“Ma siis toon.”
“Aitäh.”
“Nad on mul ema juures, ma lähen käin täna õhtul sealt läbi. Ma pakkusin oma poistele kah, et kas te ei tahaks minu tikutoose edasi koguda, aga neid muidugi ei huvita, istuvad oma konsoolide taga. Vahel ma ei saagi aru, mis maailmas nad elavad. Kunagi ma lugesin üle, mul on kokku üle seitsmesaja erineva toosi. Kõige vanemad on esimese vabariigi ajast. Neid on mul igalt poolt, Poolast ja Ungarist ja DDR-ist, aga osa on ka Jaapanist ja Hispaaniast. Ühed sain isegi Ameerikast. Mul üks sugulane käis ja siis ta kümnendaks sünnipäevaks tõi mulle – Ameerika rongipiltidega toosid. Alates auruvedurist kuni kiirrongini välja. Need kiirrongid olid tollal meie jaoks midagi sellist, nagu oleks rakett rööbaste peale pandud. Edelaraudtee jaoks on siiamaani sellised rongid kättesaamatud nagu raketid. Meie ei saa nendest vanadest vene kolakatest vist kunagi lahti.”
“Ei usu küll, jah,” vastas John lihtsalt selleks, et midagi vastata. Kuid korraga lõi Mardil uus tuluke silmis särama:
“Aga Juhan!” Mart oli vist peale ema ainuke, kes teda Johniks ei hüüdnud. “Kui sa oleksid huvitatud, siis ma võiksin need rongidega toosid ka sulle tuua?”
Jumal, kas ta tõesti on idioot, küsis John endalt. Jah, on vist küll, ning vastas:
“Ei, pole vaja, ma rongidest eriti nagu ei hooligi.”
Selle peale jäi Mart veidi isegi kurvaks. Võibolla mõtles ta oma tikutopsidele kui möödunud ajale, mille hingust ega hiilgust enam keegi hinnata ei oska. Ja nagu liiv läbi sõrmede, varisevad põrmu sajad ja tuhanded erivärvilised tikud, mis võiks meile anda veel sooja.
“Nii et jäävad siis ainult ahvidega?”
“Jah, ainult ahvidega.”
3
Kas oli see nüüd selle ahvijama pärast töö juures, aga paaril järgmisel ööl John oma unenägu ei näinud. Ka kolmandal ja neljandal ööl magas ta rahulikult ja hakkaski juba arvama, et äkki sellega ongi kõik nüüd möödas. Aga see oli üks neetult ekslik mõte. Sest juba viiendal ööl ärkas John karjudes. Ahvid sittusid nii nagu vanastigi ja tema koristas ja oli hirmul, aga veelgi enam – ahvid olid otsustanud teda sööma hakata. Esmalt otsustasid nad proovida Johni kätt. See tuli suurema vaeva ja valuta keha küljest lahti. Aga siis puhkes ahvide vahel käe pärast tüli. Üks neist tahtis kätt keeta, et liha kõik kenasti luudelt lahti tuleks, teine tahtis marineerida, mee, soja ja ingveriga. Kolmas oli aga nii näljane, et oli valmis kätt kohe toorelt sööma hakkama. Kõige näljasem ahv oligi Johni käe endale juba sõrmipidi suhu toppinud. Siis ajas Triinu Johni üles, sest John karjus, võttis siis oma teki ja padja ja läks eestuppa magama.
Millegipärast ei olnud John Triinule nendest ahvidest rääkinud ja nüüd oleks see kõlanud juba mingi veidra ülestunnistusena. Kuidas see välja näeks?
“Triinu, istu!”
“Mis on? Kas juhtus midagi,” ehmub Triinu.
“Istu, ma pean sulle midagi rääkima ja on parem, kui sa istud.”
Triinu vaatab Johni tõsisesse, isegi murelikku näkku ja juba aimab, et nüüd siis on tulnud aeg, kui nad räägivad sellest, mis saab neist kahest edasi. Kas siis koos, või eraldi, ükskõik, mida John nüüd ka ütleks, on see siiski mingisugunegi lahendus.
“Ma olen sulle juba ammu seda öelda tahtnud…” on John korraga veelgi puisem ja kangem kui tavaliselt ja Triinu tahab teda aidata:
“Aga ütle siis, ütle seda lihtsalt.”
“Ma oleks kohe alguses, kui see asi pihta hakkas, seda sulle ütlema pidanud ja nüüd, mida aeg edasi, seda raskem on mul seda teha, aga seda enesele hoida ma enam ei suuda!”
