Olof oli talle sel õhtul tutvustanud Itaalia jooki nimega Strega, kollast likööri, mille sees pidi olema kolm kohviuba. Kelner rääkis neile, et vanasti kasutati Sitsiilias kohviube, kui taheti lokaalis viibivatest vaenlastest märku anda. Kolm uba tähendas, et kõik on hästi, kaks, et tuleb väljuda tagauksest, ja üks, et parim oleks tulistjalu põgeneda.
Kelner ütles, et ühe teise müüdi kohaselt tähistasid kolm uba usku, lootust ja armastust.
Ester ütles, et need on nagu üks ja sama müüt.
Olofi Blå Portenis tehtud avaldus, et Ester temalt midagi ei ootaks, oli andnud talle vaba voli Estriga aega veeta. Ta leidis, et oli mängureeglid nii selgelt paika pannud, et Estril pidi olema asjast selge pilt, ükskõik, mida nad edasi tegid. Ester omakorda leidis, et kuna ta oli väga selgesti oma tundeid ja soove väljendanud, pidi Olof mõistma, et kõik, mida nad edaspidi tegid, mõjutas tema tõlgendusi nende kokkusaamiste edasise eesmärgi osas.
Nad hakkasid nüüd korrapäraselt kohtuma ja nende kohtingud kestsid tunde, vahel istusid nad mõnes restoranis poole ööni. Nad muudkui rääkisid, aga voodisse ei jõudnud, kuigi polnud kahtlust, et nad olid sinna teel. Olof justkui hoidis end tagasi. Ja nagu tagaajav pool läbi aegade on reageerinud flirdile ja mitmeti mõistetavale vaoshoitusele, nii arvas ka Ester, et keeldumisest saab ühel hetkel nõusolek.
Nad kohtusid taas Lucia päeva õhtul, seekord Södermalmi turuhallis, kus Olof vahetult enne sulgemist letist liha ostis. Liha oli järgmise päeva õhtusöögi jaoks, sest tema naine oli pärast töönädalat koju tulemas ja nad olid ühe teise paari külla kutsunud. Leti ees põrkasid nad kokku ühe kunstikeskuse juhatajaga ja Olof jäi temaga vestlema. Kunstikeskuse juhataja küsis Ebba ja tema isa retrospektiivi kohta. Olof ütles, et tagasiside on olnud hiilgav, nad on hästi müünud ning see tegevat Ebbale ja tema õdedele-vendadele palju rõõmu. Ta lisas, et Gustaf oli silmapaistev, lausa erakordne kunstnik.
Estrile, kes seisis harjumuspäraselt diskreetses kauguses, et Olofi tuttav neid koos ei näeks, tegi see vestlus sama palju haiget kui eesseisev paaride õhtusöök. Kui kunstikeskuse juhataja ära läks, ei kommenteerinud Olof nende vestlust, vaid rääkis, mis rooga ta kavatseb homme valmistada ja et selleks kulub terve pärastlõuna. Estri kannatusi nähes ütles ta, et tal ei ole üldse tahtmist homme külalisi vastu võtta ja et parema meelega pakuks ta neile midagi kiiret ja lihtsat, näiteks makarone külmutatud lihapallidega. See, kuidas ta homset õhtusööki kirus, ja pilk, millega ta Estrit sealjuures vaatas, rõõmustas Estrit nii, et ta unustas ajutiselt oma mure Olofi vabaks saamise pärast.
Nad jäid veel veidikeseks turuhalli, käisid ringi, nuusutasid ja vaatasid jõuluhõrgutisi. Neist möödus Lucia-rongkäik. Otse Olofi ja Estri ees puhus üks tähepoistest teiste laste rõõmuks ühe neiu küünla ära. Kogu selle enda sees valitseva pinge ja segaduse ning Sten-Silfversköldi homse veisefilee-õhtusöögi tõttu oli Ester tavalisest veelgi empaatilisem. Ta ütles:
„Hea, et ei pea enam kunagi laps olema.”
„Võib-olla ta on sellesse tüdrukusse armunud.”
„Kahju, et ta peab seda niiviisi välja näitama.”
„Kas see pole mitte tavaline?”
Nad läksid Skeppsbrol asuvasse restorani Zum Franziskaner, sõid ühepajatoitu ja jõid õlut. Ester oli peamiselt köögiviljadest koosnevast dieedist loobunud. Põhjuseks liiga suured kogused, mis igal söögikorral tuli läbi närida, üksluine koostis ja ühiskondlik suhtumine.
Olof võttis ta käed üle laua enda pihku, et neid soojendada.
