Kuid midagi suurt oli Udernas kohe veel juhtumas. Enam-vähem samal ajal, kui värske mõisahäärberi lakke maaliti pääsukesi, pandi mõni kilomeeter eemal maha uue raudtee liipreid. “Suured meeste salgad on askeldamas lagedal põllul. Kui palju mehi koos, ei tea keegi, aga kindlasti on neid õige palju, ja nende askeldamine sarnaneb väga sipelgate tegutsemisega oma pesa ümber,” kirjutab üks raudtee ehitamise pealtnägija. Kui Konrad Mägi on 9-aastane, saab raudtee valmis ja toimub Uderna raudteejaama pidulik avamine. Raudtee ilmumine 19. sajandi lapsepõlve oli motoriseeritud ilmutus, modernistlik unelm, masina peaaegu et metafüüsiline triumf aja ja ruumi üle. Rongide korrapärane ilmumine ja kadumine, liiprite romantiline suundumine kaugusesse ja nende ühtesulamine teadmata punktis on tuntud kõigile, kes on rongi oodanud, kuid seda suurem võis olla raudtee tõmbejõud toonastele lastele. “Rongide liikumise ajal, iseäranis õhtuti ning pühapäevadel, koguneb palju rahvast jaama imet vaatama. Koolipoisid ja tüdrukudki sagivad seal sagedasti, iseäranis pühapäeviti, oma ja võõra rahva hulgas,” mäletab pealtnägija. Ja oli ka põhjust − kui mundris mees vaksalis rongi väljumist hüüdis, võis igaüks kuulda, et siit saab sõita rongiga mitte pelgalt naabruskonda, vaid otse keiserlikku pealinna Peterburi välja. Jah, väikesesse, Euroopa plaanis olematusse nööpnõelapeasse Udernasse tekkis korraga tee, mille teises otsas ootas maailma üks suurimaid metropole.
Täpikesest kaardil, kaduvväikesest Udernast oli ootamatult saanud inimeste tiigel: mööda suurt maanteed ja märkimisväärset raudteed saabusid vaksalisse, kõrtsi või postijaama pidevalt uued inimesed koos uute maneeride, naeru ja kõnepruugiga. Ohtralt liikus Teisi ka mõisas. Üks Mägi kaasaegne, kelle lapsepõlv möödus kõigest loetud kilomeetrite kaugusel Udernast, mäletab, et tema külakese mõisas liikus “peale mõisa- ja linnarahva veel teisigi rahvaid. Need olid juudid, harjuskid, setud, mustlased ja müürivenelased.” Rändavate inimeste pidev juurde- ja äravool, ühekordsete muljete rohkus pidi olema Udernas intensiivne ja midagi uut võis see õpetada Mägile mitte ainult ajutisuse, vaid ka inimeste kohta.
Ta nägi ja tutvus lapsena pidevalt inimestega, kes reisisid, nende elumudel oli täis dünaamikat ja see oli väga erinev Andresest ja Leenast, kes suurema osa oma elust olid veetnud viiekilomeetrise raadiusega ringis. Mägi võis kogeda mitte ainult reisimise võlu ja liikumise kutset ega isegi mitte ainult võõraste inimtüüpide eksootilist ahvatlust, vaid ta võis tajuda ka üht uutmoodi võimalust enese kirjeldamiseks − mitte läbi millegi püsiva, vaid läbi ebapüsiva, voolava, rahutu. Tema jaoks ei olnud olemas minevikku. “Palun üht: visake kõik minu kirjad, ma ei soovi, et te neid alles hoiaksite,” palub ta ühes kirjas. Mägi jaoks oli olemas ainult tulevik − ainult üks kujuteldav punkt raudtee teises otsas.
KURVID JA KÜNKAD
Lähenen kurvile ja tõstan jala gaasipedaalilt. Kiirus on niigi väike, vaevalt 50 kilomeetrit tunnis, kuid kurv on järsk ja ma tean, et kohe pärast seda kurvi tuleb veel üks. Ja siis veel üks. Auto veereb mäest alla, ma ei pea enam üldse jalga pedaalidel hoidma, keeran vaid rooli ja olen õnnelik, et inimkond on leiutanud automaatkäigukasti. Sõidan mööda väikesest platsist, mille keskele on püstitatud kivi. Möödunud suvel peatusin seal ja käisin veidi ringi. Kusagil siin lasti Teise maailmasõja järel maha viis partisani. Neid oli siinkandis palju. Künklik maastik ja suured läbimatute metsadega alad võimaldasid häid peidupaiku, kuid mul on miskipärast alati tunne, et Lõuna-Eestis oli partisane palju mitte ainult tänu strateegilistele eelistele, vaid vastupanu oli neil mingil moel veres. Metsatukk kivi ümber on paks, kohe lähedal asub mitu tüseda tüvega mändi, õhk on suviselt värske. Partisanid pidasid siinkandis kaua vastu. Viimane saadi kätte alles rohkem kui 30 aastat pärast sõja lõppu.
