„See ei saa küll hea olla,” ütles Ezra vaikselt, „kõik see peekon.”
„Mina sellepärast ei muretseks,” teatasin ja pühkisin käsi peletisliku põlle sisse, mida ema Snagsby käskis mul kanda. „Kui ma töötasin Midwinterite juures, ei söönud preili Lucy talv läbi muud kui naereid.” Naeratasin Ezrale julgustavalt. „See ei teinud talle mingit tõelist kahju. No kui välja arvata, et tema nahk läks roheliseks. Ja mulle justkui meenub, et ta nägu muutus täiesti tundetuks. Muidu oli ta terve kui purikas.”
„Aja ennast püsti, Ezra,” nähvas ema Snagsby kitsasse esikusse kiirustades.
Ezra kargas jalule – ta oli õudselt kuulekas.
Ema Snagsby pühkis lõualt peekonirasva ja vaatas mind jaheda pilguga. „Miks sina siis siin istud, noor daam? Ega esik ennast ise puhtaks ei pühi.”
„Ma tunnen, et pean teie tütrena osutama, kui sobimatu see on, et mul tuleb muudkui koristada ja küürida nagu mingi alamõõdulisel Tuhkatriinul. Rääkimata veel ukse avamisest, lõpmatu hulga teekannude toomisest ja teie saatanliku aluspesu pesemisest.”
„Ja kus sa siis oleksid, kui Ezra ja mina poleks sind enda juurde võtnud?” Ema Snagsby tõmbas kätte kahvaturohelised kindad (mis sobisid tema kahvaturohelise kleidiga). „Siin majas tehakse tööd ja igaüks peab oma panuse andma, isegi tütred.”
Raske öelda, kui vana ema Snagsby oli. Tal oli äärmiselt huvitav nägu. Paksu valge puudrikihiga kaetud mügarlik nahk. Peened kortsud ümber eresiniste silmade ja tillukese suu. Mustad juuksed, aga meelekohas valge jutt. Ja tohutu sünnimärk, mis kükitas ülahuule kohal nagu jõulupuding.
„Aga elus peab ju muudki olema, kullake,” ütlesin kühvlit võttes. „Miks meil kunagi külalisi ei käi? Kas teil siis sõpru ei olegi?” pahvatasin entusiastlikult. „Ma tean! Võiksime korraldada võluva teepeo ja kutsuda mõne minuvanuse tüdruku. Mõelda vaid, kui tore oleks näha siin majas inimesi, kes polegi surnut ära saatmas.”
„Ei tule kõne allagi,” kostis ema Snagsby jäik vastus, „aga kuna sa igatsed seltskonna järele, noor daam, siis võid, kui oled majapidamistöödega valmis saanud, minna raamatukokku ja valida mõned sobivalt leinalised luuletused – ei mingit omaloomingut enam. See on sündsusetu.”
Ezra pani mütsi pähe ja avas eesukse. „Vaata, et sa käid ainult mööda peatänavaid, Ivy,” õpetas ta nagu alati. „Ei lõika kusagilt otse, kuuled?”
„Jah, kullake,” vastasin ohates.
Siis astusid Snagsbyd välja päikese kätte ja olidki läinud.
Pikk teekond Paddingtonist raamatukokku möödus alati nagu udus. See oli minu mõtlemisaeg. Ja mu pea lausa kihas mõtetest. Rohkesti saladusi. Snagsbydel polnud aimugi minu seiklustest Pariisis, teekonnast Inglismaale koos preili Alwaysiga või sündmustest Butterfield Parkis. Ema Snagsbyle ei meeldinud juba seegi, kuidas ma tolmu pühin, seega ei suutnud ma ettegi kujutada, kuidas ta oleks vastu võtnud uudise, et ma olen surnud. Või poolsurnud.
Ja siis oli ju veel Kellateemant. See neetud ja maagiline kivi, mis oleks pidanud mu tapma, kui selle mitu kuud tagasi esimest korda kaela panin. Sest sellel kivil on võimas jõud. See varastab hingi ja jätab nendest süütutest lollpeadest, kes kee kaela panid, maha ainult kuivanud kesta. Just nii, nagu kivi tegi vaese Rebeccaga.
Kaelakee näitas ka nägemusi minevikust, olevikust ja tulevikust. Aga sellest ajast saadik, kui ma saabusin Snagsbyde ukse taha, oli kivi valmistanud mulle paraja pettumuse. Mitte ainsatki nägemust. Üldse mitte midagi kuni selle hetkeni, mil ma ärkasin härra Blackhorni magamistoas ja kivi tundus vastu mu nahka soe.
