Saate lõppedes olin just valmis end püsti vedima ja selle lustaka kolmikuga soojalt hüvasti jätma, kui uks avanes ja sisse astus proua Smegma, kaasas kandik teenõude ja sedasorti küpsistega, mida minu meelest tuntakse teeküpsiste nime all. Kõik ärkasid ühtäkki ellu, hakkasid innukalt käsi hõõruma ja ütlesid: „Oi kui tore.” Mulle avaldab tänase päevani muljet erinevas vanuses ja ühiskondliku taustaga brittide võime kuuma alkoholivaba joogi rüüpamise väljavaate üle siirast elevust tunda.
„Ja kuidas tänane „Linnuriigis” oli, kolonel?” küsis proua Smegma kolonelile teetassi ja küpsist ulatades.
„Ei oska öelda,” vastas kolonel kõrgilt. „Televiisor …” mõistaandev pilk andis mulle hoobi vastu pead „… oli teisele kanalile lülitatud.” Proua Smegma läkitas mulle omakorda lõikava pilgu. Ma arvan, et nad jagasid voodit.
„„Linnuriigis” on koloneli lemmik,” ütles naine mulle häälega, milles oli vihkamisest midagi hullemat, ning ulatas tassi teed koos valkja küpsisega.
Tõin näugudes kuuldavale mingi haletsusväärse vabanduse.
„Täna näidati lunne,” pahvatas punase näoga vennike ja näis endaga kohutavalt rahul olevat.
Proua Smegma jõllitas teda hetke, justkui üllatudes, et mees kõnevõimet omab. „Lunne!” kordas naine, ja mulle sai osaks veel hävitavam pilk, mis küsis, kuidas keegi saab olla igasugusest elementaarsest inimlikust sündsustundest sedavõrd ilma jäetud. „Kolonel jumaldab lunne. Eks ole, Arthur?” Nad jagasid raudselt voodit.
„Seda nüüd küll,” nõustus kolonel õnnetult oma šokolaadiküpsist haugates.
Rüüpasin häbistatult teed ja näkitsesin küpsist. Ma polnud kunagi varem joonud piimaga teed või proovinud sellist kivilaadset ilma igasuguse maitseta küpsist. See oli nagu palake, mida võiks anda viirpapagoile noka tugevdamiseks. Minuti pärast nõjatus kiilakas mees minu poole ja sosistas salatsevalt: „Ärge tehke kolonelist välja. Ta pole pärast jala kaotamist enam päris tema ise.”
„Noh, ma loodan tema enda pärast, et ta selle peagi üles leiab,” vastasin teatava sarkasmiga. Kiilaspea korskas seda kuuldes ja ma mõtlesin ühe õudusega täidetud hetke jooksul, et ta jagab mu pisukest teravmeelsust koloneli ja proua Smegmaga, kuid selle asemel ulatas ta mulle oma lihava käe ning tutvustas ennast. Praegu ma ta nime küll enam ei mäleta, kuid see oli üks neist kummalistest nimedest, mida kannavad üksnes inglased: Colin Crapspray või Bertram Pantyshield või midagi samavõrra ilmvõimatut. Arvates, et mees veab mind ninapidi, läkitasin talle viltuse naeratuse ja ütlesin: „Te teete nalja.”
„Sugugi mitte,” vastas mees külmalt. „Kas teie jaoks on selles midagi naljakat?”
„See on lihtsalt kuidagi … ebatavaline.”
„Noh, teie võite ju niimoodi arvata,” tähendas mees ja keskendas oma tähelepanu kolonelile ja proua Smegmale ning ma taipasin, et olen nüüd ja kahtlemata jäängi Doveris igavesti ühegi sõbrata.
Proua Smegma kiusas mind kahe järgmise päeva jooksul halastamatult, sellal kui teised, nagu ma kahtlustasin, talle selleks vajalikku tõendusmaterjali hankisid. Ta noomis mind välja minnes toas tule kustutamata või asjatoimetuste lõpetamisel tualetipoti kaane sulgemata jätmise pärast, koloneli kuuma vee kasutamise pärast – mul polnud enne, kui ta ukselinki logistama ja koridoris kaeblikke hääli kuuldavale tooma hakkas, aimugi, et see oli tema jagu –, ja selle pärast, et tellisin kaks korda järjest Inglise hommikusöögi ja jätsin mõlemal korral tomati söömata. „Ma näen, et te jätsite praetud tomati taas söömata,” ütles naine teisel korral. Kuna see vastas vaieldamatult tõele, ei teadnud ma, mida öelda, niisiis tõmbasin kulmu kipra ja põrnitsesin koos temaga probleemi põhjustanud produkti. Ma olin tegelikult püüdnud kaks päeva järjest välja mõelda, millega tegemist on. „Kas ma tohiksin paluda,” küsis naine aastate jooksul kogunenud valu ja ärritust tulvil häälega, „et te edaspidi juhul, kui te ei soovi hommikusöögi juurde praetud tomatit, mulle sellest teada anda suvatseksite.”
