Tropcheri pea vajus määratud aja jooksul kaks korda rinnale, aga Omara patsutas ta seepeale kohe üles ja jätkas endistviisi. Tund ja viiskümmend kuus minutit. Siis koputas ta käega plaadile, millel laud oli, ja korjas selle pihku. Lülitas ümber, kummardus sügavamalt üle plaatlaua ja torkas Tropcherile sõrmega rindu, laup peaaegu vastu mehe oma.
Lauri lõi vappudes silmad lahti, ikka ehmatavalt heledad samblarohelised nagu ta paremail päevil. Aga silmavalged olid täiesti roosad.
„Hakkame lõpetama. Aga ma tulen veel tagasi,” sõnas Gert, pannes häälde mõõdetud ähvarduse. „Kontrollin seda suunda, mille sa mulle näitasid. Siis räägime uuesti ja ma tahan päris vastuseid.” Ja hiirvaikselt: „Ütle see välja, laud mängib neile segamismüra praegu!”
Lauri vaatas teda oma võõriku aukus silmapaariga. Kogus enne vastamist mõtteid nähtavasti. Teadvus tal just ei tormanud, aga naasis tasapisi siiski: „’tke … uurija.” Mõminal, ebaselgelt. Mida nad ta suuga õieti tegid? Röga, ja järgnenud sosinast ei tabanud Gertrud küll ühtegi terviksõna ära.
Sellele polnud ta tõesti tulnud, et ärapiinatud Lauri ei räägi normaalselt, oh sa tatt, sitt ja perse küll!
Omara näol pidi vist viivuks vilkuma nii arusaamatus kui rahutu segadus, mida nüüd teha. Vang hingas hooga välja ning pobises veel midagi. Lisas siis valjemini, iga sõna juures ilmselgelt väljahääldamiseks pingutades: „K’s ma võin nä’a, uurija, mis te kir’a saite?”
Omaral läks hetk aega, et tabada, mida Lauri mõelda võis. Aga selle hetke pärast ta siiski taipas.
Naine avas laua trükiekraani, kummardus jälle ettepoole, rinnad raskelt esile vajumas, ja naeratas sõbralikult, kuigi kriips liiga aeglaselt: „Vaata ja imetle, noormees!”
Kõik kaamerapoiste meeleheaks.
Kindlasti vaatasid teda hoopis naised?
Taskulaud ei sattunud seejuures mitte ainult Tropcheri vaatevälja, vaid otse ta vasaku käe ette. Omara mäletas väga hästi juba Lauri rõõsanäolisest ajast, mil ta oli värskelt koolist tulnud, et mees on vasakukäeline.
Vang liigutas sõrmi üsna väledalt mööda ekraani, trükkides sinna paar sõna.
„Ahmh,” mõmises ta segaselt, ent Omara sai väga hästi aru. Uurija tõmbas laua mehe eest ära, sinna pilkugi heitmata, ja toppis infokandja avalikult-varjamatult reietaskusse tagasi. Ajas end alles siis laua kohalt sirgu, tundes, kuidas kangas rindadel paika asetub ja jälgijate ülevaade tema pehmetele kudedele kahaneb.
Loodetavasti olid ülekuulamisruumi kaamerapilti vaatamas ikka mõned tissihuvilised isikud.
„Ja mis te s’llega nd te’a kavatsete, uurija?” Lauri, see kõigutamatult emotsioonitu. Kui ta valjusti kõneles, olid sõnad arusaadavad.
Omara naeratus vastates oli sedakorda nii armas ja helge, et võinuks tõesõna ehtsa pähe läbi minna: „Seda oleks sul kahtlemata huvitav teada saada, eks ole, mu roheline sõber?”
Siis noogutas ta kaamerasse ja viipas.
Üürike minut, ning valvurkaader saabus kohale ning viis Tropcheri minema.
Vang ei näinud oluliselt värskem välja kui sisse tulles, ka ta jalad ei paistnud paremini kandvat. Gert ise ei osanud sedagi arvata, kas Tropcher oli nüüd kuidagi puhanum kui enne või kas talle (kellelegi?) sellest avantüürist üldse mingit kasu tõusis.
Kuid mingeid vahetuid tagasilööke uurija Omara petutööle vang Tropcheriga igatahes enne tema kojujõudmist ei ilmnenud ning ta käsitles seda väikese võiduna. Oma kabinetis voodile viskunud, rullis Gert rahulolevalt õlgu ning avas siis taskulaual lehe, kuhu Lauri midagi trükkinud oli.
„17’44’’17lp 34’3’’56. Mngoa 198. Ettvatlik!”
Kaks sekundit vaatas Omara arve ja sõnu sügava hämmeldusega. Siis taipas, et loomulikult on need esimesed millegi koordinaadid.