Mulle tuli pähe, et teemant tahab mulle ehk midagi näidata. Seega olin kohe, kui koju jõudsime, kiirustanud oma tuppa ja piilunud kivi sisse. Kas minu ees pidi avanema hetk mu traagilisest minevikust? Või hiilgavast tulevikust? Ehk on seal ahvatlev vihje selle kohta, miks Kellateemant polnud mind tapnud nagu kõiki teisi, kes selle kaela panid. Aga ei. Nägin ainult olevikku – Londoni kohal loojuvat pärastlõunast päikest. See oli julm hoop.
Läksin sisse aukartustäratavalt suurest uksest ja astusin Londoni raamatukogu jahedusse. See kihas nagu toimekas mesitaru. Inimesed lugesid tohutu naudinguga. Teised tassisid raamatuhunnikuid ja rääkisid sosinal. Lasin pilgul üle ruumi käia. Tegin seda kõikjal, kuhu läksin. Mida ma ometi otsisin? Kindlasti mitte preili Frosti. Ma ei lootnudki, et ta ilmub välja ja tõmbab mu kaasa mingisse põnevasse seiklusse. Suffolki raudteejaamas oli ta lubanud, et kuigi ma teda edaspidi ei näe, on ta siiski läheduses. Aga mul oli teatud kahtlusi.
Isegi ohtlikult segane preili Always oli kadunud. Ma polnud seda jaburat mutti näinudki pärast seda, kui ta Butterfield Parki katuselt alla hüppas. Kui ta tõesti uskus, et ma olen Kahetine – päästja, kes ravib tema rahva terveks tapvast katkust – miks ta polnud siis välja ilmunud? Või üritanud mind kinni nabida ja tassida Prospasse (salapärasesse maailma, kust tema ja preili Frost pärit on)? Võib-olla oli preili Frostil siiski õigus, et London on ainus paik maa peal, kust preili Alwaysil ei tule pähegi mind otsida.
„Sa oled vales kohas, Ivy.”
Naeratasin. „Olen või?”
Preili Carnage viipas käega sildi poole otse minu ees – Müstika ja okultism. „Luuleosakond on üleval.” Ta suskas mänglevalt mu käsivart. „Sina peaksid seda ju ometi teadma.”
Olin tundnud preili Carnage’it ainult mõne nädala, aga ta oli just selline, nagu raamatukoguhoidja peabki olema. Kehvasti riides. Hirmuäratavalt paksude klaasidega prillid. Hallinevad juuksed korralikus krunnis. Kongus nina. Võimas lõug. Hambad nii suured, et nende peale võiks raidkirja uuristada. Preili Carnage oli priske ja kõndis nagu part – lühikeste taaruvate sammudega.
„Teil on õigus,” nõustusin. „Mu mõtted olid mujal.”
„Mulle teeb muret, et sa kulutad nii palju aega süngetele luuletustele,” ütles preili Carnage äärmise tõsidusega. „Ei ole küll minu asi öelda, aga ma arvan tõesti, et noorel tütarlapsel pole mõistlik surijatele luuletusi lugeda, kohe mitte sugugi mõistlik.”
Ohkasin ja noogutasin. „See pole kaugeltki nii tore, kui võiks arvata.”
Preili Carnage piilus kitsasse käiku raamatute vahel. „Ja ma ei usu, et sa hajameelsusest just sellesse osakonda sattusid. Müstika ja okultism kindlasti lummavad sind – sinu vanemate tööd arvestades.”
Kehitasin õlgu. „Tegelikult mitte, kullake.”
„Neis raamatutes on tõepoolest tumedaid teemasid,” jätkas preili Carnage, tegemata vähimatki välja sellest, mida ma just ütlesin, „asju, millega sul pole mingit kokkupuudet – näiteks suhtlemine vaimude maailmaga, neetud esemed, kummituslikud külaskäigud.”
„Pole kokkupuudet?” pahvatasin ärritunult. „Preili Carnage, mul on olnud rohkem kummituslikke külaskäike kui teil üksildasi õhtuid kamina ees.”
„Taevake.” Preili Carnage lükkas prillid kongus ninal ülespoole. „Sa oled näinud vaime, tõelisi vaime?”
„Tosinate kaupa,” teatasin talle. „Kättemaksuhimulisi. Kurbi. Eksinuid.”
„Kui põnev!” Preili Carnage tõmbas mind vahekäiku pidi edasi, silmitsedes käigu pealt raamatuselgi. „Sel juhul on siin mõned raamatud, mis sulle suurt huvi pakuksid. Mõned on muidugi nii uuenduslikud, et nende peale kortsutatakse kulmu.” Ta vaatas vahekäigus ühele ja teisele poole, justkui ootaks rongi. „Ma usun, et raamatukogu on mõned sellised raamatud ära peitnud, kuigi need on ammu unustatud, need räägivad kummitustega seotud asjadest, maailmadest maailmade sees … sedalaadi lood.”
Preili Carnage põrnitses mulle äraootavalt otsa.
„Ausalt, kullake, ma üldse ei …”
„Käes!” kuulutas ta ja