„Aga selle härra jaoks peate ruumi leidma. Ta on mu sõber. Ta võib saada kuueteistkümne.”
„See on ka kinni, monsieur.”
„Mis? Number 16?”
Nad vahetasid vastastikust arusaamist väljendava pilgu ja vagunisaatja naeratas. Ta oli pikka kasvu ja kahkja jumega keskealine mees.
„Aga mis siis lahti on?” nõudismonsieur Bouc pahaselt. „Kas kusagil toimub mõni konverents? Kas tegemist on mingi seltskonnaga?”
„Ei, monsieur. See on juhus. Paljud inimesed lihtsalt on otsustanud just täna õhtul reisile minna.”
Monsieur Bouc laksutas keelt, väljendades sellega oma nördimust. „Belgradis,” ütles ta, „ühendatakse rongiga Ateenast tulev vagun ja ka Bukaresti-Pariisi vagun, aga Belgradi jõuame alles homme õhtul. Küsimus on ju tänases öös. Kas teises klassis pole mõnda vaba kohta?”
„On üks koht, monsieur …”
„Noh, siis …”
„Aga see sobib ainult naisterahvale. Kupees on juba üks sakslanna – kellegi teenija.”
„Oh là là14, täbar lugu,” ütles monsieur Bouc.
„Ärge muretsege, mu sõber,” lohutas Poirot. „Ma sõidan tavalises vagunis.”
„Mitte mingil juhul. Mitte mingil juhul.” Monsieur Bouc pöördus veel kord vagunisaatja poole. „Kas kõik reisijad on kohal?”
„Tegelikult,” vastas vagunisaatja, „ei ole üks neist veel saabunud.”
Ta ütles seda aeglaselt ja kõheldes.
„Jah, mis koht?”
„Koht number 7 teises klassis. See härra ei ole seni pärale jõudnud ja üheksast puudub ainult neli minutit.”
„Kes ta on?”
„Üks inglane.” Vagunisaatja vaatas oma nimekirjast järele. „Keegi monsieur Harris.”
„Heaendeline nimi,” ütles Poirot. „Ma olen Dickensit lugenud. Monsieur Harris jääb tulemata.”
„Viige monsieur pagas kohale number 7,” tegi Bouc korralduse. „Kui see monsieur Harris veel tuleb, siis ütleme talle, et on juba hilja – et kohti ei saa nii kaua kinni hoida. Nii või teisiti korraldame selle asja. Mis muret teeb mulle mingisugune monsieur Harris?”
„Nagu monsieur soovib,” ütles vagunisaatja.
Ta juhatas Poirot’ pakikandjat, kuhu minna.
Siis tõmbus ta trepi eest kõrvale, et Poirot saaks vagunisse siseneda.
„Tout à fait au bout, monsieur 15,” hüüdis ta Poirot’le järele. „Eelviimane kupee.”
Poirot’ edasipääsemine ei olnud kuigi kiire, sest enamik reisijaid seisis vaguni koridoris.
Tema viisakad pardon’id järgnesid üksteisele kellavärgi korrapärasusega. Lõpuks jõudis ta juhatatud kupeeni. Seal seisis Tokatliani pikakasvuline noor ameeriklane, käsi sirutatud pakiriiulil oleva kohvri poole.
Noormees kortsutas kulmu, kui Poirot sisse astus.
„Vabandage,” ütles ta. „Ma usun, et te olete kupeega eksinud.” Ja siis vaevalises prantsuse keeles: „Je crois que vous avez un erreur16.”
Poirot vastas inglise keeles.
„Te olete härra Harris?”
„Ei, mu nimi on MacQueen. Ma …”
Kuid sel silmapilgul kostis üle Poirot’ õla vagunisaatja hääl. See hääl oli vabandav ja veidi hingetu.
„Ühtki teist vaba kohta pole, monsieur. See härra peab siia tulema.”
