Jutustasin talle kogu Tina loo algusest lõpuni, pistes sellesse mõned Manchesteri väljendid, mis sobisid hääldusega, ning Angelina naeris kogu aeg. Mul endal oli samuti väga lõbus.
„See laul oli õnnestunud valik,” ütles Angelina, „Mind ei nimetata just ülearu tihti ilusaks, aga just seda minu maailmas kõik taga ajavad.”
„Spontaanset lauluvalikut tuleb usaldada. See on umbes nagu sõna-assotsiatsioonid. Ei valeta kunagi.”
„Ole nüüd,” ütles tema. „Sel õhtul, kui ma sinuga koos laulsin. Ma nägin ennast pärastpoole peeglist. Ripsmetušš üle näo laiali. Ma nägin välja nagu Alice Cooper.”
„Sa ju mõistad, et nüüd ei vaata ma enam kunagi Alice Cooperit, ilma et ta meenutaks mulle sind. Võibolla hakkan ma teda pidama kõige seksikamaks meheks sellel planeedil.”
Allkorrusel oli muusika mõneks hetkeks vaikinud, kuid see hakkas valju möirgega taas mängima: Joe Cocker laulis „You Can Leave Your Hat On”. Angelina naeratas ja puudutas mu käsivart, alustades sõnatut vestlust, mis paistis kulgevat nii:
„Mulle meeldiks, kui sa mind suudleksid.”
„Sa ei mõtle seda ju tõsiselt?”
„Mõtlen küll. Sellepärast ma ei olegi su käsivart lahti lasknud.”
„See pole võimalik. Mitte minuga. Mitte Adam Sharpiga, andmebaaside poisiga Manchesterist.”
„Ma seisan siin, nägu pööratud üles sinu oma poole, ja meil mõlemal hakkab piinlik, kui sa mind ei suudle.”
Ma polnud juba tükk aega kedagi suudelnud. Sulgesin silmad ja andusin sellele täiesti: selle pehmusele, avatusele, suutmatusele uskuda, kes ta on. Ma ei tahtnud lõpetada, kuid me olime täiesti avalikus kohas, nähtavad igaühele, kes vaid võttis vaevaks trepist üles vaadata.
Tirisime üksteist mööda koridori ning leidsime ühe magamistoa – mis, otsustades perekonnafotode ja sinna juurde kuuluva vannitoa järgi, oli peamine magamisruum. Uksel polnud seespool lukku, nii et kui ma ukse kinni panin, nõjatusin teda suudeldes vastu ust.
Mõne sekundi pärast katkestas ta suudluse, keeras meid ringi, nii et tema oli see, kes jäi seljaga vastu ust, ning sõnas: „Näed nüüd, et ma ei seksi ainult töö juures.” See võinuks olla kirglik peibutis, kui tema toon poleks olnud rohkem vabandav kui võrgutav. Hetkeks mõtlesin, et ta viitab oma märkusega sellele, mida me juba teinud olime, kuid siis tõmbas ta mind uuesti enda vastu.
Eelmäng polnud just eriti pikk ning see oli samavõrd tema kui minu süü. See oli vaid tormakas riiete ülestirimine, luku lahtikiskumine ning rõivaste kõrvaleheitmine, Angelina ukse ja minu vahele surutud. Mul ei olnud enam painavat tunnet. Me olime kaks armatsevat inimest ja muul polnud tähtsust.
Ühtäkki tõi ta ootamatult kuuldavale mitu ohet, vaheldumisi ekstaatilisi ja ilmselgelt üllatunuid, et see kõik oli toimunud nii kiiresti. Kuid veel enne, kui mina või Joe Cocker jõudsime lõpetada, keerutas Angelina end vabaks, krahmas oma käekoti ja tormas vannituppa. Barett oli tal endiselt peas.
Ta oli ära tubli kümme minutit, ja seda aega kasutasin mina endale mõttes obaduse andmiseks selle eest, et olin niimoodi kiirustanud. Kui ta vannitoast väljus, leidis mu kahtlus kinnitust: Angelina läks otse ukse juurde, näol ilme mida ma küll teinud olen? Võtsin meie klaasid ja läksin tema järel allkorrusele, astusin läbi vannitoast, et eemaldada huulepulgajälg, mis oli mu näole sattunud, ning hiljem ma Angelinat enam ei leidnud.
Richard oli endiselt elutoas. Minu möödudes kiskus ta end hetkeks lahti vestlusest Jayne Masfieldiga. Kui ta oli juba ennegi liiga palju joonud, siis nüüd oli ta täiesti lömmis.
„Vabanda, mu sõber, läinud. Läinud ilma sinuta. Ma annan sulle natuke nõu, inglasenäru.”
