NÄLJANE JÕGI JA ÜLEJÕE UJULA
Kui meie õppisime koolis, et Eesti pikim jõgi on Pärnu jõgi, siis nüüd on see korrektiivi saanud. Nagu oleks jõed vahepeal veninud. Aga hirm jõe ees on sees kusagilt lapsepõlvest. Esimest korda väljusin Pärnust ikkagi Vana-Pärnusse. Üle silla. Üle Pärnu jõe. Tundmatu ja ohtlik oli seal teisel pool.
Pärnu sild on mõneti nagu morbiidne mälestusmärk sellele imeuhkele nelja kaarega Suursillale, mis II maailmasõja ajal õhku lasti. Tegelikult oli just see ehitis Pärnu funktsionalismi pärl.
Ja millised avapidustused sellel olid: silindriga riigivanem ise jalutas samasuguste härradega üle vanikutes ja rahvuslippudes silla! Sild käis lahti, jõgi oli laevu täis. Nüüd oleks jõgi nagu unes: üksikud kiirpaadid päevas ja ei mingit liiklust sillast Sindi poole. Kui, siis mõni üksik kummipaadiga kalamees.
Uus sild, mida hakati peale Stalini surma ehitama, pidi ka lahti käima hakkama, aga ei tea, et teda oleks kunagi lahtisena näinud. Räägiti, et lahti käis korra ja pärast ei saadud enam kokku. Nagu nõukogude värk ikka.
See tähendas, et laevaliiklust suurt jõel ei olnud. Valmis sai see sild 1956. aastal. Ja siis olid kehvad ajad, Pärnut peeti millegipärast vahepeal isegi piiritsooniks. Kalurid ja laevnikud olid mere taha pagenud. Jõgi oli jõude.
Küll aga olla sillalt lapsi vette kukkunud. Need väravad, mis sillal on, olla vahel lahti olnud ja siis pudenenud lapsed vette. Iga kolme jaotuse järel on üks kollane värav. Ema rääkis seda ja hoidis mul alati üle silla minnes nii kõvasti käest kinni, et tema sõrmenukid olid valged ja käed higised.
Mäletan seda tema hirmu. Mäletan, kui meil teisele poole jõge Vana-Pärnusse asja oli ja ma ema käekõrval sealt üle läksin. Jõgi me jalge all lahtiste metallplaatide all, millega oli silda parandatud, tundus hirmutav. Mu sõbral oli kombeks laevatee kohas vette hüpata, et siis kaldale ja koju Rääma poole ujuda. Naised kiljusid ja mehed karjusid. Tema seljatas hirmu.
Ma näen seda jõge Pärnu vana silla kohal vahel unes. Eri ajastutel. Mitte seda nõukogudeaegset silda, mis käis korra lahti ja ei tahtnud enam kinni minna, vaid teisi. Neid võib-olla polegi olemas. Sillas on hirmu, segadust, uusi algusi. Jään alati Pärnu muuseumis lummatuna vaatama kroonikat praeguseks õhku lastud Suursilla avamisest. Sild on üle piiri minek.
See Pärnu vana sild kummitab mind minu unenägudes. Iga kord ise ajastul. Vahel jääga jõe kohal, vahel mitte. Pigem aurikute ja sajandialguse meeleolus ja vahel sõdade ajal. Aga pigem ikka ratsanike ja rüütlite, või tääkide ja kahurite ajastul.
Need on alati nii ehedad ajarännud, nagu oleks ajakapslis istunud. Ma ei tea, mis mul selle sillaga on, et ta minu elu pöördelistel momentidel alati mu unenägudesse ilmub.
Võib-olla nende jõejääle tallatud radade tõttu, kus igal kevadel ja talvel keegi hukka sai. Sinna linnasilla juurde jääle oli minul keelatud sattuda. Isegi suure pakasega. Voolasid ju soojad reoveed sinnasamasse ja õõnestasid jääd. Sellest hoolimata tallasid kohalikud otseteed oma maja juurest jääle ka siis, kui see juba kollase veekihiga kaetud oli.
Või tekib see hirm jõe kui loodusstiihia vastu nende uputuste tõttu, kui jõgi tormidega üle kallaste tõuseb. Silla alla vee kõrgust mõõtma pandi mõõdik peale 2005. aasta jaanuaritormi.
Mere tõusuvesi ei mõjugi nii ohtlikult, uputab ta ju põhiliselt alasid, mis talvel jõude seisavad. Kui mõnes villas disaindiivan koridoris ujub või jää grillimaja bussipeatusse viib, tundub see pigem koomiline. Kui inimesed oma püüdlustes merele lähemale saada ehitavad kuhugi, kuhu pole kunagi kellelgi pähe tulnud ehitada.
Või tekitas selle kontidesse talletunud hirmu 1990ndate ujuv laev-restoran silla kõrval. Räägiti, et see olnud laev Aju-Dag, mis Artekis pioneere vedas. Üheksakümnendatel oli seal restoran ja hiljem stripibaar, kus ajastule omaselt toimus kummalisi asju.