Rääkides avas ta koridoriakna ja hakkas Poirot’ pagasit sisse tõstma.
Tema häälest kostev vabandus tegi Poirot’le mõningat lõbu. Mehele oli kahtlemata lubatud head jootraha, et ta jätaks kogu kupee ühe reisija käsutusse. Kuid isegi kõige rikkalikum jootraha kaotab mõju, kui kompanii direktor viibib rongis ja annab korraldusi.
Tõstnud kohvrid pakiriiulitele, väljus vagunisaatja kupeest.
„Voilà, monsieur,” ütles ta. „Kõik on korras. Teie magamiskoht on ülemine – number 7. Ühe minuti pärast asume teele.”
Ta ruttas mööda koridori minema. Poirot astus uuesti kupeesse.
„Midagi niisugust olen ma harva näinud,” märkis ta heatujuliselt. „Vagunisaatja tõstab oma käega kohvreid! Ennekuulmatu lugu!”
Kaasreisija naeratas. Ta oli ilmselt oma pahameelest võitu saanud ja tõenäoliselt otsustanud, et ainus võimalus on võtta olukorda filosoofiliselt.
„Rong on päris täis,” ütles ta.
Veduri poolt kostis pikk ja kurvameelne vile. Mõlemad mehed astusid koridori.
Väljas hüüdis kellegi hääl:
„En voiture! 17”
„Läheb sõiduks,” ütles MacQueen.
Kuid sõit ei alanud veel. Kostis uus vile.
„Kuulge, härra,” ütles noor ameeriklane äkki, „kui te eelistate alumist magamiskohta – kergem ligi pääseda ja nii edasi –, siis võite selle endale võtta.”
Meeldiv noormees.
„Ei, ei,” protesteeris Poirot. „Ma ei taha, et te …”
„Ärge muretsege …”
„Te olete väga lahke …”
Mõlemapoolsed viisakusavaldused.
„Tegemist on üheainsa ööga,” seletas Poirot. „Belgradis …”
„Oh, saan aru. Te sõidate Belgradi …”
„Mitte just täpselt. Vaadake …”
Rong tegi järsu jõnksu. Mõlemad mehed pöördusid akna poole ja vaatasid pikka valgustatud perrooni, mis hakkas neist aeglaselt mööda libisema.
Idaekspress alustas oma kolmepäevast teekonda läbi Euroopa.
3. PEATÜKK
Järgmise lõuna ajal jõudis monsieur Hercule Poirot restoranvagunisse väikese hilinemisega. Ta oli vara tõusnud ja peaaegu üksi hommikust söönud ning seejärel kogu ennelõuna uurinud märkmeid, mis puudutasid tema kiire tagasisõidu põhjuseks olevat juhtumit. Oma reisikaaslasi oli ta vähe näinud.
Juba laua ääres istuv monsieur Bouc viipas oma sõbrale tervituseks ja kutsus ta enda vastas olevale vabale kohale. Poirot võttis istet ning märkas varsti, et istus lauas, mida teenindati esimesena ja valituimate roogadega. Need olid harukordselt maitsvad.
Alles siis, kui nad sõid hõrku koorejuustu, lubas monsieur Bouc oma tähelepanul toidult kõrvale kalduda, ta oli jõudnud lõunastamise staadiumi, kus inimene muutub filosoofiliseks.
„Ah!” ohkas ta. „Kui mul vaid oleks Balzaci sulg! Ma kirjeldaksin seda stseeni.”
Ta tegi laia käeviipe.
„Hea mõte,” ütles Poirot.
„Ah, te olete minuga nõus? Seda pole arvatavasti varem tehtud? Aga ometi on kõik nii romantiline, mu sõber. Meid ümbritsevad kõikvõimalikesse klassidesse ja kõikvõimalikesse rahvustesse kuuluvad kõikvõimalikus vanuses inimesed. Kolm päeva veedavad need üksteisele võõrad inimesed koos. Nad magavad ja söövad ühe katuse