Peatage Ivy Pocket. Caleb Krisp

mäletan, on see, et ma astusin tooli peale, et ulataks ülemiselt riiulilt marineeritud heeringat võtma. Oi, mulle maitseb marineeritud heeringas nii väga.”

      „Ma olen üsna kindel, et sa kukkusid tooli pealt maha, lõid pea ära ja surid kohe.”

      Kummitus ahhetas taas. Keeras ringi. Peatus siis. Ta näis üsna rusutud. Osutas taeva poole. „Ma kujutlesin alati, et kui mu aeg kätte jõuab, lähen sinna üles.”

      „Ma pole küll mingi ekspert, aga näib, et mõnel hingel kulub selleks rohkem aega kui teistel. Lõpuks näed mingisugust valgust. See on vaimustavalt soe ja kutsuv. Mine selle poole ja ma arvan, et sa leiad, mida otsid – aga senini võiksid näiteks teatris käia.”

      Kummitusele näis see mõte väga meeldivat ja ta kiirustas minema, tähevalgusest saba järel. Läksin oma teed edasi, tänav oli täis kõiksugu kaubitsejaid ja müütajaid, kes vaidlesid ostjatega õunte, leiva ja lillede hinna üle. Vaatasin kella – Snagsbyd pidid varsti Ezra õe juurest tagasi jõudma – ja ma polnud veel ühtegi tööd ära teinud. Seega otsustasin, et tasub minna otseteed pidi.

      Astusin kõnniteelt maha, et hakata üle tee minema, kui otse minu poole tormas tõld. Ma peatusin. Astusin tagasi. Kui ma ootasin, et tõld mööduks, eksis mu pilk teisele poole teed. Siis ma teda nägingi. Tema vaatas mind ka. Jõllitas aplalt. Tema raevukas pilk puuris minu silmi. Otsekui hägus kihutas tõld mööda, nii et mind tabas näkku äge tuulepuhang. Pilgutasin silmi. Siis uurisin meeleheitlikult vastaskõnniteed.

      Aga preili Always oli jäljetult kadunud.

      Mu magamistoa uks oli öösel lukus. Väljastpoolt. Seda tehti minu kaitsmiseks. Ilmselt kubises Paddington kurjategijatest – röövlitest, lapseröövijaist, mõrtsukatest. Kõik äsja lapsendatud tütrele väga ebameeldivad ja ohtlikud. Seega pandi mind luku taha. Ema Snagsby kandis võtit kaelas. Teine võti oli proua Dickensi vööl rippuvas võtmekimbus.

      Sel õhtul saadeti mind oma tuppa ilma õhtusöögita. Karistuseks tegemata majapidamistööde pärast. Mind see ei häirinud. Mul oli niigi küllalt muresid. Preili Always. Olin näinud teisel pool teed preili Alwaysi. Mis ime läbi ta mind ometi üles oli leidnud? Kas ta teadis, kus ma elan? Kas ta tuleb mulle järele?

      Kuulsin võtme keeramist lukuaugus. Uks avanes ja kandikut kandes astus sisse proua Dickens. Kandikul oli neli kartulit, veerand kõrvitsat ja lõik šokolaadikooki. Õnnistagu jumal proua Dickensit! Ta oli juba aegade algusest peale Snagsbyde juures töötanud ja oli sobivalt priske. Nägu nagu morsal. Jõi kui kala. Aga paksude põskede ja punase nina taga oli peidus kuldne süda.

      „Ma oletan, et sul on kõht tühi, piiga,” ütles proua Dickens ja pani kandiku käest. Ta vaatas toas ringi ja vangutas pead. „Küsin ehk proua Snagsbylt, kas me võiksime panna akna ette ilusad kardinad ja su voodile erksa katte. Sinuvanusel tüdrukul on veidi värve vaja.”

