„Minimaalne peatumisaeg,” jätkas proua Smegma, „on viis ööd hinnaga üks nael öö ja see sisaldab täielikku Inglise hommikusööki.”
„Viis ööd?” küsisin kergelt õhku ahmides. Mina olin kavatsenud jääda vaid üheks ööks. Mida mul Doveris viis päeva teha oleks?
Proua Smegma kergitas kulmu. „Kas te lootsite kauem peatuda?”
„Ei,” vastasin mina. „Ei. Tegelikult …”
„Tore, kuna nädalavahetusel saabub üks Šoti pensionäride seltskond, nii et see oleks keeruline. Tegelikult lausa võimatu.” Naine takseeris mind kriitilise pilguga nagu plekki vaibal ja kaalus, kas oleks veel midagi, millega annaks mu elu põrguks teha. Oli ikka. „Ma lähen varsti välja, niisiis, kas te saaksite toa veerand tunni jooksul vabastada?”
Olin taas segaduses. „Vabandust, kas te tahate, et ma lahkuksin? Ma just jõudsin siia.”
„Selline on kodukord. Kell neli võite tagasi tulla.” Naine asutas minekule, kuid pöördus siis tagasi. „Ah jaa, ja olge nii kena, võtke ööseks päevakate ära. Meil on siin esinenud väga ebameeldivaid intsidente plekkidega. Kui te katte ära rikute, oleme sunnitud selle eest arve esitama. Te muidugi saate sellest aru?”
Noogutasin kohtlaselt. Seejärel naine kadus. Seal ma siis seisin ja tundsin end eksinu, väsinu ja kodust kaugel viibivana. Olin veetnud õues kirjeldamatult ebamugava öö. Lihased tulitasid, olin poldipeade otsas magamisest üle kere mõlke täis ja mu keha kattis kahes riigis kogutud mustuse ja räpa tõttu kerge õlikiht. Olin end selle hetkeni püsti hoidnud mõttega kuumast ja vaevusi leevendavast vannist, millele järgneks neljateistkümne tunni pikkune sügav, rahulik ja mõnus uni pehmel padjal sooja suleteki all.
Kui ma seal siis seisin ja harjusin teadmisega, et mu õudusunenägu ei näita vähimaidki lõppemise märke, vaid tegelikult hakkab alles hoogu sisse saama, avanes uks ja proua Smegma marssis üle toa valamu kohal rippuva valgusti ripplüliti juurde. Ta oli mulle näidanud, kuidas seda sisse lülitada: „Rapsida pole vaja. Piisab kergest tõmbest,” ja küllap oli talle meenunud, et lamp oli põlema jäänud. Ta kustutas nüüd selle minu meelest järsu rapsuga, heitis seejärel mulle ja toale viimase kahtlustava pilgu ning tegi uuesti minekut.
Kui olin kindel, et naine on tõepoolest läinud, keerasin vaikselt ukse lukku, tõmbasin kardinad ette ja soristasin kraanikaussi. Sikutasin seljakotist raamatu välja ja seisin seejärel terve pika minuti ukse kõrval oma üksildase toa korras ja harjumatut sisustust silmitsedes.
„Ja mis kuradi kattest ta rääkis?” küsisin tasase ja nukra häälega ning tegin seejärel vaikselt minekut.
1973. aasta kevadel oli Inglismaa praegusest väga erinev koht. 2,46 dollari eest sai ühe naela. Nädala keskmine töötasu oli 30,11 naela. Pakk kartulikrõpse maksis 5 penni, karastusjook 8 penni, huulepulk 45 penni, šokolaadiküpsised 12 penni, triikraud 4,50 ja elektriline veekann 7 naela, mustvalge teleri hind oli 60 naela, värviteleri sai 300 naela eest, raadio maksis 16 ja väljas söödud eine keskmiselt 1 naela. Talveperioodil sai pileti liinilennule New York – London kätte hinnaga 87,45 £ ja suvel 124,95 £. Kaheksapäevane Cook’s Golden Wings Holiday puhkusepakett Tenerifel läks maksma 65 £ ja viieteistkümne päeva eest tuli välja käia 93 naela. Ma tean seda kõike, kuna vaatasin selle nüüd järele ajalehe The Times 1973. aasta 20. märtsil ehk minu Doverisse saabumise kuupäeval ilmunud numbrist, ja selles oli terve lehekülje suurune valitsuse tellitud reklaam, mis andis ülevaate paljude nimetatud asjade hindadest ja sellest, kuidas neid hakkab mõjutama uus vahva maks, nimelt käibemaks, mis pidi hakkama kehtima umbes nädala pärast. Reklaami abil taheti selgeks teha, et kuigi teatud asjade hind käibemaksu tõttu tõuseb, on ka selliseid, mille hind selle kehtestamise tulemusel langeb. (Haa!) Ühtlasi õnnestus mul oma aju aina kahanevaid ressursse kasutades meelde tuletada, et õhupostiga Ameerikasse postkaardi saatmine maksis neli penni, pindi õlut sai 13 penni eest ja kõige esimene minu ostetud kirjastuse Penguin raamat („Billy Liar” e „Valetaja Billy”) läks maksma 30 penni. Kümnendsüsteemile üleminekust oli just mööda saanud kaks aastat, kuid paljud inimesed teisendasid summasid mõttes ikka vanaviisi – „Armas taevas, see teeb ju peaaegu kuus šillingit!” – ja niisiis tuli teada sedagi, et kuus penni oli tegelikult väärt 2 ½ penni ja gini vastas ühele naelale ja viiele sendile.
