Megani juuksed kukkusidki välja ja keemiaravi ajas teda kohutavalt oksendama, aga nelja nädalaga taandus vähk täielikult.
Ma ei unusta kunagi seda päeva, mil need testitulemused saabusid.
Väljas kallas kui oavarrest ja taevas oli tuhakarva.
Ma seisin haigla mängutoa akna juures ning põrnitsesin klaasil voolavat vett, samal ajal kui Megan mängis laua juures üksi nukuga. Ma ütlesin, et mis iganes juhtub, me saame sellega hakkama.
Me ei lõpeta võitlemist.
Me saame sellest jagu.
Siis astus tuppa dr Jenkins, kirjutusalus kaenla all, ja naeratas mulle. Sain ta pilgust aru, et tal on häid uudiseid, ja mu kergendustunne oli nii kõikehõlmav, et ma ei suutnud ei rääkida ega hingata.
Nuuksatus pääses valla. Kukkusin põlvili ja nutsin valjult nägu kätesse peites.
See oli esimene kord, kui Megan nägi mind nutmas. Ta pani oma nuku maha ja tuli mu juurde, et oma väikeste õrnade kätega mu selga paitada.
„Ära nuta, emme,” ütles ta. „Kõik saab korda. Küll sa näed.”
Ma naersin, kui tema poole vaatasin ja tõmbasin ta oma sülle.
Kaheksas peatükk
Pärast lühikest kosumisaega alustas Megan taandumisjärgse raviga, mis tähendas veel keemiaravimeid, et olla kindel, et kõik järelejäänud vähirakud ei paljuneks ega tagasi tuleks.
Ma soovin, et võiksin öelda, et meie elu muutus jälle normaalseks, aga pärast seda kui olime silmitsi väga reaalse võimalusega, et meie tütar sureb, teadsin, et vana „normaalset” ei ole meie jaoks enam olemas. Meie elu olid igaveseks muutunud ja mõned nendest muutustest olid ebatavalised.
Sellest päevast alates nägin maailmas rohkem ilu, kui ma eales varem olin märganud. Hindasin iga hetke, leidsin rõõmu ka väikseimatest naudingutest, kuna ma mõistsin seda imelist kingitust, mida nimetatakse eluks.
Ma väärtustasin aega, mida me koos veetsime, teades, kui kallis ja õrn see kõik on. Mõnikord vaatasin üles taevasse ja jälgisin, kuidas pilved nihkuvad ja veerevad üle säravalt laiuva sina ning tahtsin nutta selle puhta ülevuse pärast.
Me elasime imeilusas maailmas ja ma tundsin end nii õnnelikuna, et Megan on mu elus. Olin teada saanud, et ma olen tugevam, kui olin eales arvanud, ja seda oli ka Megan. Ta oli võidelnud raskes lahingus ja temast oli saanud minu kangelane. Ma austasin ja imetlesin teda – rohkem kui olin iial kedagi austanud ja imetlenud. Ma tundsin tema ees aukartust.
Lisaks aitasid ja toetasid meid sõbrad ja pere ning ma nägin oma südame silmadega, kui kohutavalt meil kõigil on vedanud, et saime olla kogu selle lahkuse ja kaastunde vastuvõtjad. See oli imeline asi, mille tunnistajaks olla, ning tundsin, et mind on tõesti õnnistatud.
Võib tunduda, et on veider seda öelda, aga vahel arvasin, et kuigi see oli piinarikas, tõi Megani vähk meile midagi head. See oli meile elu ja armastuse kohta nii palju õpetanud. Olin arenenud – ja nii ka Megan – ja ma teadsin, et see muutus meie sees oli väga sügav ja see mõjutab meie mõlema tulevikku.
Hiljem sain teada, kui õige see tunne oli.
Sest midagi sama vaimustavat ja müstilist ootas meid veel ees.
Üheksas peatükk
Järgmisel kahel aastal aitasin Meganit vähi taandumisjärgse ravi kõrval ja hindasin iga hinnalist hetke koos temaga, kümmeldes meie olemasolemise rõõmus.
Michael reageeris teistmoodi.
Mõistagi oli ta üliõnnelik, kui Megani vähk taandus. Me tähistasime ja läksime nädalavahetuseks Disney Worldi lõbustusparki. Aga aegamisi, pikkamööda, kui nädalad läksid ja arstide juures käimise, ravimite ja vereanalüüside lõppu ei paistnud, hakkas ta eemale tõmbuma.
Igal õhtul, kui ta töölt tuli, kallas ta endale alkoholi. Kuigi ta ei joonud kunagi nii palju, et jääks silmatorkavalt purju, oli seda siiski piisavalt, et muuta tema olemust, seda, kes ta inimesena oli olnud.
