Kui ma alguses ütlesin, et kunagi elasin maagilist elu, siis mõtlesin seda aega, mis algas mu pulmapäeval ja kestis kümme imetabast aastat.
Michael ja mina olime äsjaabiellunutena pööraselt armunud. Ta sai advokaadibüroos kiiresti ametikõrgendusi ja me mõlemad teadsime, et on ainult aja küsimus, kui temast partner saab.
Ka minul läksid asjad kenasti. Kuus kuud pärast seda, kui me käima hakkasime, pakuti mulle täiskohaga püsivat tööd C. W. Fraseri avalike suhete osakonnas, ja Michaeli julgustamisel hakkasin ma tegelema oma esimese armastusega – kirjutamisega – ning saatma ajakirjadele oma lugusid. Me käisime sageli väljas õhtustamas ja tutvusime kõigi õigete inimestega. Enne kui me aru saimegi, tulin ma oma avalike suhete osakonna töölt ära, et hakata kirjutama ajakirjale New Yorker2.
Kõik paistis ideaalsena ja oli ka. Seks oli meie majas igapäevane asi. Mõnikord oli Michaelil töölt koju tulles kaasas karp Victoria’s Secretist3, milles oli midagi pitsilist roosas pakkepaberis ja me armatsesime Lettermani saate4 ajal.
Teinekord tõi ta kaasa šokolaadi-Martini valmistamiseks vajaliku kraami ning me läksime ja tantsisime südaööni.
Me olime nii lähedased kui kaks inimest olla saavad ja just siis, kui arvasin, et elu ei saa enam parem olla, juhtus kõige vaimustavam asi. Avastasin, et ootan last.
Kui kergelt see kõik paistis tulevat.
Kui tagasi vaatan, siis mõnikord mõtlen, kas see kõik oli unenägu. Vist isegi oli, sest lõpuks ma ärkasin sellest üles. Tõepoolest, tõusin voodis istuli ja hingeldasin oma kopsud pahupidi.
Aga ärme räägime sellest veel. Meil on veel mõni ime, mida uurida.
Niisiis räägime lapsest.
Neljas peatükk
Ma räägin teile emaks olemisest. See kurnab sind ja tekitab sinus elevust. See virutab sulle jalaga ja järgmisel hetkel tunned end superstaarina. Aga kõige rohkem õpetab see sulle, kuidas olla isetu.
Las ma ütlen teisiti. Tegelikult emadus ei õpeta sulle seda. See loob sinus uue isetuse, mis rabab su südame enda kätte, kui sa esimest korda oma lapse sülle võtad. Sellel sügaval imelise armastuse ja avastuse hetkel muutuvad sinu enda vajadused ja soovid teisejärguliseks. Miski ei ole nii tähtis kui sinu imeilusa lapse heaolu. Sa ohverdaks tema heaks absoluutselt kõik. Isegi omaenda elu. Sa teeks seda hetkegi kõhklemata. Jumal ei peaks teist korda küsima.
Meie imeilus beebi Megan sündis 17. juulil 2000. Sünnitus oli raske ja kestis üheksateist tundi, enne kui see lõpetati erakorralise keisrilõikusega, aga ma ei muudaks sellest sekunditki. Kui seda oli vaja, et Megan siia maailma tuua, siis oleksin võinud seda ka kümme korda teha.
Järgneval viiel päeval operatsioonist taastudes veetsin haiglas lugematu arvu tunde teda enda süles hoides, olles vaimustunud tema liigutustest ja näoilmetest. Tema armas pontsakas nägu ja väikesed roosad jalad kütkestasid mind. Ma olin mõistuse kaotamiseni võlutud tema paksudest mustadest juustest ja paistes silmadest, tema nunnudest põlvedest ja ümarast kõhust ning tema miniatuurselt väikestest sõrmeotstest ja küüntest. Ta oli kõige ebatavalisem olend, keda iial näinud olin, ning mu süda paisus sõnulseletamatust armastusest iga kord, kui ta piiksatas või käsi sirutas.
Mäletan nii selgelt, kuidas ma pikutasin käsipõsakil ta kõrval haiglavoodis külili, arvates, et võin seal igavesti lebada ning ma ei tüdineks kunagi tema vaatamisest. Nende hetkede lihtsuses oli selline ehedus.
Ka Michael oli meie äsjasündinud tütrest sisse võetud. Ta käis päeval tööl, aga veetis ööd koos meiega erapalatis, magades tugitoolis.
Kui me lõpuks Megani koju tõime, sain ma aru, et Michael ei olnud ainult ideaalne abikaasa, vaid ka ideaalne isa.
