Uurija oigas vaikselt ja toetas pea kätele.
Mõne aja pärast vaatas taas lauale, toimiku järele, ja leidis, et seal pole midagi näha. Ta ei pääsenud oma andmetele ligi. Toimiku asemel oli ekraanile vajunud lihtsalt valge tühjus. Nad nusserdasid ta juurdepääsukoodi ära oma lolli tänusõnumiga. Just seda oligi vaja, et päev krooni pähe saaks, tõesõna!
Omara kulistas pool tassitäit kohvi korraga alla ja tundis, kuidas kuum vedelik kurgu ja kõhu lõõmama lõi. Magus. Magus ergutas ja ühtaegu meenutas talle, et tegelikult on ta ikkagi näljane. Mingisugune tähistamine tuli ette võtta, isegi kui selleks on kodus ainult suppi, küpsiseid ja „kahvatut”.
Gert sirutas juba käe küpsiste järele, kui teda tabas konkreetse põhjenduseta uitmõte.
Aga kui tegu ei olegi kohmaka koodisolkimisega? Äkki tõrjuti Gertrud Omara meelega Tropcheri andmetest kohe eemale, kui mees juba käes ja Büroos varjul?
Ta proovis uuesti.
Siuts-siuts. Siuts, tegi masin praktiliselt kuuldamatult. See tähendas enamasti …
„Soovitud infot ei ole olemas.”
… probleeme.
Varukoopiad?
Siuts-siuts-siuts-siuts. „Soovitud infot ei ole olemas”
Gertrudil läks mitukümmend sekundit, et asjast päriselt aru ning vihaseks saada. Koos vihaga, peaaegu samal hetkel, tuli süüdlaslik hirmusööst.
Varukoopiate ees ei rippunud mingit kutsekaarti. Seal pidi keegi tema sissepääsu sihilikult blokeerima.
Gert kortsutas kulmud ja otsaesise kokku ning sundis end mõtlema. Kas keegi jõuüksusest võis ehk nii kiiresti ette kanda neist mõnest lausest, mis ta liuguris Lauriga vahetas?
Idee tundus iseenesest pigem ebatõenäoline. Jõuüksuses ei nuhitud üksteise järel, ilma usalduseta ei saa seda tööd teha. Pealegi olid nad just koos temaga Lauri Tropcheri kinni võtnud, tema jälitamise lõppvaatusele hiilgava punkti pannud ja kõik omavahel mõnusalt vennastunud. Kes neist tema peale kaebaks?
Või kui seal isegi oli mõni nuhk, pidanuks ikka päevake-paar minema, enne kui võimalik sitt talle kaela vajub, sest noh – Tropcher oli purgis kinni ja tema, Gert, oli tegutsenud puhtalt, perfektselt, inimohvriteta, absoluutselt ilma mingi skandaalita ja kõigi reeglite järgi. Sellest võimsam oleks vast habemike Valide või Pepita kinnivõtmine, ja see polnud planeedilt lahkumata reaalne. Gert oli särav päevakangelane. Tema ja Lauri kunagine tutvus oli teda selle töö juures aidanud, mitte takistanud, ja paar vahetatud sõna ei teinud tulemust kuidagi tühjaks.
Oletab siis hoopis, et võrguhaldurid on Lauri Tropcheri toimiku kasutusest ära tõstnud Boudicate perekonna algatusel (sest kelle teise algatus see olla võiks, eriti kutsekaarti arvestades)? Aga oletab ka, et nad tegid seda tavapärase aadelliku paranoia ja veel tavapärasema aadelliku ülbuse tõttu, mitte konkreetselt tema vastu suunatud ahistustegevusena.
Gertrud Omara, mõtles naine kruusi käte vahel pigistades, nad on lihtsalt värdjad nagu ikka. Rahune maha ja lahenda oma tõeline probleem!
Omara imes sisse viimase kohvilonksu ja jättis tühja kruusi lauaservale.
Istus seejärel laua kõrvale maha ning võttis saapad jalast. Peale väikest mõtlemist kooris jalad päris paljaks ja liigutas mõtlikult varbaid. Esivanematelt päritud mahepruun nahavärv oli pikkade aastate jooksul, mil ta oli varjunud Glasgou päikeste eest, muutunud ebamääraseks, enam-vähem valgendatud kohvi karvaliseks.
Tropcher oli Omaraga võrreldes muidugi valkjasroosa nagu mõni pehmendav kätekreem. Oma absurdselt udejate helepruunide juuste ja kahvatu nahaga esindas too aadliharvendaja lihtrahva seas väljasureva europiidse geenikomplekti jäänukeid. Kahe aasta eest, nende viimasel kohtumisel enne tänast, oli Gerdil jäänud mulje, et mees jääb varsti ka kiilaks.
