„Vastupidi üldlevinud arvamusele ei saa õpetaja töö otsa, kui koolis on suvevaheaeg.”
„Ma ei teadnudki, et sa oled Alice Cooperi fänn.”1
„Ma armastan selle naisterahva muusikat,” ütlen ma surmtõsiselt.
Chloe naeratab ühe suupoolega, nii et tema mõneti ilmetu nägu muutub silmatorkavaks. Mõni naine ongi selline. Esmapilgul tavatu, isegi imeliku välimusega, aga üks naeratus või kerge kulmukergitus muudab ta täiesti teiseks.
Küllap olen ma Chloesse pisut armunud, ehkki ma ei ole iialgi valmis seda tunnistama. Ma tean, et tema peab mind pigem kindlustunnet pakkuvaks onuks kui tulevaseks peikaks. Ma ei taha tekitada temas kimbatust, andes põhjust arvata, et suhtun temasse muul moel kui isaliku õrnusega.
„Millal su teine vana tuttav tuleb?” küsib ta, istudes kohvitassiga laua taha.
Lükkan tooli tagasi ja tõusen püsti. „Seitsme paiku.” Peatun hetkeks. „Sa oled meie seltsi oodatud.”
„Ma arvan, et ma passin. Ei taha teie kohtingut ära rikkuda.”
„Olgu nii.”
„Aga võib-olla mõni teine kord. Selle järgi, mida ma olen tema kohta lugenud, paistab ta olevat huvitav tegelane.”
„Jah.” Sunnin ennast naeratama. „„Huvitav” on üks võimalus teda kirjeldada.”
Kool jääb mu kodust veerandtunnise tempoka kõnni kaugusele. Niisugustel päevadel nagu täna – mõnusalt soe kesksuvi, kerge pilvekihi tagant kumamas sinakas taevas – on see kosutav jalutuskäik. Üks võimalus mõtteid korrastada, enne kui tuleb tööga korralikult pihta hakata.
Kooliajal kulub see marjaks ära. Paljud lapsed, keda ma õpetan, on nii-öelda keerulised. Minu lapsepõlves oleks neid kutsutud „väikeste väärakate kambaks”. Mõnel päeval pean oma vaimu ette valmistama, et nendega tegelda. Mõnel teisel päeval aitab ette valmistuda ainult sorts viina hommikukohvi sisse.
Nagu paljud väikelinnad paistab ka Anderbury juhukülalisele maalilise elupaigana. Ohtrasti vanaaegseid munakivitänavaid, teepoode ja üsnagi kuulus katedraal. Kolmapäeviti ja laupäeviti tegutseb turg ning linnas on rohkesti ilusaid parke ja jõeäärseid radu.
Pinna alla vaadates ilmneb, et need on kõigest turiste ahvatlevad virvatuled. Paljud töökohad on hooajalised ja tööpuudus on suur. Kaubanduskeskustes ja parkides logelevad kambakesi tülpinud noored. High Streetil kärutavad teismelised emad oma lõugavaid lapsi. Selles kõiges pole midagi uut, aga seda näikse olevat aina rohkem. Või on see üksnes minu tunne. Sageli ei kaasne eaga mitte elutarkus, vaid sallimatus.
Jõuan Old Meadowsi pargini. Mu teismeaastate kolamispaik. See on minu päevist saati kõvasti muutunud. Siin on uus rulapark ja pargi teises otsas meie mängumaadel, kus me tavatsesime omakambaga jõlkuda, on nüüd moodne „rekreatsiooniala”. Seal on kiikumisköied ja suur liutoru ja trosslaskumise rada ja kõiksugu lahedat värki, millest meie ei osanud nooruses unistadagi.
Imelikul moel on vana mänguplats alles, ehkki hüljatud ja lagunud. Turnimisraam on roostes, kiiged on võlli ümber puntras ja kunagi nii eredalt võõbatud puidust pöördkiige värv koorub ja narmendab ning sellele on soditud vanad grafitid, mille autorid on ammu unustanud, miks „Helen on lits” või miks pagana päralt oli vaja Andy W. nime ette süda joonistada.
Seisatun viivuks seda vaatama ja mulle meenub:
Lapsekiige nõrk kriuksumine, varahommikune lõikav külm, värske valge kriit mustal asfaldil. Jälle üks joonistus. Aga seekord teistsugune. Mitte kriidimehike … midagi muud.
Pööran järsult ringi. Mitte praegu. Mitte jälle. Ma ei lase ennast jälle õnge võtta.
Koolis ei lähe kaua. Lõunaks olen valmis. Korjan oma raamatud kokku, panen need luku taha ja jalutan tagasi kesklinna poole.