Arvasin, et ta tahab mind minema peletada, ähvardada. Selline väljavaade tekitas Jayne Mansfieldis elevust.
Richardil läks korda veel üks lause kokku panna. „Surematu lauliku sõnadega öeldes pole kõik, mis hiilgab, kuld.”
Sellele lausele oli võimalik anda hulgaliselt vastulööke, kuid polnud mõtet lasta end vestlusse tõmmata.
Võõrustaja kinnitas, et Angelina oli lahkunud, ja lasi mul kasutada oma telefoni, et saaksin takso kutsuda. Kuid mitte enne, kui ta oli kommenteerinud minu Inglise lipuga džemprit.
„Meeldiv on näha meest, kes on uhke oma päritolu üle.”
„See on lihtsalt peo teema auks.”
„Mis teema?”
4
Nii oleks see võinudki lõppeda. Polnud just lugu, mida oma lapselastele jutustada, kuid meenutus sellest tõi naeratuse mu näole iga kord, kui ma kuulsin lugu „You Can Leave Your Hat On”. Või „Because the Night’i”. Või „You Are So Beautiful”.
Kõik viitas üheöösuhtele ja ilmselt oleks arukas inimene jõudnud järeldusele, et see poleks mitte esimene kord, kui üks naine nõrkusehetkel korjab üles juhusliku mehe kiireks vahekorraks, ja heidab ta seejärel kõrvale.
See ei klappinud. Mõistus ütles mulle, et ta ei oleks hakanud kutse väljamõtlemise ja kohaletoimetamisega vaeva nägema pelgalt selleks, et rahuldada oma mööduvat tuju. Sisetunne ütles mulle, et meie vahel on midagi enamat. Ja magamistoas: mul polnud tunnet, nagu oleks ta mind lihtsalt ära kasutanud. Lasin tema tormaka lahkumise uuesti silme eest läbi ja nägin selles pigem piinlikkustunnet kui tõrjuvat taandumist.
See tähendas, et mina olin endiselt Adam Sharp ja tema oli Angelina Brown.
Kui ma koolis käisin, siis oli igal aastal suur draama, et leida endale partner lõpupeoks.Need meie seast, kellel polnud tüdruksõpra, olid piinlikus olukorras ja pidid kellegi välja kutsuma – ja tüdrukud sattusid veelgi piinlikumasse olukorda, öeldes: „Ei, ma tahaksin oodata paremat võimalust, aga kui asi hakkab juba lootusetuks kiskuma …”
Meie klassis oli üks Sarah-nimeline tüdruk. Ta meeldis mulle väga, aga ta oli lausa jalustrabavalt vapustav – minu õnnetuseks, sest ma olin ennast veennud, et klassikaaslaste hulgas, kes teda ihaldasid, hindasin üksnes mina tema peenemaid omadusi. Tema välimus muutis ta mulle kättesaamatuks. Kui lõpupeoni on jäänud veel vaid paar päeva ja ma olin juba organiseerinud endale teise tüdruku, kellega koos minna, küsis Sarah minult, kas ma tuleksin tema kaaslaseks. Ta oli oodanud, et mina teda kutsuksin. Kõik olid arvanud, et ta on neile kättesaamatu.
Tookord oleksin tahtnud, et mu isa – mitte mu varase teismeea isa, kes polnud kunagi kodus, vaid tema see kehastus, kes õpetas mind lapsena klaverit mängima – oleks olnud käepärast ja andnud mulle natuke nõu. Võibolla pakkus saatus mulle nüüd, kaheksa aastat hiljem, uut võimalust.
Angelina agendi kindlakstegemiseks kulus kolm telefonikõnet.
Peene austraalia hääldusega naishääl: „Isiklik teade? Kui teil on fännikiri, võite selle meie kontori kaudu saata. Ja võibolla soovite te ikka kindel olla, et tegemist on õige isikuga. Preili Brown mängib seersanti, mitte konstaabel Danni.”
„Ma ei ole fänn. Ma töötan baaris. Ta jättis paari päeva eest ühe asja siia.”
„Võin selle asja korda ajada. Mille ta jättis?”
„Ühe plaadi. „Patti Smithi „Because the Night”.”
„Ma ei usu, et ta ühe plaadi pärast väga muretseks. Olen kindel, et võite selle endale jätta.”
„See on pühendusega. Angelinale Pattilt. Selle järgi me aru saimegi, kellele see kuulub.” Geniaalne.
„Hea küll. Ma tulen sellele ise järele.”
Enam polnud mõtet taganeda. „Väga kena. Me hoiame seda baarileti taga.” Selgitasin talle, kuidas tulla, ning ütlesin Shanksyle, et juhul kui ta peaks kohale ilmuma, öelgu, et plaat kadus ära.
Agent ei ilmunud