Tõsisem meestest vaatab aknast välja. Ka tema ei tea venna kohta liiga palju. Muidugi on ta kursis, et vend on juba mitmendat kuud haiglas. Ta isegi ei mäleta, kust ta seda kuulis. Mitte venna käest. Vend ei rääkinud talle oma asjadest. Ka mitte siis, kui ta tal haiglas külas käis. Siis oligi juba liiga hilja. Juba ammu oli liiga hilja. Aga ta teab, et mingi piir on nüüd lõplikult ületatud. Muidu ei oleks ta siin ega vaataks, kuidas kõik üles kirjutatakse, et kogu vara minema viia ja korter uutele üürilistele tühjaks teha. Seda vara oligi täpselt nii vähe nagu alati. Veidi mööblit, veidi riideid. Mitte midagi erilist. Mõned pildid.
Kohtuametnik jätkab vara üleskirjutamist. Üks valge kampsun. Üks kast viiuliga ja poognaga. Üks kulunud põrandavaip. Üks piklik juuksehari, üks habemenoa teritamise rihm, kaks habemenuga, palju habemeajamistarbeid, ihusoojuse mõõtmise termomeeter. Pähklitangid. Kloroform. Üks küünlajalg − kohtuametnik märkab, et see on miskipärast kõver, kuid ei hakka armulikult väärtust vähendavat märkust lisama. Siis “üks naisterahva ülesvõte raamis”. Kohtuametnik vaatab raami taha, aga sinna pole kirjutatud kellegi nime. Ta jätkab. Sigaretid. Tubakas. Kausike nööpidega. Viisteist musta särki. Viis paari aluspükse. Kümme paari sokke. Kuusteist taskurätti. Kuusteist tärgeldatud kraed. Kaks paari mansette. Seitse kaelasidet. Villased sääred, villane sall. Seitsekümmend viis pintslit. Üks karp õlivärve. Üks karp vesivärve. Kakskümmend kolm poolikut pliiatsit. Veel palju õlivärve tuubides. Seitseteist suuremat pudelit ja kolmkümmend väiksemat pudelit rohtudega. Ametnik vangutab pead. Selle kogusega võiks ravida pool Tartut sooõhust terveks. Üle kahesaja raamatu eesti, vene, saksa ja prantsuse keeles. Sularaha ja aktsiaid. Kolmkümmend seitse raamiga ja kuuskümmend kolm ilma raamita õlipilti ja portreed − 50 000 marka. Kaks- kuni kolmsada poolvalmis pilti. Joonistatud söega, pliiatsiga ja vesivärvidega, osalt aga skitseeritud, 5000 marka. Kell on saanud kümme õhtul. Päike pole ikka veel päriselt loojunud. Sel laiuskraadil püsib ta augustis veel kaua üleval. Toas on juba hämar, kuid palju pole enam jäänud. Kohtuametnik hakkab üles märkima lauanõusid, neid ei ole palju. Tüüpiline poissmehe varustus: mõned taldrikud, mõned kahvlid ja noad, neli napsiklaasi, aga ainult üks napsipudel. Ja nii edasi.
Vanem mees vaatab seina äärde laotud pilte. Neid on palju. Ta ei olnud uskunud, et neid võib nii palju olla. Talle oli räägitud, et vend oli hakanud oma töid ka hävitama. Aga siin oli ikkagi sada maali ja mitusada joonistust või eeltööd − ta ei saanud täpselt aru. Ta ei ole siiski liiga üllatunud. Ta teadis alati, et vend teeb palju tööd, ta lihtsalt ei tulnud kunagi ots otsaga kokku, vähemalt nii meeldis talle kõikidele rääkida, kui ta võlgu tegi. Aga ta ei olnud kunagi laisk olnud, vähemalt mitte viimased 18 aastat, kui ta maalinud oli. Keegi ei tea, kui palju, võib-olla 400, võib-olla 1000, võib-olla 250 maali − kuid mis maksab see enam.
Kell saab veerand kaksteist. Kohtuametnik arvutab kokku kogu vara väärtuse, 317 749 marka, ja kirjutab selle blanketi lõppu. Seejärel võtab ta kõigi kohalolnute allkirjad, keegi ei protesteeri millegi vastu. Tõustakse. Ametnik paneb pintsaku selga, politseinik tõmbab end akna juurest lahti, kust ta viimased viis tundi õue on vahtinud. Töö on töö, aga see siin oli lihtsalt igav. Astutakse uksest välja. Kõige viimasena majahoidja, kes sulgeb ukse ja keerab selle lukku. Minnakse alla tänavale ja jäetakse üksteisega hüvasti. Ametnik ja politseinik lahkuvad ühes suunas, kaks meest teises. Siis lahknevad ka nemad. Vanem mees kaob öhe. Tartu mattub pimedusse.
