See ei vaevanud mind kuigivõrd. Tegelikult hakkas see värk mind ära tüütama. Ja ma ei olnud päris sedasorti laps, kellele meeldib olla tähelepanu keskpunktis. Pealegi, mida vähem ma sellest rääkisin, seda harvem pidin nägema Karussellitüdruku puuduvat nägu. Hirmuunenäod hakkasid kaduma. Ma ei pidanud enam nii tihti määritud linu salamisi pesukorvi toppima.
Emps küsis paar korda, kas ma tahaksin Karussellitüdrukut haiglasse vaatama minna. Ütlesin ei. Ma ei tahtnud teda uuesti näha. Ei tahtnud vaadata ta rikutud nägu. Ei tahtnud, et need pruunid silmad vahiksid mind süüdistavalt: „Ma tean, et sa plaanisid plehku panna, Eddie. Enne kui mister Halloran sust kinni võttis, oleksid sa jätnud mu sinna surema.”
Ma usun, et mister Halloran käis teda vaatamas. Sageli. Ma arvan, et tal oli palju aega. Ta pidi meie koolis õpetama hakkama alles septembris. Nähtavasti oli ta otsustanud kolida oma üürimajja mõne kuu jagu varem, et ta jõuaks linnas kohaneda.
Oletan, et see oli hea mõte. Nii oli kõigil võimalus teda näha ja temaga harjuda. Saada kõigile küsimustele vastused, enne kui ta klassituppa astus. „Mis ta nahal viga on?” Ta on albiino, nagu vanemad kannatlikult selgitasid. See tähendas, et tal pole mingit pigmendiks nimetatavat asja, mis annab enamiku inimeste nahale normaalse roosa või pruuni värvi. „Ja ta silmad?” Sama lugu. Nendes lihtsalt pole pigmenti. „Nii et ta pole mingi värd ega koletis ega kummitus?” Ei. Täitsa normaalne mees ühe meditsiinilise näidustusega.
Muidugi ei olnud neil õigus. Mister Halloranil oli palju omadusi, aga normaalsus ei kuulunud nende hulka.
2016
Kiri saabub ilma tuši- või fanfaarihelideta ja ka ilma mingi eelaimuseta. See libiseb kirjakasti, pressitud ühe heategevuskutse ja uue pitsakoha reklaami vahele.
Ja kes pagan saadab tänapäeval üldse kirju? Isegi mu seitsmekümne kaheksa aastane ema on e-posti, Twitteri ja Facebooki omaks võtnud. Õigupoolest on ta tehnikas märksa kõvem käsi kui mina. Minus on mõnevõrra tehnikahirmu. See pakub pidevalt lusti mu õpilastele, kelle jutt Snapchatist, laikimisest ja täägimisest ja Instagramist kõlab mulle samahästi kui võõrkeelena. „Mina arvasin, et õpetan inglise keelt,” ütlen neile tihti kahetsevalt. Mul ei ole haisvat nutsuhunnikutki, millest te kõik räägite.
Ma ei tunne käekirja ümbrikul, aga eks ma tunne nüüdsel ajal ju endagi oma hädavaevu ära. Muudkui need klaviatuurid ja puuteekraanid aina.
Lõikan köögilaua taga istudes ja kohvi rüübates ümbriku lahti ja tutvun selle sisuga. Tegelikult pole see päris tõsi. Ma istun laua peal ja vahin kirja sisu, sellal kui kohv mu kõrval jahtub.
„Mis see on?”
Võpatan ja vaatan ringi. Chloe tuiab kööki, unest veel loppis ja haigutades. Ta mustaks värvitud juuksed on lahti, kohev tukk tõrksalt püsti. Tal on seljas vana pusa, millele on kirjutatud „Cure”, ja näol on näha eelmise õhtu meiki.
„See,” ütlen ma kirja ettevaatlikult kokku voltides, „on asi, mida nimetatakse kirjaks. Ennemuiste kasutasid inimesed seda suhtlemisvahendina.”
Ta heidab mulle mürgise pilgu ja näitab keskmist sõrme. „Ma näen, et sa räägid, aga ma ei kuule muud kui mingit mulinat.”
„See ongi praeguste noorte häda. Nad lihtsalt ei kuula.”
„Ed, sa ei sobi mulle vanuse poolest õieti isakski, aga miskipärast kõlad nagu vanaisa.”
Tal on õigus. Ma olen nelikümmend kaks ja Chloe hakkab lähenema kolmekümnele (ma arvan; tegelikult pole ta seda mulle kunagi öelnud). Me vanusevahe pole ülearu suur, aga tihi tundub, nagu oleks see aastakümneid.