Üllatavalt paljud toona ajalehes figureerinud pealkirjad oleksid ka täna asjakohased: „Prantsuse lennudispetšerid streigivad”, „Valitsus kutsub Ulsterit üles võimu jagama”, „Tuumaenergia uurimisega tegelevat laborit ootab sulgemine”, „Torm katkestas rongiliikluse” ja muidugi vanad head kriketiülevaated: „Inglismaa hävis” (seekord saadi peksa Pakistani käest). Aga selle hägusalt meenuva 1973. aasta nädala puhul on minu jaoks ajalehepealkirjade osas kõige köitvam tööstussektoris toimunud rahutuste tohutu osakaal: „British Gas Corporation silmitsi streigiohuga”, „2000 riigiteenistujat streigivad”, „Daily Mirrori Londoni väljaanne ei ilmu”, „Pärast Chrysleri turult lahkumist koondatakse 10 000 inimest”, „Ametiühingud kavandavad 1. maiks halvavat streiki”, „12 000 õpilast saavad õpetajate streigi tõttu vaba päeva” – see kõik üheainsa nädala jooksul. Sellest pidi saama OPECi kriisi aasta, mil ühtlasi kukkus Heathi valitsus (kuigi üldvalimised leidsid aset alles järgmise aasta veebruaris). Veel enne, kui aasta lõppes, hakati bensiini normeerima ja kogu riigis looklesid bensiinijaamades miilidepikkused sabad. Inflatsioon kerkis 28 protsendini. Muuhulgas valitses suur puudus tualettpaberist, suhkrust, elektrist ja söest. Pool riigi elanikkonnast streikis ja ülejäänutele kehtestati kolmepäevane töönädal. Inimesed käisid jõulukingitusi ostmas küünaldega valgustatud poodides ja pidid meelehärmiga nägema, kuidas teleriekraanid pärast uudistesaate „News at Ten”1 edastamist valitsuse korraldusel kustusid. Sellest pidi saama aasta, mil sõlmiti Sunningdale’i kokkulepe2, Mani saarel leidis aset Summerlandi õnnetus3, lahendati sikhide ja mootorrattakiivritega seotud vastuolusid4, Martina Navratilova tegi Wimbledonis debüüdi. Sel aastal ühines Ühendkuningriik Ühisturuga ja – kuigi see tundub praegu uskumatuna – alustas Islandiga sõda tursapüügi pärast (kuigi see toimus õnneks võrdlemisi hädiseid „andke meie tursad kohe tagasi, või muidu” stiilis meetodeid kasutades).
Lühidalt, sellest pidi kujunema üks kõige erakordsemaid aastaid Ühendkuningriigi lähiajaloos. Mina seda tol vihmaudusel märtsihommikul Doveris viibides mõistagi ei teadnud. Ma ei teadnud tegelikult üldse mitte midagi, mis kujutab endast haruldaselt imelist seisundit. Kõik ees ootav oli täiesti kujuteldamatult uus ja salapärane ja põnev. Inglismaal kasutati kõikvõimalikke sõnu, mida ma polnud kunagi elus kasutanud: läbikasvanud peekon, short back and sides, Belisha lamp5, servjetid, tugev õhtuoode, jäätisetuutu. Ma ei teadnud, kuidas hääldada sõnu scone või pasty või Towcester või Slough. Ma polnud elu seeski kuulnud sellistest kohtadest nagu Tesco’s, Perthshire või Denbighshire, munitsipaalmajadest, Morecambe’ist ja Wise’ist6, raudteekoridoridest, paukkompvekkidest,