Nähes, et asi on jama, ei peaks Triinu enam vastu ja haaraks Johnil käest:
“Midagi on siis nii halvasti?” Juba on Triinu jõudnud mõelda võlgadest ja inkassost, mängusõltuvusest, lõbumajadest, narkootikumidest, süstaldest, HIV-st!
“Kuula siis! Ma näen unes ahve!” lausuks John ja loeks Triinu näost välja ilmselge pettumuse. Esmalt on selles näos veel kahtlusevarjund, küsimus, kas tegemist pole siiski mingi metafooriga, allegooriaga? Ja päris lugu veel alles tuleb?
“Nii?” aitaks Triinu Johni jutul edasi minna.
“See on kõik. Ma näen unes ahve, suuri, vastikuid, kes situvad. Ma ei saa magada.” Nüüd saaks Triinu näost välja lugeda tõesti vaid pettumust, muud mitte midagi.
Sellepärast polnudki John ka seda ahvide-asja Triinule rääkinud. Kuidagi nagu loll oleks rääkida. John mõtles edasi, et tegelikult tal polegi kedagi, kellele midagi sellist rääkida! Lapsepõlvesõpradest, kes jäid Tartusse, pole kedagi. Keskkooli ajast on kamp tüdrukuid, kellega oli hea hullata, odavat Monastõrskaja Izbad juua kusagil kirikutrepil või ükskõik kus, lugeda Morrisoni, rääkida varajasest surmast, this is the end. Aga nüüd on ühtäkki kõigist neist hullavatest ja himuratest tüdrukutest saanud tõsised ja suured emad, kes suudavad kokku saades rääkida vaid kaka-sussi-kommijuttu, nagu polekski enam midagi muud. Mõni nädal tagasi oli John sattunud kokku Kerstiga ja pidanud maha vestluse teemal: lasteaia jõulupaki raha ja sellega seotud mured, rõõmud, pettumused. Vestlus jäi ühepoolseks, rääkis Kersti:
“Mida sina arvad, kas lasteaias peaks jõulukingituste raha olema täpselt paika pandud või siis vaba? Või siis oleks mingisugunegi piir, millest alla ega üle ei minda? Sest erinevatel peredel on erinevad võimalused. Mõnel pole see midagi, osta saja krooni eest, aga teistel pole see võimalik ja ega süüdi pole selles ju keegi. Sellepärast oleks ikkagi hea, kui pandaks paika mingisugunegi piir.”
Ülikooli ajast pole ka nagu kedagi, otsis John edasi. Ka tööl poleks kedagi, kellele rääkida. Huvitav, mis näo teeks Mart, kui John jutustaks talle oma košmaarsetest, sittuvatest ja õgivatest ahvidest? Ta vaataks Johni tõsiselt, mõtleks kaasa, jõuaks siis lahenduseni ja tõuseks ja läheks oma laua taha ja tuleks tagasi Poolast pärit tikutoosiga ja soovitaks Johnil end põlema panna. Nüüd jõudis John oma uiuga sinnamaani, et lausa ehmatas – nii nagu temal pole oma ahvijuttu kellelegi rääkida, nii ei suudaks ta ka ise sellist juttu kuulata! Kas ta on kaotanud kontakti inimestega? Üleüldse igasuguse huvi maailma vastu!? Midagi oli igatahes valesti. Lisaks need kuradi ahvid.
Küll aga olid naabrid valmis rääkima tema unedest või tegelikult nendest karjatustest, millega John ärkab. Alt kolmekümne teise korteri mutt ootas Johni juba trepikojas, nõjatus aknalauale, just nagu oleks end vaid hetkeks puhkama seadnud. John tahtis temast hääletult mööda libiseda, aga kolmekümne teise mutt oli hiilgava kuulmisega, ta kuulis kõike, eriti aga öiseid karjeid. Mutike ei raisanud aega ja küsis otse:
“Kas teil juhtus öösel midagi?”
”Ei, mis siis juhtuma pidi?” tegi John, nagu poleks tal aimugi, millest mutike räägib.
”Te karjusite.”
”Kas tõesti?”
Mutike aimas, et nüüd tahetakse teda lolliks teha, nagu oleks ta kurt. Aga ometi ta ju kuulis seda röögatust nii selgelt:
”Tõesti-tõesti. Me oleme ju ikkagi naabrid, te võite rääkida, mina olen oma elus kõike näinud, ma ise olen Siberis käinud, mu mees oli mõlemas sõjas, siinsamas suri ta vähki, ma hooldasin teda kuni lõpuni, siis jäin ma ise halvatuks, te ju teate…”
“Jah, ma tean.”
“Terve mu vasak pool on halvatud ja