Konrad Mägi vinjett. 1906
ALGUS
Suured puud seisavad tummalt, õrn tuul ei suuda neid väga liigutada. Läbi metsa läheb midagi loomade tallatud sihi taolist, ülevalt proovib päike läbi puuvõrade teerajale paista ja ta ei olegi edutu. Siin on peamiselt männid, neist on kerge kiirtel läbi tungida. Kõnnin mööda poolsammaldunud metsaalust teadmata suunas. Peatun. Mets on endiselt vaikne. Nagu iga inimene, olen ka mina palju metsades olnud, siin ei tundu olevat midagi erilist, see mets on nagu ikka. Ainult minu fantaasia hakkab tasapisi mind veenma, et puud on siin veidi kõrgemad, tüved veidi tihedamalt, midagi on siin teistmoodi, midagi on siin metsas kummalist ja tumedat. Vaatan ringi. Ma ei kujuta ette, kas Konrad Mägi võis siinsamas ringi käia, me ei saa seda kunagi teada − nagu peaaegu kõike muudki tema (või ükskõik kelle teise) elu kohta. Ta võis sada kolmkümmend aastat tagasi näha midagi sarnast nagu mina praegu, sest need olid tema lapsepõlve metsad, ja metsad muutuvad, aga nende olemus mitte. Kui siin oli kunagi mets, siis oli ta sama tume, sama kummaline − või sama tavaline nagu see mets nüüd. Mõtlen korraks mõisapargi peale, sealseid puid nägi ta kindlasti, nende vanus on kindlaks tehtud, nad ei ole oma kohalt liikunud, ma puudutasin samu tüvesid, mida kunagi tema, kui ta isa järel mõisaõues ringi jooksis. Veider. Soov katsuda samu puid, mis tema, näha samu kohti, mida tema nägi, kõndida samal pinnasel, kus kunagi temagi − minu iha saada füüsiliselt osa Konrad Mägi jälgedest on naeruväärne, kuid ometi jätsin ma selle koha külastamise viimaseks. See siin on Uderna, külake Lõuna-Eestis, kus Konrad Mägi veetis oma lapsepõlve ja kust kõik sai alguse. Millest selline lembus alguste vastu? Miks soov seista kunstniku lapsepõlvekohtades? Kust veendumus, et see siin selgitab midagi tema loomingus? Need puud, see park, too rada, mis tuleb mõisa juurest väikeselt mäenõlvalt alla − selgitavad nad siis midagi? Kust on pärit iha anda selgitusi selgitamatule, leida mingigi lahendus meid mõjutanud kunstiteosele, ajada jahikoerana jälgi, kuni lõpuks oleks võimalik öelda − mõistatus on lahendatud, too kunstiteos on säärane seetõttu, et kunstniku elu ei jätnud talle muud võimalust, kui teha just nii. Kas elu selgitab siis tõesti kunstiteost? Kas ei ole siiski igas õnnestunud kunstilises teos (nagu ükskõik milles: keeles, evolutsioonis või universumi ehituses) mingi osa alati müstiline − ja seda mitte sentimentaalses mõttes, vaid müstiline kui päriselt lahendamatu, kui ürgmõistatus, kui mõistatus, mis peab olema, et üleüldse oleks kunst, keel või planeedid. Mis haarab meid rohkem, kas kõndimine läbiuuritud radadel või mäetipust tundmatute maastike silmitsemine, šokeerituna ja õnnelikuna?
Ma ei tea. Need küsimused on liiga keerulised. Ma tahtsin lihtsalt näha, kus Konrad Mägi oma lapsepõlve veetis. Ma ei saanud siit ühtegi vastust, miski ei saanud selgemaks. Maanteel lastakse signaali. Vaatan viimast korda ringi. Mets on vait ja ei reeda ühtegi oma saladust. Ei reeda isegi seda, kas tal üldse on mõni saladus. On kevad rohkem kui sada aastat hiljem.
PEREKOND
Minu ees on paks must mapp. Selle igal leheküljel on neli postkaarti, lehti on palju, kokku on siin umbes kakssada postkaarti, mis 20 aasta jooksul Konrad Mägile saadeti. Esimesed on 1905. aastast, viimane on saadetud Mägile nädal enne tema viimast haiglasseminekut. Ma ei tea, kuidas need siia mapi vahele on jõudnud. Kas Mägi hoidis need kõik alles? See ei tundu usutav, kuid muud selgitust ei tule mulle pähe. Keeran lehekülgi. Siin on tervituskaarte sõpradelt. Mägi agentide andmed maalide müügiedu kohta. Kutsed tulla Itaaliasse või Pariisi. Panen mapi kõrvale ja harutan lahti nööri veel paksema kausta ümbert. Siia on koondatud pea sada kirja, mis Mägi oma elu jooksul sai. Sõbrad, tuttavad, ühe salapärase venelanna armastuskirjad. Mägi kirjavahetus on laiahaardeline, see on pihustatud erinevatesse Eesti arhiividesse ja erakogudesse, tema saatis ja talle saadeti elu jooksul sadu postkaarte ning kirju. Ja nende seas pole ühtegi teadet isalt ega emalt. Mitte ühtegi kirja õelt ega neljalt vanemalt vennalt. Ainult ühest erakogust pudenes kaante vahelt välja kuus postkaarti, mis kõik algasid hüüatusega “Weli!” Nende postkaartide käekiri oli hoolimata kalligraafilisusest nii väike ja segane, et kirjutasin kohtuekspertiisi büroosse palvega aidata nende dešifreerimisel. Nad laiutasid käsi. Kuidagi õnnestus siiski välja lugeda korduv allkiri: Peeter. Kuid Konrad Mägil ei olnud venda nimega Peeter. See pidi olema üks järjekordne Konrad Mägi sõber, kes kasutades kamraadilikku tervitust meelitas korraks uskuma, et Mägi on suhelnud mõnega oma paljudest vendadest. Ei. Perekonnalt kogu selle aja jooksul mitte ühtegi kirja. Mitte ühtegi postkaarti. Ja mitte kordagi oma kirjades ja postkaartides ei maini neid ka Mägi ise.
On üpris vähe teateid selle kohta, mis Mägi perekonnas viltu läks − ja kas üldse läks. Mõningaid