Raimond luksatab veelkord, püüab hinge kinni hoides aeglaselt kümneni lugeda. Hetkeks on ta rahul, et keegi ei tee teda märkamagi, ent kohe valdab teda veel suurem ebakindlus.
„Oleks, vot,“ alustab Edison, „peremehega juttu teinud. Ei tea, kus peremees käib?“
Keegi nõksutab peaga kopli poole, kust juba läheneb Arhip, rakmeid käes keerutades. Ta tervitab mõlemat külalist kätt pidi.
„Aulik seltsimees,“ räägib Edison pidulikult, „kuulsin, sa oled hobuste asjus targem kui kuningas Saalomon. Oleks meil, vot, tahtmist kaupa teha.“
Arhip kissitab silmi, hindab mehi.
„Olgu, tulge tuppa.“
Nad lähevad majja. Naised ja lapsed käsutatakse õue.
Suures toas teeb Arhip ikooni ees ristimärgi. Ka Edison, heites veidi kõhkleva pilgu Raimondi suunas, lööb risti ette – aga uut moodi, kolme sõrmega, mitte nagu Arhip. Raimond liigutab ebamääraselt kätt, nagu tahaks kõhu pealt kärbest ajada. Arhip vangutab vaevumärgatavalt pead.
Vaevalt jõuab Edison Vassiljevitš üles võtta mõistujutu märakesest, kellest noore ja tubli, kindlat kroonutööd tegeva Raimondi majapidamises hädasti puudu, kui too taas valjusti luksatab.
Arhip ohkab, rehmab käega: „Oot.“ Ta läheb üle eesti keelele: „Raimond Uusküla, nõnda on nimi?“
Raimond noogutab.
„Kas saate mind eesti keelega aidata?“
Raimond noogutab, saab ise ka aru, kui rumalasti see välja kukub, ja ütleb „Jah!“ – liiga valjusti, ja kohe tikub uus luksatus kallale.
Arhip asetab lauale pehmete kaantega raamatukese. „Vot, te lugege siit ja öelge, mida sellega mõeldakse.“
„See on… ju…“
„Ma tean. Lugege.“
Ja Raimond, segaduses, loeb poolvaljusti:
„Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismitont. Pühaks ajujahiks selle tondi vastu on ühinenud kõik vana Euroopa jõud, paavst ja tsaar, Metternich ja Guizot, Prantsuse radikaalid ja Saksa politseinikud.“ Ta luksatab. Arhip noogutab, et jätkaku. „Kus on see opositsioonipartei, keda tema võimul olevad vastased ei oleks tembeldanud (luksatus) kommunistlikuks, kus on see opositsioonipartei, kes ei oleks omakorda teinud nii…“ Ta luksatab jällegi, kuid ei jõua õieti sissegi hingata, kui Arhip, kes on hilju püsti tõusnud, pigistab tal nina kinni, katab suu – hoiab kõvasti, sõrmed kaevuvad rammusasse lihasse. Raimond püüab vabaks rabeleda, aga musta habemega patriarhi vastu ei saaks ka mitu meest korraga.
„…neliteist, viisteist, kuusteist…“ pomiseb Arhip. Kahekümne viie juures laseb ta ahistatu lahti. Too ahmib õhku. Punased lained liiguvad ta kaelalt näole, sumbuvad heledatesse krussis juustesse. Tema hambad kriuksatavad, niigi väikesed silmad tõmbuvad piludeks, lähenevad ninajuurele. Suuri vaevu hoiab ta ennast tagasi.
Justkui midagi poleks juhtunud, toob Arhip köögis kruusitäie külma vett, asetab lauale. Edison viipab rahustavalt kosilasele, tahab jätkata sealt, kuhu pooleli jäi, kuid vana külavanem saadab talle keelava pilgu.
„No nii, hea inimene,“ lausub ta vene keeles. „Tüdrukust räägime, jah? Serafimast.“
„Serafima, jah,“ vastab Raimond. Lonks vett toob ta meelekindluse tagasi. Luksumine on meelest läinud.
„Nõnda siis räägime, aga teie siin, õhvakestest ja märakestest… Mis meie, lihtsate inimestega vigurdada. Tüdrukult olete küsinud? Ei ole? No jaa, võib ka nii, võib ka nii…“
Arhip suunab pilgu aknale. Siit on näha järvele, mille kohal tumelillade pilvede vahel sähvatab esimeste välkude kuma. Edison Vassiljevitš jälgib murelikult algavat äikest – ai-ai, sai ikka aeg valitud.