Vaatasin hämmeldunult, kuidas ta lahkus. Oleksin tahtnud talle järele hüüda: „Ma arvasin, et see on vereklomp!”, kuid ei öelnud mõistagi midagi ja hiilisin selle asemel oma kaasasukate võidukate pilkude all toast välja.
Pärast seda püsisin nii palju, kui vähegi andis, majast eemal. Käisin raamatukogus ja vaatasin sõnastikust järele, mis on „päevakate”, et vähemalt selles küsimuses kriitikast pääseda. (See teadasaamine üllatas mind, mina olin kolm päeva järjest akna kallal nikerdanud.) Üritasin majas viibides vaikseks ja silmatorkamatuks jääda. Püüdsin isegi oma kriiksuvas voodis võimalikult vaikselt külge keerata. Aga kuidas ma ka ei pingutanud, mu hukk näis olevat ette määratud. Kui ma kolmandal õhtupoolikul majja hiilisin, torkas mind koridoris passinud proua Smegma mulle nina alla tühja sigaretipaki ja tahtis teada, kas mina pistsin selle ligustriheki sisse. Hakkasin tasapisi aru saama, miks ilmsüütud inimesed politseijaoskonnas ennekuulmatutele ülestunnistustele alla kirjutavad. Samal õhtupoolikult unustasin pärast kiirustades ja vargsi vannis käimist boileri välja lülitada ja muutsin oma üleastumise äravooluavasse juuksekarvu jättes veelgi hullemaks. Järgmisel hommikul saabus viimane alandushetk. Proua Smegma talutas mind sõnatult tualettruumi ja näitas potis hõljuvat julka, mis ei olnud veega alla läinud. Leidsime mõlemad, et peaksin pärast hommikusööki lahkuma.
Istusin Londonisse viivasse kiirrongi ega ole vahepeal oma jalga Doverisse tõstnud.
Esimene peatükk
Inglismaal pikemalt elades hakkab inimene tasapisi leppima teatud sellele paigale ainuomaste seisukohtadega. Neist ühe kohaselt olid Inglise suved kunagi pikemad ja päikesepaistelisemad. Teine leiab, et Inglismaa jalgpallimeeskonnale ei tohiks Norra võitmine probleeme tekitada. Kolmandaks on arvamus, mille kohaselt on Suurbritannia üks suur koht. Seda viimast võib vabalt pidada kõige raskemini hoomatavaks.
Kui pubis mainida, et teil on plaanis sõita näiteks Surreyst Cornwalli, läbides seejuures vahemaa, mida suurem osa ameeriklasi on rõõmuga valmis ette võtma tako järel käimiseks, siis ajavad teie kaaslased põsed punni, vaatavad üksteisele teadvalt otsa ja hingavad pahinal välja, nagu öeldes: „No see on nüüd küll natuke julge ettevõtmine.” Seejärel asuvad nad elavalt ja pikalt arutama, kas parem oleks sõita mööda maanteed A30 Stockbridge’i ja siis mööda maanteed A303 Ilchesterisse või siis hoopis mööda maanteed A361 läbi Shepton Malleti Glastonburysse. Mõne minuti jooksul on vestlus laskunud üksikasjadesse, mis panevad teid, välismaalast, vaikses imetluses pead ühe poolt teise poole pöörama.
„Tead seda peatuskohta teisel pool Warminsterit; seda, kus on katkise käepidemega kruusakast?” küsib üks. „No sina ju ikka tead, kohe pärast seda kohta, kust tee Väikeokse peale pöörab, aga enne B6029 väikest ringristmikku? Kuivanud plaatani juures.”
Sel hetkel märkate, et olete ainus inimene kogu seltskonnas, kes innukalt kaasa ei nooguta.
„Noh, sealt umbes veerand miili edasi, mitte esimese, vaid teise vasakpöörde kohas on kahe hekirea – valdavalt viirpuu, aga natuke sarapuud on ka sees – vahel tee. No ja kui nüüd seda teed mööda veehoidlani ja raudteesilla alt läbi sõita ja siis Pederastist Põllumehe juurest järsult paremale pöörata …”
„Kena väike kõrts,” sekkub keegi – mingil arusaamatul põhjusel harilikult mingi kotitavas kootud jakis kuju. „Seal pakutakse täitsa viisakat „Vana varbavahemustust”.”
„… ja siis mööda kruusateed läbi polügooni ja tagant ümber betoonitehase sõita, siis jõuab Jäärapabula ümbersõidu juures B3689 peale välja. See annab tubli kolm või neli minutit kokkuhoidu ja lisaks ei pea üle Suure Tahakeeramise raudteeülesõidu sõitma.”
„Samas, kui hoopis Crewkerne’i kaudu tulla,” lisab keegi innukalt. „Ühesõnaga, kui Crewkerne’i kaudu tulla …”
Andke kahele või enamale pubis istuvale mehele