Ühe lapse olla üks mees ära päästnud. Hüppas riietega sillalt vette ja tõi välja. Pärast jäi tal käekell seisma ja head kingad rikkus see ära. Aga anti uus käekell ja medal. Käekella nimi olla Poljot ehk lend olnud. Ühel sügisel oli sama lugu, rulataja kukkus vette, üks mees aitas välja. Nüüd arutatakse, kas kai vajab piirdeid.
Mõned inimesed hüppavad ka ise jõkke. Iga aasta keegi. Kas just sillalt, aga jõkke ikka. Nagu võtaks jõgi andamit. Või paneb keegi lihtsalt taskud kive täis ja läheb vaikselt vette. Kellestki leitakse alul pea ja siis keha. Laevakruvid olla oma töö teinud. See olnud üks tüdruk aasta või kaks tagasi.
Kogu see jõe Tallinna-poolne kallas oma 1960ndate korterirajooniga tundub natuke ohtlik. Tühjaks pommitatud kohale tekkinud linn vabrikute kõrval. Vabrikulinn ja töölislinn oli ta ennegi, aga nüüd kerkis sinna see korterelamute rajoon. Olid seal ju masinatehas, linakombinaat, Viisnurk, piimakombinaat. Eramajad on kaugemal Rääma pool.
Enne kui Jannseni tänavast automagistraal sai, oli selle keskel veel 1960ndatel imekaunis pingirida. Seda jalakäijate teed mööda oli ülimalt mõnus minna Koidula majamuuseumisse. Kõik, kes sel ajal Pärnus olid, mäletavad seda.
Nüüd rattaga kaht silda ühendavat Jaansoni jooksurada sõites voolavad jõe äärest võpsikust mõlemal pool jõge loppis viinaninad välja. See nagu ei olekski valge kuurort Pärnu, vaid üks lõputu töölisagul.
Niidu pargi poolne osa, mis on olnud meie lasteaiale näiteks väljasõitude kohaks ja oli seda ka sada aastat tagasi, tundub nüüdisajal eriti unustusse jäetud. Ehkki seal asub kutseõppekeskus. Niidu park on nagu mets keset linna.
Kontserdimaja jõepoolne kallas tundub kui üks neetud kant, mida ükski edendus ei suuda muuta. Istuvad sinna lapsed, tehakse peenrad või kohvik, ikka suubuvad need algatused kuhugi ära ja alles jääb vähese asustusega ala. Või üksikute viinaninadega, kelle päev möödub mööduvaid parte vaadeldes.
Üks minu lasteaiakaaslane, kes sattus endise vangiga paari ning seejärel tapeti ja jõkke viidi, sai kohaliku juristi kirjanduslike katsete teemaks kohalikus kommertslehes. Pikk järjejutt läbi mitme lehenumbri 1990ndatel. Ma ei tea, kuidas ta sugulased selle üle elasid. Ikka ja jälle see jõgi! Kogu see tema kohtulugu rullus lahti. Kui ta pool aastat hiljem leiti, olin samal päeval samas kohas ujumas käinud. Nahk oli kuidagi rasvane, aga see võis olla ka kalakombinaadist. Üks Barbie välimusega noor naine ei saanud ju tervet jõge mõjutada ja seda rasvaga katta.
See oli mõneti iseseisvumise kool, kui ma pidin sõitma Ülejõele ujulasse kohustuslikesse ujumistundidesse. See tähendas sõitmist sisuliselt ühest lõpp-peatusest ja ühest linna äärest teise. Linna ainsasse ujulasse.
Ujula tundus mulle kõige ägedam koht, kus ma kunagi käinud olin. Kogu oma lummava kloorilõhnaga ja kahheliga. Mulle meeldisid ujumisprillid, ujumismütsid ja trikood. Juba sõna „bassein“ kõlas nagu muusika.
Kui ma olin 1980ndatel juba spordiklubi liige, siis said söökla-restoran Atlantika ja Silla kauplus (omaaegne modernistlik projekt) minu trajektooride lahutamatuks osaks. Seda enam, et seal sai realiseerida spordiklubi toidutalonge.
Kuni meie koolis Metsa tänaval sai valmis linna moodsaim ujula. Aga Silla pood tundus teistmoodi – peenem ja mahlabaariga. Rääkimata sellest, et see moodsa projektiga klaasseintega maja kumas pimedal ajal valgust nagu välismaa suurlinnas.
Pikki aastaid tegutses selles endises ujulahoones linnasaun, mis oli oma viimastel päevadel üks koledamaid kümblusasutusi linnas. Harjumus korra nädalas linnasaunas käia oli vanematekodus laupäevade lahutamatu osa. Ülejõe saun valiti ka siis, kui Karja tänavas valmis uus saun. Nende harjumuspärasest linnasaunast oli ju saanud Lepa kaubamaja. Ujularuumis aga seadis end sisse apteek.
Vaid üksikutel talvedel vaatasin ma seda vana silda tavapärase