Auto sõidab edasi. Ma pean gaasi andma ainult mäekestest üles sõites, kuid neid on piisavalt palju, et olla kogu aeg valmis kiirendamiseks. Mäe tippu jõudes heidan kiire pilgu ümbritsevale, sealt on näha ilus panoraam, siis veereb auto taas mäest alla järjekordsesse kurvi. Mul ei ole siin kunagi tekkinud lõpmatuse tunnet. Järjekordne küngas või metsatukk lõikab vaate alati varakult pooleks ja pigem tunnen midagi lakkamatu saladuse sarnast. Mis on järgmise künka taga? Aga järgmise taga? Ma tahan teada saada. Vajutan gaasi.
LÕUNA-EESTI
Lõuna-Eesti on umbes 10 000 ruutkilomeetri suurune ala Eesti kaguosas ning moodustab veerandi Eestist. Siin on künklik ning vaheldusrikas maastik, viljakad mullad, tihedam asustus ja erinevad murded (19. sajandil veel eriti). Konrad Mägi oli lõunaeestlane. Hellenurme, Uderna ja ka kõik järgnevad Konrad Mägi elupaigad asuvad Lõuna-Eestis. Ka tema juured, kõik tema suguvõsa liikmed on siit pärit. Temaga mitukümmend aastat hiljem kokkupuutunud mäletavad, et Mägi kõnegi oli olnud “natuke tartumurdeline”. Lõuna-Eesti on paik, mis oleks pidanud määratlema Konrad Mäge.
Viimasel kümnendil on hakatud hoogsamalt rääkima, nagu oleks olemas eraldi lõunaeesti kultuur: spetsiifiline lõunaeesti kirjandus, teater ning kunst. Öeldakse, et lõunaeesti kultuur on alati olnud arhailisem, karmim, mitte nii lihvitud ja moderniseeritud. Ta olevat ka müstilisem, salapärasem ning tumedam (lõunaeesti tondijutte on tõesti märkimisväärselt palju). Räägitakse suuremast ekspressiivsusest, agressioonist, lühemast süütenöörist, samuti spetsiifilisest lõunaeesti nihestatusest, anarhilisusest, teatud mitteratsionaalsusest ja lineaarse loogika vastu eksimisest. Räägitakse palju. Kõige muu hulgas suuremast distantseeritusest ametlikust võimust, mistõttu on Lõuna-Eestis tavapäraselt hääletatud alati pigem vasakpoolsete poolt. Lõuna-Eesti keskus Tartu on tänapäevalgi enam-vähem ainuke koht Eestis, kus sotsialistid võivad valimistel kindlate häältega arvestada.
Huvitaval kombel seostatakse aga Lõuna-Eestiga mitte ainult arhailisust, vaid ka avangardi. Mitmed 20. sajandi alguse avangardkirjanikud olid Lõuna-Eesti juurtega (mõned neist muide Konrad Mägi lähedased sõbrad), kes oma uuenduslikus luules kasutasid lõunaeesti murdekeelt, mis võimaldas konventsionaalsest keelest ja kirjandusest irduda. Lisaks keelele oli teistsugune ka kirjandusteoste sisu, mis oma ekspressiivsuses, jõulisuses ja irratsionaalsuses liigitusid avangardseteks. “Näib, nagu oleksivad maa looduslikud lahkuminekud meil hoopis kaks rassi sünnitanud, nende üksikuid liikmeid hoopis isesuguste kunsti-kalduvustega varustades,” ütleb kirjanik Friedebert Tuglas, võib-olla 20. sajandi olulisim kirjandustegelane, kes oli Mägi hilisemas elus tema lähedane sõber ning kasvas üles temast vaid loetud kilomeetrite kaugusel. Tuglase sõnad tipnevad tõdemusega, et Põhja-Eestist on pärit realistid, Lõuna-Eestist aga lüürikud.
Mägi ei väitnud kunagi, et ta on lõunaeestlane. Ta ei tule kunagi tagasi kodukanti, ta ei suhtle suguvõsa ega kunagiste naabritega, ta ei identifitseeri end udernlase, eestlase või Mägide suguvõsa liikmena. Modernistliku kunstniku puhul võiks seda pidada tavaliseks. Meil on ettekujutus, et modernistid lõikavad end lahti oma juurtest ja otsivad uut kosmopoliitsemat ja universaalsemat definitsiooni endale ja oma kunstile, kuid teine Eesti modernist Ants Laikmaa rändas näiteks aastaid läbi Euroopa, jõudis isegi Põhja-Aafrikasse, kuid tuli siis tagasi, tegi hulgaliselt portreid kodukandi talumeestest ning rahvariietes neidudest ning hakkas oma talu lähedale rajama külaliskodu kunstnikele. (Suurte võlgade tõttu ei saanud see kunagi valmis.) Konrad Mägi lähedane sõber Nikolai Triik, kelle varastel maalidel varisevad kokku suurlinnad, hakkas hiljem maalima idüllilise lapsepõlvekodu liivaseid randu. (Kui Triik suri, lasi ta oma surnukeha matta ühele neist randadest.) Kristjan Raud, kelle töödel seisab inimene