Siis tulid juba Liivimaa Kroonika ja suved Eesti Päevalehe korrespondendina, Esplanaadi tänavas uue kunsti muuseumi peal pidev tennisepallide potsumine ja Päikeseraadio kõrvus kõlamas.
1990ndatel toimunu on mulle siiani mõneti šokk. See vaikus, vaesus ja seisak. Aeg, millest ei taheta rääkida. Et mitte öelda kestev traumajärgne stress. Pärnu oli täis tühje lagunevaid maju. Ammende villa ja rannahoone seisid, mere ääres jäi valmis ehitamata pompoosne uus sanatoorium, mis hiljem lammutati ja sai Terviseparadiisi asukohaks. See oli vaikus enne uut tõusulainet.
Antagu mulle siin raamatus kirjapandu juures andeks minu subjektiivsus, sest just selline on minu Pärnu. Põigetega minevikku. Terve elu on mulle õpetatud ajakirjandustöös objektiivsust taotlema, olgu see raamat nüüd minu subjektiivsuse triumf.
Pärnust rääkivate inimeste pilk muutub alati kuidagi raugeks, unistavaks, suundub kaugusse. „Oo, Pärnu,“ öeldakse siis. Minu Pärnu on sellest oluliselt argisem. Nii argine, et ma ei teagi, kas see üldse on glamuurne kuurort.
Kuurordi olemus on mulle just see, mida ma uurin nagu hull teadlane mõnd haruldast taime. Lollaka püüdlikkusega. Üritan sellesse sobituda, aga see on nagu kostüüm, mis muutub paratamatult groteskseks maskiks. Aga mida võidi tunda omal ajal, vaadates neid hulle, kes riietusid triibulistesse kostüümidesse ja võtsid õhuvanne ja suplesid merevees? Kes siis tööd tegi?
Minu Pärnus lõhnavad kevaditi köökides meritindid, võtavad oma koha sisse turg augustikuiste küpsemislõhnadega, vimmad-kohad, männikud seentega, unustatud ja unustamata rannad, sügistormid ja elektrikatkestused, inimtühi peatänav hilissügisel, kuldsetesse lehtedesse uppunud pargid, väikeste puumajade korstendest tõusev suits, puuriidad, lumelabidad, katki külmunud torud, tuledes jääkarud ja suusarajad. Kevaditi vee alla jääv Rannapark. Tühi rand.
Ma armastan mängida mõttega, et mis oleks siis, kui ma oleksin Pärnus vaid suvitaja. Hooajaline rändlind. Ja mul poleks mingit vajadust mõelda muruniitmisest, külalistest, maamaksust, maja põrandate olukorrast, lepingutest vee-, prügi- ja muude firmadega. Okste lõikamisest ja küttepuude varumisest.
Vaatan seda muutuvat linna hämmastuse (ja loodetavasti ka poolehoiuga) nagu vanemad oma teismelist last. Vahel tunnen ta ära, vahel tekitab ta võõristust.
Kõige sagedamini helistatakse mulle kui „pärnakale“ aga kolme küsimuse pärast. Esiteks uuritakse, kuhu sööma minna (tavaliselt vastatakse peale mu pikka juttu iseteadlikult, et aa, me siis läheme Steffanisse… kuigi ma pole seda m i t t e k u n a g i soovitanud). Teiseks tahetakse teada, mida hakata peale siis, kui teist päeva järjest on halb ilm. Pärnus on ju n i i v ä h e võimalusi ja hotell on ometi makstud? Ja veel: kust leida suvekorterisse koristajat, lapsehoidjat, ehitusmeest? (Ma parem ei taha teada, miks kellelgi alati n i i palju koristajaid vaja on.)
Igaühel meist on oma Pärnu. Ma ei tea, kas minagi kohalik olen. Enam. Ehkki ma pean end selleks. Ehkki ma ei saa Pärnus perearsti pidada (olen proovinud) ega valida kohalikku omavalitsust (ei ole proovinud).
Aga terve mu elu on mu tegevused tõukunud ja tõmbunud ikka sellest linnast. Olen ma selle vastu võidelnud või mitte. See on nagu eluaegne tingimusteta armastus. Tunne vanemate ja kodu vastu, mis on mõlema kadumisel linnale üle kandunud. Nagu oleks see üks ja seesama lõputu artikkel, mida ma terve elu olen kirjutanud. Armastuskiri Pärnule.
Sellepärast ongi sellest linnast neetult raske kirjutada. Ja sellepärast hoiatan ja palun vabandust osalt liiga ajalooliste peatükkide eest.
Samas olen ma oma iga-aastastel juunikuu fotodel – kui ma hakkan Pärnu poole samme seadma – ilmselgelt olekus, kus ma vajan seda. Hädasti! Tavaliselt olen näost hall või sinakasvalge, väsinud-tüdinud nagu kevadine kartuliidu.