„Meil ei ole ju mingit suhet.”
„Ei, me lihtsalt istume siin.”
„Ja see on väga mõnus.”
„Meil ei ole suhet, sest sul on suhe teise naisega.”
„Täpselt.”
Nad kuulasid restoranis kõlavaid hääli.
„Äkki meil on suhte-eelne seisund?” küsis Ester. „Suhteloode.”
Olof naeris leebelt. Ester ütles:
„Teadupärast võib lootega minna kaht moodi.”
„Ma olen abielus, nagu sa tead.”
„Meil ei ole õigust minema visata seda, mis meie vahel on, meie võimalust. Me oleme kohustatud sellega hästi ümber käima.”
Olof hõõrus pöidlaga Estri pöialt.
„Kelle ees kohustatud?”
„Elu ees.”
Kui Estri hääl kõlas erutusest veidi kiledalt, siis Olofile mõjus Estri pealetükkiv armastus pigem üleannetuks tegevalt.
„Kas me ei võiks niisama siin istumist nautida?”
„Ma naudingi. Aga kuna ma ripun õhus, siis ma naudin vähem.”
„Sa otsid kogu aeg liiga palju selgust ja määratletust. Elu ei ole selge ja määratletud. See on ähmane ja kaootiline, segane ja korratu. Kas see ei võikski nii jääda?”
Ester tahtis öelda, et väljend „selline on elu” ei aita neid kuidagi edasi, kuid ei tahtnud olla tähenärija. Selgitamisest ja aruandmisest pääsemine käis ülevõimuga kaasas, nii palju Ester juba teadis. Ahnelt kahmas Olof armastuses ülevõimu ja jättis Estrile vastutasuks ebakindluse.
Ester tõmbas käe ära ja ütles:
„Ma olen aru saanud, milles meie probleem seisneb ja mis meie vahel ebakõlasid tekitab.”
„Kas meil on probleem?”
„Minul igatahes küll. Me elame kahest võimalikust maailmast halvemas, hiilime ja salatseme, kuigi me pole isegi milleski süüdi.”
„Ei, just paremas maailmas! See, et teised ei tea, mida sa tunned, mõtled või teed, ega saa su ellu sekkuda, on üks fantastilisemaid asju ja muudab elu elamisväärseks.”
Ester ignoreeris seda märkust. Seda poleks ta pidanud tegema. Kõigist Olofi tehtud avaldustest oleks ta nimelt seda pidanud eriti tõsiselt võtma. Ent ta ei suutnud uskuda, et keegi tahab ühtaegu ebamäärasust ja lähedust, sest need ei kuulunud kokku.
„Kui ma oleksin sinu jaoks lihtsalt üks süütu tutvus,” ütles Ester, „siis sa räägiksid oma naisele, et me käime koos restoranis ja kinos.”
„Kinos käisime ainult ühe korra.”
„Aga sa ei rääkinud talle sellest, ega ju? Ja kui ta sulle täna õhtul helistab ja küsib, kus sa terve õhtu olid, siis sa ju ei ütle, et olid minuga väljas.”
„Mis probleem sul siis enda arvates on?”
„Et sina oled fatalist ja mina eksistentsialist,” ütles Ester. „See on meie probleem.”
„Ma vaatan kodus järele, mida see tähendab.”
„Eksistentsialistid lähtuvad sellest, et inimesel on vaba tahe ja valik defineerib inimese. Fatalistid lasevad maailmal enda eest valida. Tegutsematus on nende tegutsemine, mittevalimine nende valik, kuni nad teiste valikutele ja tegudele jalgu jäävad.”
Olof sirutas selga ja ütles:
„Meil on sama palju vaba tahet kui merelainel võimalust otsustada, millal tõusta või langeda. Otsustavad meist mitteolenevad jõud.”
„Ja selle sinu suhtumise tõttu ei jõuagi me kuhugi, midagi ei juhtu, kuigi sa oled ilmselgelt huvitatud.”
„Ma ei ole kindel, et me peaksime kuhugi jõudma,” ütles Olof, kuid ihar sädelus ta silmis rääkis ta sõnadele vastu.
„Olgu selle tahtevabadusega nagu on,” ütles Ester, „aga tehtud saab rohkem, kui elada eelduse järgi, et tahe on vaba ja valik reaalne. Jah, vaba tahe on metafüüsiline mõiste, aga see mõjutab vägagi materiaalseid fakte ja sündmuste ahelate kulgu. Sest kui inimene elab eelduse järgi, et tahe on vaba, tegutseb ta vähem passiivselt kui vastupidist eeldades.”
Olof