Ta naeratas harvem (oi, kuidas ma igatsesin ta naeratust) ja ta jättis Megani kogu ravi minu hoolde. Ta ei käinud ühelgi Megani arstivisiidil, samuti ei olnud ta enam kursis kodus olevate ravimitega. Mina korraldasin kõike seda üksinda.
Pühapäevased reisid Michaeli õe juurde Connecticutis jäid samuti unarusse, nii nagu ka minu kirjutamistöö.
Mitte et ma oleks sellest hoolinud. Minu jaoks oli kõige tähtsam Meganiga koos olemine – aga võimalik, et see oli Michaeli silmis samuti osa probleemist.
Meie abielu alguses, kui olime kirglikult armunud, oli tema minu maailma naba. Võib-olla ei suutnud ta aktsepteerida fakti, et mul oli nüüd uus kangelane ning mul oli nüüd elus muid asju, mida hindasin kõrgemalt kui tema tööalast edu või meie kalleid restoranis õhtustamisi.
Need olid asjad, mida ta ei mõistnud.
„Need on kõigest pilved,” ütles ta, kui ma tahtsin murul lebada ja neid üle taeva veeremas vaadata. Ta kortsutas kulmu, kui ma teki laiali laotasin. „Ära oli nii emotsionaalne. See on naeruväärne.”
Või ehk oligi see probleemi juur. Võib-olla ei suutnud ta toime tulla omaenda tunnete keerukusega. Olime olnud väga lähedal oma tütre kaotamisele ja mõnikord tundus, et seisame ikka õrnõhukesel jääkihil, mille keskel on sügav pragu.
Mis siis, kui see juhtub jälle? Mis siis, kui vähk tuleb tagasi? Aga kui me saame teise lapse ja temaga juhtub sama? Kuidas me toime tuleksime?
See oli esimeselgi korral nii raske olnud. Ma ei suutnud kujutleda sarnase asja uuesti läbielamist.
Ma sain ta hirmust aru. Ka mina kartsin seda, aga see ei takistanud mind Meganit armastamast või temaga koos aega veetmast. See ainult tugevdas meie sidet.
Ma tahtsin olla Michaelile lähemal, aga ta oli alati liiga väsinud, tujutu või liiga hõivatud. Kord pakkusin, et võiksime koos teraapiat proovida – kindlasti oli vähiga laps piisav põhjus, miks paar korda professionaaliga rääkida –, aga ta muretses, et keegi tema advokaadibüroost võib teada saada, ning ta oli veendunud, et peab olema tugev. Ta oli nüüdseks partner ega võinud endale nõrk olemist lubada.
Tema käitumine kurvastas ja pahandas mind ning mul on kahju öelda, aga see kiil meie suhtes kasvas aja jooksul aina suuremaks. Ma tundsin aina enam ja enam, et eemaldun armastusest, mida me kunagi jagasime. Ja seetõttu oli meie vundament ebakindel, kui järgmine pomm maandus. Paarina olime me murtud ja haavatavad ning sealt alates hakkasid asjad allamäge minema.
Kümnes peatükk
Lumisel pärastlõunal 2005. aasta novembri lõpus panin ma parasjagu nõusid ära, kui Megan vannitoas karjatas. Niipea kui kuulsin hirmu ta hääles, lasin taldrikul põrandale kukkuda. See lendas keraamilistel plaatidel sajaks tükiks ning mu süda langes saapasäärde.
Palun, olgu see ämblik, mõtlesin ma Megani juurde joostes.
Kui ukse lahti lükkasin, nägin teda põrandal istumas ja ta ninast lahmas verd joosta. Ta oli kägaras ja püüdis seda oma kätega peatada.
Haarasin kiiresti rätiku, hoidsin seda ta nina all ja aitasin ta püsti. „Kõik on hästi, kullake. Emme on nüüd siin. Kõik saab korda.”
Aga ma teadsin, et see ei ole nii lihtne. Temaga ei olnud kõik korras. Ta oli möödunud nädalal olnud väsinud ja isutu.
Ma ei tea, kuidas suutsin selget mõistust säilitada, kui Megani esikusse aitasin. Tahtsin ainult nutta või kellegi peale karjuda, aga ma ei saanud midagi sellist teha, sest pidin keskenduma sellele, et võtaksin oma käekoti, paneksin ukse lukku, kinnitaksin ta turvatooli ja sõidaksin haiglasse.
Kaks aastat pärast vähi taandumist ja normaalseid vereanalüüse ja suurepäraseid prognoose tuli vähk Megani kesknärvisüsteemi tagasi.
Arst seletas, et selline vähi naasmine toimub