Tahaks õhku, päikest, jalgrattaga sõita, metsa ja mere äärde, rahu ja vaikust. Ei taha kuulda äratuskella ega näha korteriühistu koosoleku kuulutust. „Mida sa siin vahid, mine juba oma Pärnusse,“ õiendab meie kortermaja valvas kodanik minuga aknal, kui aiatoole kevadel välja tõstan.
Näed siis, aastast 1999 ühes majas ja ikka aetakse mind kaikaga sünnilinna. See tundub olevat ebaõiglane, et mul on kaks kodu. Tallinn sülgab mind välja. Kuigi võiks suve ju selle toreda mehikesega kõrvu autode vahel muruplatsil aiatoolidel veeta ja koos taevas tiirutavaid helikoptereid kiruda? Pole ka paha!
Kusjuures kurioosne on see, et mitte kunagi ei ole ma sügisel Tallinna naastes sellist nägu nagu kevadine idu, ikka pruun, puhanud ja rõõmus. Olgu ükskõik kui kehvade ilmadega suvi, Pärnus tundub alati olevat päikeseline. Või on seal selline ekstra soodne osoonikiht, et päike hästi peale hakkab? Merevesi on seal niigi madal ja soe nagu pesukausis juba esimeste soojade nädalavahetustega (muidugi õige tuulesuuna korral).
Pärnu on mulle nagu Muumimammale maalitud salaõunaaed seal üksikul majakasaarel. Mäletate, ta maalis seinale oma aia ja kadus tundideks sinna, kust keegi teda ei leidnud? Tavaliselt tukkus ta seal sumedas kujuteldavas aias õunapuu all. Seinale maalitud õunapuu.
Mulle piisab kehvadel hetkedel end Pärnu randa manamisest. See on minu kujutluspildis inimtühi pilvealune päev ja rannal on üksik rannatool. Hallid lained ja soe tuul. Istun sinna toolile, vaatan merele, lähen vette. Vahel olen üksi, vahel kellegagi koos. Siis avan silmad ja juba ongi parem.
„Nagunii tuled siia vanaduses tagasi,“ ütlevad kohalikud. Tõesti? Äkki ma ikka ei tule. Na-nana-naaa. No see tool seal Tallinna naabrimehe kõrval aias…
Tegelikult mulle meeldib olla teel. Kahe linna vahel. Teel Pärnusse. Või Tallinnasse. See tähendab, et ma olen ühe linna selja taha jätnud. Ja teise pole veel jõudnud.
Ma häbenen vahel tunnistada, et ma just Pärnusse teel olen. Nimetan seda siis ümber nurga: „maale“ või „linnast ära“. Pärnusse puhkama sõitmise tunnistamine oleks nagu liiga snooblik, et mitte ütelda labane. Kõik lähevad ju Pärnusse, aga see ei ole ju minu Pärnu.
„Kuhu teie siis nädalavahetuseks ja suveks sõidate?“ küsivad vahel pooltuttavad.
„Pärnusse,“ ütlen ma pisut häbenedes. Pärnu viimaste aastate stiil „suvi, tümm ja tüdrukud“… teate ju küll. No piinlik ju.
Siis ohatakse enesestmõistetavalt ja unistavalt. „Jaa, Pärnusse…“
„Ei, ei, ma olen sealt lihtsalt pärit,“ ruttan ma vabandama. Et eristada end turistidest. Suvitajatest. Ma ei saa midagi teha, et minu vanemad ei märganud mõnes viisakas rehielamus metsade vahel kanda kinnitada ja et minu „maa“ ongi linn. Niivõrd-kuivõrd linn. Äärelinn.
Maanteel tuleks Tallinn nagu poolele teele. Seal vemmeldab adrenaliin veres. Linnas on rusikas taskus. Töö. Kohustused. Pingutus. Kool. Lasteaed. Kiirus. Natuke arusaamatud inimesed. Üritavad kõik hirmsasti keegi olla. Alati ei saagi aru, kes või mis. Või lähed korra keskpäeval läbi Balti jaama, vaatad neid nägusid ja tunned, et pealinlikus ja elegantses mõttes on Tallinn… läbi kukkunud. Iga kord, kui ma Tallinnale taas uue võimaluse annan, kukub ta läbi. Haledalt. Eelkõige esteetilises mõttes. Aga ka käitumuslikus.
Linnaõhk ei tee vabaks, pigem kaotab see kohustuse olla väärikas. Olla viisakas. Pärnust ma seda ei arvaks. See on alati piisavalt väike, et sa vahele jääks. Sa tead, et kohtud nende inimestega kohe uuesti. See linn on väga vähe anonüümne. Siin on ka prükkaritel nimed ja lood ja aadressid. See on nagu küla, kus kõik kõigist kõike teavad ja oma