Adam Sharpi parimad palad. Graeme Simsion

mu soovi teda uuesti näha. Ta oli olnud piisavalt huvitatud, kutsumaks mind peole ning seejärel ülakorrusele. Meievaheline keemia oli olemas: olin seda tundnud nii klaveri ääres kui ka peol – magamistoast rääkimata. Ja ehkki Richardil võis olla minu ees eeliseid nii välimuse kui ka ameti mõttes, näis tal olevat kavatsus pigem kaevu sülitada, selle asemel et püüda suhet taastada. Ma ei suutnud endalt maha raputada tunnet, et toimunud oli midagi pöördelist ja et ka Angelina oli seda tundnud. Võimalik, ainult võimalik, et kui ma oma kaardid oskuslikult välja mängin, on mul veel šanss.

      Baaris oli televiisor, mida vaid aeg-ajalt kasutati. Shanksy oli valmis teleka sisse lülitama varaõhtuti, kui baaris oli vaikne, ja järgmised kolm esmaspäeva vaatasime iganädalasi „Mornington Police’i” osi.

      Richardi pilkel selle kohta, et Angelina seksib ainult töö juures, oli mõningane tõepõhi all. Tema tegelaskuju seersant Kerrie oli politseijaoskonnas küll terane ja tasakaalukas, kuid, nagu Tina oli ette kuulutanud, oli tal suhe ringkonna patoloogiga, abielumehega. See oli perefilm ja midagi liiga äärmuslikku seal polnud. Sellest hoolimata lootsin ma, et näitleja, kes mängis dr Andrewsi, ei pälvi rohkemat rahvusvahelist edu, sest ta oli mulle sügavalt vastumeelseks muutunud.

      Üllataja oli hoopis Danni, see kuum naine, kelle ülesandeks oli erariietes rannas patrullida, roll, mida kostüümiosakond oli tõlgendanud vabalt. Teda mängis naine, kellele mina olin andnud hüüdnime Jayne Mansfield ning kes oli ekraanil enam-vähem sama huvitav kui päriselus.

      Märkisin produktsioonifirma nime üles ja otsustasin veel korra proovida. Minu lähenemine pidi olema enesekindel, kuid mitte ülbe; imetlev, aga mitte lipitsev; temale suunatud, aga ka mind arvestav. Teatraalne ehk, arvestades tema ametit. Loov, et see sobiks tema Tooge Britt-leiutisega. Ja intelligentne. Nõudis tublit annust intelligentsust, et vastata ka kõigile teistele nõudmistele.

      Ostsin lillemüüjalt tosin roosi – seitse valget ja viis punast – ja sättisin need papile klaverioktaavi kombel – punased roosid olid mustade klahvide kohal. Me vajutasime papi sisse augud ja kinnitasime lilled traadist lipsudega.

      Floristi protestist hoolimata vajutasin rusikaga kolm roosiõit laiaks, et teha A-akord, triaad, mille olin mänginud, juhatamaks sisse pala „Angel of the Morning”, laulu, mida tema kavaler polnud lubanud tal laulda. A nagu Angelina. Ja Adam. Kas laiaksvajutatud roosidesse oleks saanud panna veel enam tähendust?

      Sai küll. Vajutasin laiaks valge G-roosi, et teha akordist septakord – sissejuhatus, pinevus, ootus.

      Florist oli nõus, et kaardi lisamine oleks juba ülepingutamine.

      Ma polnud kunagi varem midagi sellist teinud: kimp roose valentinipäeval oli mu varasem tippmark. Küllap oli hea, et ma ei paljastanud oma plaane kellelegi peale floristi, kel oli selleks seaduslik õigus, sest muidu oleksin arvatavasti lasknud ennast ümber veenda.

      Tol õhtul olin baaris kuni sulgemiseni. Samuti järgmisel õhtul, elades ainult pähklite ja juustukrõpsude peal, keerates ennast sõlme, pöördudes pärast iga laulu ja uurides baari, lastes peast läbi stsenaariume sellest, mida võiksin öelda.

      Kolmandal õhtul lõpetasin Tom Waitsi lauluga, mida harilikult tuntakse kui „Sulgemisaja laulu” (õige pealkiri on „Ma loodan, et ei armu sinusse”), mängides peaaegu tühjale saalile, ning kui ma pea tõstsin, siis seal ta oligi, poolpimedas, istus üksinda rohelise kokteiliklaasiga, jalas teksased ja seljas lotakas sviiter. Laul oli nii asjakohane kui ka veidi hilinenud. Juba mõni aeg tagasi olin mõistnud, et olen Angelinasse armunud, kuid see tunne oli alles ka sel silmapilgul.

      Läksin baarileti juurde, peamiselt selleks, et end koguda.

      „Mida ta joob?” küsisin Shanksylt.

      „Langenud Inglit. Džinn, sidrun, creme de menthe. Lõhnab nagu suuvesi.”

      „Tee mulle parem üheksatolline pianist.”

      Ta vaatas mulle otsa.

      „See on nali. Džinn pakub ühele sellile, et ta võib öelda ühe soovi …”

      „Ma tean seda nalja.” Ta lasi mulle õlle klaasi. „Ole kena. Tema on sama närvis kui sina.”

      Närvis või mitte, aga klaverimängija on samavõrd inimkäitumise üliõpilane nagu tema kaastöötaja baarileti taga. Tuletasin endale meelde, et suurim takistus oli olnud saavutada, et Angelina üldse kohale ilmuks. Sellest peale võis olla juba suhteliselt otsekohene.

      Angelina hakkas rääkima veel enne, kui ma jõudsin lauda istuda.

      „Ma ei jää siia. Tahtsin sind lihtsalt rooside eest tänada – see oli tõesti armas ja väga leidlik ja ma armastan su hääldust, aga see, mis juhtus peol, oli viga. Ma pole kunagi varem midagi sellist teinud. Ma olen abielus. Richardiga. Elame küll lahus, aga ma pole millekski uueks veel valmis. Vabanda, kui jätsin sulle vale mulje.”

      Kõne peetud, hakkas ta püsti tõusma. Tema klaas oli ikka veel pooleldi täis. Ning mina tundsin end äkki tühjana, kurnatuna.