Ta ei sarnanenud karvavõrdki minu enda isale, kes oli alati tunnetest eemale hoidnud. Ei… Michael vahetas mähkmeid ja tal ei paistnud meie väikesest piigast küllalt saavat. Ta vedas Meganit süles mööda maja ringi. Ta luges talle raamatuid ja laulis laule. Mõnel päeval nädalas viis ta Megani parki pikkadele jalutuskäikudele, et ma saaksin tukastada või veidi aega iseendale pühendada, kasvõi duši all käia või süüa teha. Ma tundsin, et olen kõige õnnelikum naine maailmas.
Hiljem, kui Megan kaheaastaselt mähkmetest lahti sai ja loobus lutipudelist joomisest, hakkas mulle tunduma, et olen valmis jälle kirjutama hakkama.
Michael – alati nii lahke ja toetav – soovitas, et ta võib igal pühapäeva pärastlõunal Meganiga Connecticutti sõita, et külastada oma õde Margeryt.
See sobis kenasti. Margery oli õnnelik, et sai nendega koos olla, ning need toredad ühepäevareisid lõid Michaeli ja Megani vahel aina tugevama sideme.
Ei läinud kaua aega mööda ja minu lood hakkasid ilmuma mitmes üleriigilises lapsevanematele suunatud ajakirjas. Aga kuklas tiksus mul kogu aeg unistus, et ehk siis, kui Megan saab vanemaks, hakkan ma taas New Yorkerile kirjutama.
Mõnikord mõtlen, kas ma oleksin neil õndsail värske emaduse päevil midagi teisiti teinud, kui oleksin teadnud, milline pomm meie maailmas plahvatab. Ma arvan, et jään igavesti selle üle mõtlema, ning ma ei pääse iialgi kahetsustundest, ükskõik, kas see on ratsionaalne või mitte.
Viies peatükk
Kui Megan oli kolme ja poole aastane, tuli mu isa meile New Yorki külla. See oli esimene kord, kui ta meie maja nägi (me elasime Washingtoni väljakul pruunist tellisest majas), ja ta mainis mitu korda, et tal on kahju, et ta varem ei ole tulnud. Ta ütles, et ta on „kehv vanaisa”.
„Ära muretse selle pärast, isa,” vastasin talle üle laua salatikaussi ulatades. „Ka mina olen olnud kehv, kui räägime sinul külaskäimisest. Elu on lihtsalt vahel kiire. On raske end liikuma saada.”
Tegelikult oli see vale ja me mõlemad teadsime seda. Meie kahe puhul ei olnud miski lihtne olnud. Õhus oli kummaline pinge, mida märkasid kõik, ka Michael, kes oli ainus inimene mu elus, kelle mu isa oli päriselt heaks kiitnud.
„Sa oled endale hea mehe leidnud,” ütles ta meie pulmapäeval karuselt, siis patsutas Michaelit seljale ja lahkus varakult.
Aga muidugi armastas ta Michaelit. Kõik armastasid Michaelit. Ta oli nägus, võluv, teravmeelne Harvardis õppinud jurist. Tubli perepea ja pühendunud abikaasa. Ning mu isa meelest oli Michaeli päritolu Kesk-Lääne väikelinna farmist hoopis kirsiks tordil. Arvan, et isa oli jätkuvalt üllatunud, et ma suutsin abielluda sedavõrd vaimustava mehega.
Lõpetasime õhtusöögi ja magustoidu ning isa läks üheksast magama, vaid veidi pärast seda, kui Megan uinus.
Tal oli plaanis jääda vaid ööpäevaks.
Järgmisel päeval pingutasin kõvasti, et talle tegevust leida ja vältida piinlikke vaikusehetki ja vestlusi minevikust. Eriti emast. Sellest ei rääkinud me kunagi.
Viisin ta koos Meganiga Empire State Buildingi katusele, siis külastasime loodusloomuuseumi ja muidugi ka 11. septembri mälestusmärki Ground Zero.
Kui ta minema sõitis ja lahtisest autoaknast lehvitas, libistas Megan oma väikese käe minu pihku ja küsis: „Kas vanaisa tuleb veel teine kord tagasi?”
Kõhklesin hetke, siis niisutasin oma huuli ja naeratasin: „Muidugi, kullake, aga tal on väga palju tegemist. Ma ei tea, millal ta tulla saab.”
Läksime tagasi tuppa.
Michael oli tööl. Maja tundus nii tühi ja vaikne.
„Kas sa tahaksid küpsiseid teha?” küsisin rõõmsameelselt.
Megan vaatas mind melanhooliaga, mis jääb alatiseks minuga, kuna see oli esimene märk õudusunenäost, mis peagi sai meie perekonna osaks.
Siis ma seda mõistagi ei