      Minu magamistuba oli maja tagaosas kolmandal korrusel. Väike voodi, tool, kummut ja lihtne laud, selle peal seisis lömmis hõbekell, mille olin Rebecca magamistoast kaasa võtnud. No täpselt selline tuba, mida armastatud uus tütar võikski oodata. Tõsi küll, teisel korrusel otse Snagsbyde toa kõrval oli väga ilus magamistuba. Seal oli erkpunane tapeet, marmorkamin, uhke metallvoodi ja toa juures oli ka riietusruum. Aga see kõik kuulus Gretelile. Ja sinna sisse ei lubatud mitte kedagi.

      „Pisut värvi oleks tore,” tunnistasin ma.

      „Proua Snagsby ei pruugi muidugi nõustuda,” arvas proua Dickens, pühkides kummutipealset põllega, „kuigi ma ei tea, miks ta peaks vastu vaidlema, kui see tuba pole näinud värvipiisakestki sellest saadik, kui preili …”

      Majapidajanna vaikis äkitselt. Köhatas.

      „Sellest saadik, kui preili kes, kullake?”

      „Noh … hulk aega tagasi üürisid su vanemad seda tuba välja,” ütles proua Dickens võrdlemisi kiiresti, „ja viimane elanik oli siin preili … preili Lucas.”

      „Kas tal olid punased juuksed?”

      Proua Dickens keeras ringi. „Kuidas sa seda teadsid, piiga?”

      „Leidsin sahtlist tema juukseharja ja mustad kindad.” Panin oma ohkesse just paraja annuse melanhooliat. „Proua Dickens, ma tundsin üht jubedalt punaste juustega naist. Ta oli hapu näoga ja sünge ning ma ei sallinud teda silmaotsaski. Vähemalt arvasin, et ei sallinud.”

      „Söö nüüd õhtusöök ära ja mine magama,” soovitas majapidajanna. „Ja vaata, et su ema teada ei saa, et ma selle toidu siia sisse sokutasin, kuuled?”

      Aga ma ei vastanud kohe. Sest korraga kiirgas mulle vastu rinda kuumuselaine nagu keskpäevase päikese soojus. Saatsin proua Dickensi kiirustades toast välja. Lubasin, et söön õhtust ja puhkan ennast öösel hästi välja. Kui ma voodi juurde kihutasin ja Kellateemandi öösärgi alt välja õngitsesin, kuulsin, kuidas uks lukku keerati.

      Sügavale kivi sisemusse vaadates värisesin üleni erutusest. Alguses ei näinud ma muud kui tähti Londoni kohal kuupaisteta taevas. Aga ma ootasin. Teadsin, ma lihtsalt teadsin, et midagi on tulemas. Võib-olla näitab kivi nägemust preili Alwaysi kohta. Annab mingisuguse vihje.

      Teemant tuksles mul käes. Sellest kiirgas kuumust nagu sulatusahjust. Siis hakkas kivi südames keerlema valge udu, mis neelas öötaeva. Asemele ilmus tumedate puude mets. Maa oli härmas. Raevukalt kerkis udu, puudest hakkas välja valguma midagi valget, seda imbus kõikjalt, juurtest raagus okste otsteni. Mõne hetkega oli terve mets tontlikult valge.

      Miski liikus välkiirelt puude vahel. Tüdruk. Ta jooksis. Seljas oli tal kahvatulilla kleit. Heledad juuksed lehvisid selja taga. Tundsin tüdruku otsekohe ära. Sellepärast ma hüüatasingi: „Rebecca!”

      See oli tema. Täiesti kindlasti. Kas see oli mingi hetk Rebecca minevikust? Ta jooksis. Siksakitas valgete puude vahel. Heitis vargsi pilke selja taha. Hirmunud pilke. Siis hakkasid puud liikuma. Ei, mitte puud. Tik-Takistid – need preili Alwaysi käsilased, kapuutsiga tume keep seljas. Nad liikusid nagu üks mees. Tosinate kaupa hargnes neid metsas laiali.