Noh, ta oli Lauri tema urus nurka ajanud, oli välja sõelunud tema tagavararajad ja varjupaiga nendest lahti lõiganud. Jõuüksus lasi kolmes piirkonnas korraga Tropcheri putkepaigad isolaatorit täis ja ühes neist leidsid nad otsitava. Lasid ta niimoodi vahtu, et mees ei liigutanud ei kätt ega jalga.
Gertrud oli kohale kihutanud, nii et liivatorm järel, ja lahtipakkimise ajaks pärale jõudnud. Vahu sees on mõistagi raske kedagi ära tunda, aga Li tehnikuna võttis proovid ja sai kindla vastuse: tegu on tõesti ehtsa Lauri Tropcheriga.
Muidugi, võinuks Gert neile kohe öelda, ma ju teadsin, et see on Lauri – aga kindel tõend oli ikkagi kergenduseks. Ometi kord polnud midagi viltu läinud ja ometi kord oli neil õige mees vahu sees kinni.
Segu lahtilõikamisel ilmus nähtavale räpane, vahust ja pesematusest haisev, kõhnaks jäänud ja ikka veel võimatult kiire (sinikas Gerdi reiel oli üks tunnismärke) Lauri, aga endisest märgatavalt kiilamana ta küll ei paistnud. Lihtsalt natuke taandunud juuksepiiriga nagu ennegi.
Nad muidugi ei lasknud teda enam pihust. Keset jõuüksust ja relvituna ei olnud ühel inimesel, isegi Tropcheril, mingit võimalust. Ta pani küll vastu viimse võimaluseni ja natuke veel edasigi, aga ta polnud imeline üle igasuguse mõõdu.
Gert näppis ettevaatlikult sinikat kintsul. Ilmselt võinuks temagi oma liikumiskiiruse üle üsna uhke olla – turvisest hoolimata pidanuks ta reiel kena luumurd olema, poleks ta hoobi eest tagasi põigelda jõudnud. Aga uhkust võttis mõnevõrra maha tõdemus, et tal polnud üldse tarvis lahtilõikamise juurde tükkida, polnud õigustki. Ta oli lihtsalt nii väga tahtnud veenduda, et jah, jah, see seal oli Lauri.
Hiljem, liugurisse, oli vang fikseeritud, pea kuklas, pead paigal hoidmas kaelatugi ja laubarihm, väliselt üsna mugavad, aga kuradima kindlad. Omara oli need ükshaaval isiklikult üle kontrollinud, sest Tropcheri puhul polnud võimalik turvalisusega üle pingutada. Gert istus vangi vastas, mitte päris otse, vaid pisut küljel ja turvalisel kaugusel. Pihukaga relvastatuna. Musklirühm magas, liugurijuht oli oma kabiinis ja öö akende taga kollase päikese paistest hele. Nii vang kui vangistaja ootasid vaikides, et liugur nad Büroosse viiks.
Gert tundis, kuidas adrenaliinist hoolimata kõhus natuke keerab.
See oli tehtud.
Pidanuks vist parem hakkama, aga seda ei juhtunud.
Gertrud Omara vihkas liugurisõitu. Pikk kahvatu arm, mis kulges naise parema silma alt lõuani, ja teine, lühem ja viltune, vasakul pool lõua ja põse vahel, tundusid päris heade põhjendustena, miks. Ent tal oli liuguris iiveldanud ka enne toda õnnetust.
Jõuüksus magas kõrvalkuutides ja mootor sumises vaevukuuldavalt.
Istujad olid kaua vait.
Selle ühe hetkeni.
„Omara.” Lauri vaikselt lausutud sõna oli tõdemus, mitte kõnetus. „Kui mu otsejuhid üksteise järel välja lülitusid, arvasingi, et see pead seekord jälle sina olema.” Ta pidas pausi, et huuli niisutada. „Väga halb ajastus, Gert. Et sa ka just nüüd pidid mu üles leidma!”
Üle Gerdi näo vilksas kõver naeratus, mida tal päriselt kinni püüda ei õnnestunud.
Ta vangutas reflektoorselt pead: „Muidugi mina. Kes see teine ära mõistataks, kus sinusugune end peidab? Ja nüüd on juba liigagi hilja.
Miks sa ei kuulanud mu hoiatust too viimane kord?” Uurija Omara krimpsutas omaenda toonaseid sõnu meenutades laupa sügavad jooned. „Mida ma ütlesingi – et ära tõmba tähelepanu? Mine ja püsi vagusi – ja ära tapa! Aga sina … Oh, perse, Lauri. Lapsed?!”
Lauri kehitas õlgu, nii palju kui ta sai. Naeratas natuke, kinnise suuga. Vaikus.
Küsimustele ta ei vasta, uurija-teadur pidanuks seda aimama. Aimaski.
„Omara.”
Ja seekord küsis Lauri tõesti ta tähelepanu. Mees lakkus jälle kuivanud huuli. „Palun, Omara. Päästa mu naine. Ma ise,” kerge, aga kuidagi veider irve neil huultel, „hetkel ei saa seda teha.”
Paus.