High Streeti nurgal on Sõnn, ainus alles jäänud kohalik pubi. Omal ajal oli Anderburys veel kaks pubi: Draakon ja Nisuvihk. Siis saabusid ketipubid. Vanad kohalikud pandi kinni ja Gavi vanemad olid sunnitud ellujäämise nimel hindu langetama, korraldama naisteõhtuid ja soodustunde ning pereüritusi.
Lõpuks sai neil kõrini. Nad kolisid Mallorcale, kus neil on nüüd baar nimega Britz. Gav, kes oli kuueteistkümneseks saades pubis tasapisi tööle hakanud, võttis õllekraanid üle ja polegi sealt enam lahkunud.
Lükkan vana raske ukse lahti ja astun sisse. Hoppo ja Gav istuvad akna all nurgas meie tavalise laua taga. Gav on senini kogukas – piisavalt suur, et aru saada, miks me teda kunagi Peki-Gaviks hüüdsime. Ent nüüd on selles kogukuses rohkem lihast kui rasva. Ta käed on kui puutüved, veresooned esile tunginud nagu sinised pingul traadid. Ta näojooned on klaarid, pöetud juuksed hallid ja hõredad.
Hoppo pole õieti üldse muutunud. Kui talle möödaminnes pilk heita, võiks teda tema torujüri tunkedes pidada ikka veel kaheteistaastaseks poisiks, kes mängib töömeest.
Nad on vestlusse süvenenud. Laual on kaks klaasi, millest on vaevalt rüübatud. Hoppol Guinness ja Gavil, kes joob harva, dieetkoka.
Tellin baarileti taga seisvalt mornilt neiult õlle, mispeale vaatab ta pahuralt algul mind ja siis õllekraani, otsekui oleks see teda kohutavalt solvanud.
„Vaat on vaja ära vahetada,” pomiseb ta.
„Hea küll.”
Ootan. Ta pööritab silmi.
„Ma toon lauda.”
„Tänan.”
Pööran ringi ja kõnnin üle ruumi. Kui ma tagasi vaatan, pole ta ennast liigutanud.
Istun Hoppo kõrvale logisevale toolile.
„Päevast.”
Nad tõstavad pilgu ja ma taipan otsekohe, et midagi on valesti. Midagi on juhtunud. Gav veeretab ennast laua tagant välja. Ta käsivarte lihased on teravas kontrastis nende kärbunud jäsemetega, mis ripuvad lõdvalt üle ta ratastooli serva.
Pööran ennast toolil. „Gav? Mida …”
Ta rusikas lajatab mulle näkku, mu vasak põsk tahab valust lõhkeda ja ma kukun uperkuuti põrandale.
Ta vaatab mulle otsa. „Kui kaua sa oled teadnud?”
1986
Ehkki kõige suurem ja meie kamba mitteametlik liider, oli Peki-Gav tegelikult teistest noorem.
Tema sünnipäev oli augusti algul – pralle keset koolivaheaega. Me kõik olime sellepärast üsnagi kadedad. Mina eriti. Mina olin vanim. Minugi sünnipäev oli vaheajal: kolm päeva enne jõule. See tähendas, et kahe korraliku asemel sain ma peagu alati ühe „suure” või kaks mitte kuigi head kingitust.
Peki-Gav sai iga kord hunnikute viisi kinke. Mitte üksnes seetõttu, et ta paps ja emps olid pururikkad, vaid tal oli ka miljon sugulast. Tädid-onud, nende pojad-tütred ning vanavanemad ja vaarvanemad.
Ma olin ka selle pärast natuke kade. Mul olid ainult emps ja paps ja vanaema, keda me kuigi tihti ei näinud, sest ta elas kaugel ja pealegi hakkas ta „pisut nõtruma”, nagu paps ütles. Mulle ei meeldinud tal külas käia. Ta elutuba oli alati liiga soe ja lõhnas pahasti ning ta vaatas telekast alati üht ja sama totakat filmi.
„Eks olnud ju Julie Andrews kaunis?” ohkas ta hägusel pilgul, ja meie pidime noogutama ja ütlema jah ning sööma pehmeid küpsiseid vanast roostes plekk-karbist, millel oli kujutatud tantsivat põhjapõtra.
Peki-Gavi vanemad korraldasid talle iga aasta suure peo. Sel aastal oli neil grillipidu. Plaanis oli ka mustkunstnik ja hiljem veel disko.
Emps pööritas silmi, kui ta kutset nägi. Ma teadsin, et ega Gavi vanemad talle eriti meeldi. Kuulsin kord, kuidas ta ütles papsile, et noil kipub „nina seljas” olema. Suuremaks saades sain aru, et ta pidas selle all silmas nende suurustlemist, aga ma uskusin aastaid, et see kujutab endast mingit salapärast haigust.
„Disko,