Jutustaja valab viimase tilga pitsidesse, nõksab lõuga. Ilusasti kõlksatab klaas, ladusalt lippab puhas riigiviin kurgust alla.
„Azunik,“ ütleb Sergei Vassiljevitš eesti keelt pisut valesti hääldades.
„Et kuidas?“
„Kuulsin, azunikuks kutsutavad eestlased seda,“ selgitab küsitu tühja veerandliitrist kergitades. „Eesti keelt hakkasin õppima, vot, kuula: „Sje on mulle kazulik, ku on taskun azunik.““
Ei olevat siinkandis kombeks olnud juua muud kui vett. Paarisaja aasta eest võõristasid tõsisemad isegi teejoomist, kuid nüüd vilistab igas tares samovar nagu pisike põrgukatel. Tee ühtaegu ergutab ja rahustab meelt, kuid inimene on juba nõnda loodud, et anna talle natuke, tema tahab rohkem. Väikesed on maalapid, heitlik ja ohtlik on kalapüük, pikad on päevad kodust eemal, suvistel müüritöödel – ei mäleta keegi algust, ei saa keegi lõppu nägema enne kui surivoodil. Sisemaa külades tegutseb kiriku kõrval ikka kõrts, ka siinsamas Alatskivil ja Koosal. Viinaköökide toodang on kasu toonud igale võimule, olgu valitsemas tsaar, president, füürer või generalissimus. Raske on keelata mehi, kui ainus korralik sõõm peletab mured ja külma kaugemale, kui terve järvetäis vett seda iial suudaks, olgu sel teelehed hulgas või mitte.
Mida nooremad mehed, seda kulunum ja kehvem on nende südames hirm saatana ees. Saatan on petlik – rüüpad, ja tema küüned käppadel peituvad padjakestesse. Rüüpad veel, ja polegi enam saatanat, ainult vana kassiroju külitab leso peal. Kui ihu silmini viina täis valada, suvise päikesetõusuni rääkida, laulda ja praalida ning astuda siis kõikuvail jalul säravasse kastemärga hommikusse, tundub jumalariik sootuks lähedal – iga rohulibleke, iga palginotina kaalukas mõte, mis higise lauba all suurivaevu maast kerkib, asetub paslikule paigale.
Ei jätku Pimeni ja Merkuli toodud pudelist kuue noormehe jaoks selleks, et taevast päriselt maa peale juua, kuid sõnad hakkavad lahedasti voolama ja enam ei tundugi imelik laulda lodjapuust või pilvekesest, laulda mustlase armastusest, mis sulas koos kevadise lumega, või laulda kasvõi eesti keeles – postipoisist, kes sõitis maanteel, ja Deutschlandist, millest pool läind ja pool on alles.
Palju laule teavad noormehed ja nagu imeväel tõmbab see ligi tüdrukuid, kes kõõluvad Merkuli koduväraval, et siis meelitamise ja lõõpimise saatel maja taha tulla. Merkul käitub väärikalt nagu põline peremees, tumepunane Vene särk eest rinnuni lahti, silmad sädemeid pildumas, hõredad vuntsid nina all – pakub ema Pelageja tehtud pirukaid, ulatab suitsukala, juhatab pannkookide juurde, millele valatakse ülessulatatud klaaskommidest siirupit. Vennaksed Jeremei ja Varlam on küla pealt väikese õlleankru välja kaubelnud. Suurem asi õlu pole neil välja tulnud, vesine ja kangust vähe, aga mahedal, peaaegu tuuletul õhtul, mis järgneb palavale päevale, rüüpab mõni tüdrukki poolhäbenedes suurest savikannust.
„No võta nüüd, Pimen, sa ei ole meil ometi rase!“ ärgitavad kaaslased. „Mis pidu see nõndamoodi?“
Ja Pimen võtabki, ehkki hingab puhinal, etteheitvalt. Ta ei tea, et keegi juba on jõudnud õllele soru puskarit hulka valada.
„Ja-jah, vot nii… üheksateistaastane,“ ütleb Merkul veidi osatavalt.
Pimen pühib huuli – tema vuntsid on tihedad, tumedad. Ohkab vanainimeselikult, heidab Merkulile haavunud pilgu, kuid mõne minuti pärast rüüpab uuesti, võtab mandoliini ja kukub rohmakalt, aga hingega „Pradjaagat“ laskma.
По диким степям Забайкалья,
Где золото роют в горах,
Бродяга, судьбу проклиная,
Тащился с сумой на плечах. 20
Laulu kuulatakse vaikides, igaühel oma mõtted peas. Kui vaid sääsed ei segaks, kus kõik võiks sellisel õhtul ära käia! Apollinaria keerutab vaimusilmas gloobust, meenutab kaugete maade nimesid, ent annab endale aru, et ainus telg, mida ta oma maailmale toeks tahab, seisab üsna lähedal, tugev, endassetõmbunud, lausa sünge. Miski rõhub Haritoni nii, et isegi rammusad Peipsiveere sääsed ei suuda teda liikvele raputada. Apollinaria läheb mehe juurde, puudutades ettevaatlikult lihaselist kämmalt. Hariton noogutab – jaa, olen siin, ma kohe –, aga nihkub vaid pool sammu lähemale. Tüdruk ei jõua siiski veel läbinisti solvuda, kui laul otsa lõpeb.
Pimen tagastab mandoliini Jeremeile, Varlam sätib karmoška põlvedele. Kaks aeglast kääksu, siis läheb lahti kiireks tantsulooks. Vennaste sõrmed liiguvad nii kiiresti, et sääsedki ei mõista neil maanduda. Merkul haarab Kirikija, Pimen valib Anisja, Olimp keerutab vaheldumisi oma õe Hionija ja tolle sõbranna Jelizavetaga, teised tüdrukud tantsivad omavahel. Rohi on niiske, muld läheb otsemaid poriseks, saapakannad tahavad kinni jääda, kuid seda suurema hooga liiguvad noored. Hariton naeratab Apollinariale, kummardab härrasmehelikult – tantsitab kindla käe ja õigete sammudega.
Lisandub rahvast, lõkketuli tehakse üles.
Merkuli ema Pelageja vaatab, rõõmustab – elu on külla tagasi tulnud.
Kui kergesti unustavad inimesed, et nõtke jõuline kõikumine, mida rütmistavad hoogsad keerutused ja kannab edasi higine lõõtsutav tahtejõud, rõõm lihastest, soontest ja verest, on vaid pelk välgatus surmatantsu sünges rivis. Kuis suudaksime elada unustuseta? Tüdrukute põsed õhetavad, ja mitte nii, nagu jaheda ilmaga saunast tulles, vaid nõnda, nagu neitsiasemel salajases tules viseldes või kõigile kommetele käega löönuna elu tuksele järele andes kallima käte vahel. Tugevad on poisid, sirge seljaga nagu noored kuningad, kes teavad, et nende seada on tulevate aastakümnete juhtumised. Vana ühiskonnakorralduse asendumine millegagi, mille nägu pole veel selget kuju võtnud, mis lubab õnne, kuid pakub seni vaesust ja hirmu, ei tee kellegi noorust koledaks ajaks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.