Chloe on nooruslik ja lahe ja teda võiks pidada teismeliseks. Mina ei ole selline, ja mind võiks vahest pidada pensionäriks. Mu väljanägemist võib vabalt kirjeldada kui „kõhklustest kurnatud”. Kuigi tegelikult olen ma aru saanud, et inimest ei kurna mitte kõhklused, vaid muretsemine ja kahetsemine.
Mu juuksed on endiselt tihedad ja enamasti tumedad, kuid mu naerukurrud kaotasid huumorimeele juba mõnda aega tagasi. Nagu paljudel pikkadel inimestel hoiavad mu õlad kühmu ja mu lemmikriiete kohta ütleb Chloe, et neis on „heategevuspoodide elegantsi”. Ülikonnad, vestid ja korralikud kingad. Mul on ka mõned teksad, aga ma ei käi nendega tööl, ja enamasti – kui ma just ei kössita oma kabinetis – olen ma tööl.
Võiksin ju öelda, et ma teen nii, sest ma armastan õpetamist, aga keegi ei armasta oma tööd sel määral. Ma töötan, sest mul on raha vaja. See on ka põhjus, miks Chloe siin elab. Ta on mu üürnik, ja mulle meeldib mõelda, et ka sõber.
Võib tunduda imelik, et mul on raha vaja. Ma teenin suhteliselt hästi, maja, kus ma elan, olen saanud emalt, ning ma olen kindel, et enamiku inimeste arvates tähendab see mugavat laenupriid elu.
Kurb tõde on see, et maja on ostetud ajal, kui intressid olid kahekohalised, seda on laenuraha eest renoveeritud, ja eraldi laenu võtsime ka siis, kui isa olukord läks nii halvaks, et tema eest ei olnud enam võimalik kodus hoolt kanda.
Mina ja ema elasime siin koos, kuni ta kohtas viis aastat tagasi Gerryt, joviaalset ekspankurit, kes otsustas kõik pikalt saata ja asuda elama Wiltshire’i oma kätega ehitatud ökomajja ning kõigega ise toime tulla.
Ma ei ole sugugi Gerry vastu. Ma ei ole küll ka tema poolt, aga ta tunnukse ema õnnelikuks tegevat ja – kuivõrd meile meeldib valetada – see ongi põhiline. Oletan, et isegi neljakümne kahesena ei taha üks osa minust, et ema oleks õnnelik kellegi teise kui mu isaga. See on lapsik, ebaküps ja isekas. Ja selles olen ma tugev.
Liiatigi, mu seitsmekümne kaheksa aastane ema ei hooli otse öeldes sittagi. Rääkides mulle, et ta kavatseb Gerryga kokku kolida, ei kasutanud ta täpselt neid sõnu, aga ma sain tagamõttest aru.
„Ma pean sellest kohast eemale pääsema, Ed. Siin on liiga palju mälestusi.”
„Sa tahad maja maha müüa?”
„Ei. Ma tahan, et see jääks sulle, Ed. Kui siia natuke armastust panna, saab sellest ühele perekonnale suurepärane kodu.”
„Ema, mul ei ole pruutigi, ammugi siis perekonda.”
„Kunagi pole liiga hilja.”
Ma ei vastanud.
„Kui sa seda maja ei taha, siis müü see maha.”
„Ei. Ma lihtsalt … Ma tahan lihtsalt, et sa oleksid õnnelik.”
„Kellelt sa siis kirja said?” küsib Chloe, kõndides kohvimasina juurde ja endale tassitäit valades.
Pistan selle oma hommikumantli taskusse. „Ei kelleltki tähtsalt.”
„Oo. Salapärane.”
„Mitte eriti. Lihtsalt … üks vana tuttav.”
Ta ajab silmad suureks. „Veel üks? Oh sa! Sul tekib neid nagu seeni pärast vihma. Ma ei teadnudki, et sa oled nii populaarne.”
Olen segaduses. Ja siis meenub mulle, et rääkisin talle oma tänasest õhtusöögikülalisest.
„Pole vaja üllatust teeselda.”
„Ma olengi üllatunud. Sinusuguse seltsimatu tegelase puhul on hämmastav, et sul on sõpru.”
„Mul on sõpru, siinsamas Anderburys. Sa tunned neid. Gav ja Hoppo.”
„Nemad ei loe.”
„Miks?”
„Sest nad ei ole päris sõbrad. Nad on lihtsalt inimesed, keda sa oled kogu elu tundnud.”
„Kas see pole siis sõbra definitsioon?”
„Ei, see on kolkaelu definitsioon. Need on inimesed, kellaga sa oled justkui kohustatud koos olema, sest