17 ja 34 … See oli Balfost, Kaguliinides.
20 tundi liuguriga.
Mida tähendas sealjuures see Mngoa 198, polnud tal aimugi. Ettevaatlik … noh, seda tuleb tal ju nagunii olla, eks ole?
Paraku polnud uurija-teadur Gertrud Omaral mingit varianti Balfosti kohale minna ja järele uurida, mis on Mngoa ja kus on 17’34. Büroo ei anna talle ilma hea põhjenduseta nii kaugele transporti – ja selle ostmiseks ei olnud tal nagunii raha. Rääkimata sellest, et ta peaks paluma puhkust, mis tähendaks, et ta ei saa selle aja eest palka, vaid ainult kulutaks, mis tähendaks …
Põrguraibes ja toss, see raha, raha, raha! Seda oli kogu aeg liiga vähe. Boudicad hoolitsesid oma planeetide inimeste esmavajaduste eest, rahastasid korrakaitset, haiglateenistust, põhikoole ning elu- ning tööpaiku, haljastasid linnu ja muutsid planeete elamiskõlbulikeks, aga lihtinimese pääs punktist a punkti b oli tema isiklik eralõbu. Nagu ka näiteks vanema soov lastega koos viibida, kui nood juba üle nelja aasta vanad on. Vot selliste asjade jaoks pidi raha koguma.
Tropcheri naise päästmisekspeditsiooni jaoks tuli niisiis midagi kavalat välja mõelda, aga Omara ei kavatsenud seda kohe lähitundidel üritada.
Aega on.
Lähitundidel tegeleb ta Tropcheri asjade asemel hoopis endale paraadmundri selgapassitamisega, sest kuninglikku esindusse sõitu ei saanud edasi lükata. Laenutusest tuli leida õige suurus ja siis see korralikult istuma kohendada. Mis oli hulga raskem töö, kui arvata võiks, ning sai napilt õigeks ajaks valmis.
Alles siis, kui nad kohal olid ja Omara põrutatult kuninglikku esindushoonet vahtis, avastas ta, et neil oli sõidukis seltskonda olnud.
Uurija-teadur ise istus koos juhiga ees. Kohale jõudnud, ronis ta kergendusega välja, sirutas jalgu ja silmitses kuninglikku esindushoonet, mis oli normaalse hoone kohta võimatult väike, uskumatult madal (korruseid oli kuus – kuus!) ning raiskas täiesti arutult kuplialust kallist, inimeluks sobivat ruumi. Lisaks sellele ümbritses esindust üsna lai, naeruväärselt külluslik park, kus kasvasid ehtsad rohelised, sinised ja hõbehallid taimed.
Pilti kogu sellest raisatud ruumist oli Omara muidugi ka lauas näinud, aga reaalsus mõjus ikkagi jahmatavalt.
Ning sellal kui uurija-teadur mõttes vandesõnu pildudes ümbrust vaagis, astus liuguri tagumisest kuudist välja veel kolm inimest. Ühte neist, mõistis Gertrud Omara üle õla vaadates peaaegu kohe, oli ta ka varem näinud. Oli näinud läbi veidi teralise videosalvestuse ja tuttavad tulid ette nii elegantsete joontega nägu, lühike kasv, vaevalt ripsmepikkused juuksed kui ka nõtke hoiak. Närviteraga mõõk ja ehtne Ida turvis kuulusid muidugi samuti komplekti, nagu militaarsete kalduvustega aadlikel ikka.
„Uurija-teadur Omara, meil on au!” Tuttava näoga Boudica noogutas talle ja Omara kummardas vastu, peaaegu unustades painutusasendis lugupidavalt viivitada.
Õnneks siiski ainult peaaegu.
„Mina olen Serge Jude Dali,” sõnas aadlik jahedalt. „Me kohtume peagi ametlikumalt. Seejärel ootab meedia oma võimalust sinult mõned küsimused küsida.” Mees noogutas esindust ümbritseva peenelt pügatud heki poole, ja tõesõna, seal seisid mõned võrrid, liugurid ja salkkond täiesti pöörase välimusega inimesi. Ilmselt ei lubatud nende sõidukeid üle mõisa liikuma, taevakuppel aia ja hoone kohal oli liikumatult rohekassinine nagu vaikus mõtetes, ja meedia ootas vaguralt heki taga, kuni aristod neile mingeid raasukesi viskavad. Peen värk.
„Vasta ainult iseennast puudutavatele küsimustele, neid, mis terroristi ja Rohelist Rinnet käsitlevad, väldi viisakalt,” instrueeris end Serge Jude Dalina esitelnu Omarat meediaga korralikult käituma. „Põhjenda uurimissaladustega. Minul ja minu emal on hiljem samuti mõned küsimused, uurija. Pärast avalikku tseremooniat on meile ette nähtud