„Õieti öeldes, vot, meie juures siin on kombeks, et hilja õhtul tullakse,“ lisab Arhip otsekui tema mõtteid lugedes. „Ja kasekese oleksite võinud rahule jätta. Nüüd terve küla mõtleb, ootab.“
Raimond punastab, kuid kostab juba päris rahulikult: „Mul siin… oli soovitaja selline, spetsialist.“
Arhip rehmab käega.
„Nii, kosilane, mina sulle „ei“ ütlema ei hakka. Oled väärikas inimene, hakkad meil siin järve ääres elama, saad kõigiga tuttavaks – hinnatakse. Ja vaesust ei tule sul majja, naist jaksad toita, lapsed paned ilusti riidesse, koolitad, ei sunni rasket tööd tegema. Nii, eks ole? Siis on sul kerge, hea.“
Raimond ei suuda uskuda, et kõik nõnda lihtsalt laabub. Huulenurgad kisuvad ise ülespoole.
„Isidor!“ ütleb Arhip valjusti eesmiste tubade poole.
Üks keskmistest poegadest astub ruumi, vaatab isale otsa, kaob korraks, et naasta suure viinapudeli ja kolme pitsiga.
„Nii, piirkonnavolinik, ainult seda, et Serafima peab ise ütlema. Tahad, räägid ise läbi, tahad, räägin mina.“
Arhip tõmbab pudelilt korgi, valab pitsid täis.
„Noh, kuidas jääb?“
Kosilane vaatab abiotsivalt Edisoni poole. Too mängib sõrmedega, ei tee märkama.
„Järsku on parem, kui te ise,“ ütleb Raimond. „Sõda ei õpetanud, kuidas naistega rääkida.“
„No, mis meiegi, mis meiegi. Enne õpid, kus elab latika vanaema, kui mispidi naiste mõtted käivad. Terviseks!“
Õues ragistavad välgud nüüd juba päris hoolega. Tonti, kes käib mööda Euroopat, lahkudes ei meenutata, kuid veel ööselgi painab Raimondit, kas raviti tal tõesti ainult luksumist või taheti midagi öelda. Kõige hullem, et vaevalt jõuavad liikmed raskeks minna, kui teda raputab värin – jah, ainult seinakell tiksub, ainult kauguses pragiseb lahkuv äike, kuid kes ütles, et tondid liiguvad hääletult? Ta avab akna, tõmbab kopsud kevadist värskust täis. Idataevasse on tekkinud helesinine vöönd ning juba lasebki küla virgeim kukk vallale esimese kõlava hõigatuse.
Sadama juures majas ei saada pärast külaliste lahkumist rahu. Välgud mürtsuvad, vihma ladistab. Hea, et kesine saak on jõutud suitsuahjust välja võtta – selline sadu kustutaks tule. Araabia täkk Israil, silmad piksehirmus pahempidi, jookseb mööda koplit. Mehed käivad teda kordamööda valvamas. Tulevad tagasi tusasena, ihul ei ainsatki kuiva kohta.
„Oi, neitsi Maarja, jumalaema, milline enne!“ ahastab vanaema Akulina.
„Hea enne, emake, hea!“ sõnab Arhip rahulikult. „Äike lööb vee puhtaks – hakkab kala tulema, ja mitte nii nagu eile – kolm särge neljas reas.“
Hulk aega vahetatakse majas vaid asjalikke, lühikesi lauseid.
Siis astuvad Arhip ja Serafima korraga õue, kõnnivad vihmast hoolimata sauna juurde ja istuvad madalasse eesruumi. Eesruumi pajas keedetakse loomasööta, mis on toidulauaks sadadele kärbestele. Kui nende pinin väljakannatamatuks muutub, tõstab Serafima silmad. Need on juba kuivad, tõsised.
„No kuidas te mind niiviisi! Sellisele!“
„Aga mis sellisele?“ imestab Arhip. „Esimene kosilane, tõsi, aga mõtle meie poiste peale – pea kõigil juba keegi välja valitud. Varsti külas muud ei olegi, kui kuljused vankri küljes tilisevad! Ja kui palju tüdrukuid pühib silmi, kui noorpaar mööda sõidab, valge hobune ees – et ilus, jah, aga kus siis minul?“
„Isake, aga mõelge ometi, kes ta on, mõtle, mida praegu tehakse, mida enne tehti! Esimene kord, kui tuli – kus raadio, mitu tükki, miks selline –, hea, et sõduritega ei tulnud!“
„No nüüd tuli selle Edisoniga. Eestlane on ta ju – meie elame oma elu, nemad oma. Mis meilt enam võtta, kõik liigse andsime ära.“
„Ja mina, mina olen veel viimane liigne asi majas?“ ahastab Serafima. „Oh, oleks ema elus, tema mind…!“
„Aga