Tegemist näis olevat seda laadi tasakaaluka ja võimeka noore naisega, kes suudab igal pool täieliku enesestmõistetavusega enese eest seista. Poirot’le meeldisid tema rangelt korrapärased näojooned ja õrn kahvatu näonahk, läikivmustad lainelised juuksed ning jaheda ja erapooletu pilguga vaatavad hallid silmad. Kuid tõeliselt ilus naine ta Poirot’ hinnangu järgi polnud, selleks oli ta natuke liiga asjalik.
Mõne aja pärast sisenes restoranvagunisse veel üks isik, neljakümnenda ja viiekümnenda eluaasta vahel olev pikka kasvu, kuivetu ja pruunijuukseline mees, kelle meelekohtades oli juba veidi halli.„Indiakolonel,”mõtlesPoirot.
Uustulnuk tegi naisele kerge kummarduse.
„Hommikust, preili Debenham.”
„Tere hommikust, kolonel Arbuthnot.”
Kolonel seisis, käsi naise vastas oleva tooli seljatoel.
„On teil midagi selle vastu?” küsis ta.
„Muidugi mitte. Võtke istet.”
„Noh, teate, hommikulauas ei armastata just alati juttu ajada.”
„Seda küll, aga ma ei hammusta.”
Kolonel istus toolile.
„Kelner!” hõikas ta käskiva tooniga.
Ta tellis mune ja kohvi.
Tema pilk peatus hetkeks Hercule Poirot’l, kuid ta pööras selle ükskõikselt kõrvale. Tema inglaslikke mõtteid õigesti lugenud Poirot teadis, et ta ütles endale: „Ainult mingisugune neetud välismaalane.”
Vastavalt oma rahvuslikule tavale ei olnud kaks einestajat jutukad. Nad vahetasid paar lühikest märkust ning naine tõusis varsti ja läks oma kupeesse tagasi.
Lõuna ajal istusid nad jälle ühes laus ja ignoreerisid täielikult kolmandat reisijat. Nende jutuajamine oli elavam kui hommikul. Kolonel Arbuthnot rääkis Pandžabist ja esitas vahetevahel mõne küsimuse Bagdadi kohta, kus naine oli, nagu ilmnes, töötanud koduõpetajannana. Vesteldes sattusid nad mõningatele ühistele tuttavatele ning see tegi nad otsekohe sõbralikumaks ja vähem jäigaks. Nad rääkisid vanast Tommy Sellest ja Jerry Teisest.
Kolonel päris, kas tema vestluskaaslane sõidab otse Inglismaale või peatub Istanbulis.
„Ei, ma sõidan otse edasi.”
„Kas sellest pole mõnevõrra kahju?”
„Kaks aastat tagasi tulin siia sama teed ja veetsin siis Istanbulis kolm päeva.”
„Oh, saan aru. Hüva, ma olen väga rõõmus, et te otse edasi sõidate, sest mina sõidan ka.”
Kolonel tegi väikese kohmaka kummarduse ja punastas seejuures kergelt.
„Meie kolonel ei ole ükskõikne,” mõtles Hercule Poirot mõningase lõbutundega. „Rongisõit on niisama ohtlik kui merereis.”
Preili Debenham ütles rahulikult, et see on väga kena. Tema käitumislaad oli veidi tõrjuv.
Nagu Hercule Poirot tähele pani, saatis kolonel preili Debenhami kupeesse tagasi. Hiljem sõitsid nad läbi Tauruse hunnitu maastiku. Kui nad kõrvuti vagunikoridoris seisid ja alla Kiliikia Värava poole vaatasid, ohkas naine äkki. Nende lähedal viibiv Poirot kuulis, et ta pomises:
„See on nii ilus! Ma tahaksin … ma tahaksin …”
„Jah?”
„Ma tahaksin, et saaksin seda nautida!”
Arbuthnot ei vastanud kohe. Tema sirge lõuajoon näis veidi rangem ja karmim kui enne.
„Ma sooviksin väga, et te kogu sellest mängust väljas oleksite,” ütles ta siis.
„Tasa, palun. Tasa.”
„Oh, kõik on korras.” Kolonel heitis veidi pahase pilgu Poirot’ poole ja jätkas siis: „Aga mulle ei meeldi, et te töötate koduõpetajannana – olete türanlike emade ja nende tüütute võsukeste käsutada.”
Mary Debenhami naer tundus õige veidi kontrolli alt väljas olevat.
„Oh, seda ei maksa teil arvata. Rõhutud ja vaevatud koduõpetajanna on üsna purunenud müüt. Nagu ma võin teile kinnitada, kardavad lastevanemad pigemini, et mina türanniseerin neid.”
Rohkem nad ei rääkinud. Arbuthnot häbenes võib-olla oma purset.
„Paistab olevat pisut kummaline väike komöödia, mida ma siin pealt vaatan,” ütles Poirot enesele mõtlikult.
Hiljem oli tal põhjust seda mõtet meenutada.
Õhtul poole kaheteistkümne paiku jõudis rong Konyasse. Kaks inglise reisijat väljusid, et lumisel perroonil kõndides jalgu sirutada.
Monsieur Poirot piirdus algul sellega, et jälgis jaamas kihavat elu läbi vaguniakna, kuid jõudis umbes kümne minuti pärast otsusele, et sõõm värsket õhku poleks paha. Hoolikaid ettevalmistusi tehes mähkis ta end mantlisse ja mitmesse salli ning tõmbas oma korralike kingade otsa kalossid. Nõnda varustatuna laskus ta ettevaatlikult perroonile ja alustas kõndimist. Piki perrooni edasi liikudes möödus ta vedurist.
Hääled olid need, mis juhtisid tema tähelepanu kahele tendri varjus seisvale ähmasele kogule. Arbuthnot rääkis.
„Mary …”
Naine katkestas teda.
„Mitte praegu. Mitte praegu. Kui kõik on möödas. Kui kõik on meil seljataga … siis …”
Monsieur Poirot pöördus diskreetselt eemale. Ta imestas kuuldu üle.
Preili Debenhami jahe ja asjalik hääl oli olnud vaevu äratuntav …
„Huvitav,” mõtles Hercule Poirot.
Järgmisel päeval pidas ta aru, kas tema reisikaaslased olid tülli läinud. Nad rääkisid teineteisega väga vähe. Naine näis olevat murelik. Tema silmade all olid tumedad varjud.
Umbes pool kolm pärast lõunat jäi rong seisma. Vaguniakendest pisteti pead välja. Raudtee kõrvale olid kogunenud mõned mehed, kes silmitsesid restoranvagunit ja osutasid millelegi, mis oli selle all.
Ka Poirot vaatas välja ning kõnetas mööda ruttavat vagunisaatjat. Mees vastas talle. Ta tõmbas pea tagasi, pöördus ja pidi peaaegu kokku põrkama Mary Debenhamiga, kes seisis otse tema selja taga.
„Mis lahti on?” küsis Mary peaaegu hingetult prantsuse keeles. „Miks me peatusime?”
„Ei ole midagi tõsist, mademoiselle. Restoranvaguni all süttis miski põlema. Tuli on kustutatud. Praegu tehakse remonti. Ma kinnitan teile, et mitte mingit hädaohtu pole.”
Mary tegi väikese järsu liigutuse, mis näis hädaohu kui millegi täiesti tähtsusetu kõrvale tõrjuvat.
„Jah, jah, sellest saan ma aru. Aga aeg!”
„Aeg?”
„Jah, see viidab aega.”
„Võimalik küll … jah,” nõustus Poirot.
„Aga aega küll ei ole! See rong peab kell 6.55 Istanbuli jõudma ja Idaekspress väljub teiselt poolt Bosporust kell üheksa. Kui siin tund või paar aega läheb, ei jõua me selle peale.”
„Jah, võimalik,” möönis Poirot.
Ta vaatas Mary Debenhami uudishimuliku pilguga. Naise käsi, mis hoidis kinni aknavõrest, polnud päris kindel ja ka tema huuled värisesid.
„Kas see tähendab teile väga palju, mademoiselle?” küsis Poirot.
„Jah. Jah, tähendab küll. Ma … ma pean sellele rongile jõudma.”
Ta keeras ümber ja läks mööda vagunikoridori kolonel Arbuthnoti juurde.
Kuid tema mure osutus asjatuks. Kümme minutit hiljem alustas rong jälle sõitu. Teinud teel enamiku ajakaost