„Ma arvan, et sa lõid endale Pygmalioni.”
Ester ei saanud aru, mida ta sellega öelda tahtis, küll aga seda, et see oli suunatud tema vastu. Ta kangestus, oli tardunud, vait ja külm. Selle peale oli Olof sunnitud täpsustama:
„Sa lõid ühe tegelaskuju ja armusid temasse.”
Estrit masendas eriti see, et Olofi silmis ei olnud ta võimeline ei endas ega oma tunnetes selgust saama.
„See oli sinu näidend ja sulle meeldis minu osatäitmine. Eeskätt meeldis sulle see roll. Sa armusid enda tegelasse.”
Väita, et talle meeldis Olofi esitus, nõudis ikka üksjagu ülbust, leidis Ester oma vaakumis. Ehkki ta oli sügise jooksul korduvalt Olofi esitust kiitnud, ei olnud see mingi fakt, mida korrutada. Inimeste kiitmiseks ja kritiseerimiseks leidus muidki põhjuseid.
„Miks ma peaksin midagi nii imelikku tegema nagu armuma enda kirjutatud tegelasse? Sinu mängitud roll ei olnud isegi eriti sümpaatne.”
„Sa ikka tead Pygmalioni?” küsis Olof.
„Jah, ma olen Shaw’ näidendit lugenud.”
„Ma pean silmas Pygmalioni müüti. Kreeka müüti. Mehest, kes armus enda tehtud skulptuuri.”
„Sa siis arvad, et minu tunded ei ole sinuga seotud?”
„Õige pisut.”
Olof sõi olukorrale sobimatu elurõõmuga oma taldriku tühjaks. Ta oli saanud südamelt ära öelda ja tundis end kohe paremini. See seletas tema hilinemist ja abikaasa korduvat nimetamist sõidu ajal, nagu ka tema kammitsetud olekut. Kogu raskus oli Olofilt Estrile üle kandunud.
„Kas maitses?” küsis Olof.
„Mitte eriti.”
„Sulle ei maitsenudki?”
„Ei. Mul läks isu ära.”
Olof mõtles ja ütles:
„Me võime ju aeg-ajalt kohtuda, eks siis paistab, mis edasi saab. Pole vaja nii palju otsustada.”
Mitte jälle, mõtles Ester, nüüd aitab, nüüd ma tõusen püsti ja lahkun.
Ta istus edasi ja sõi lõpuni. Siis jalutasid nad mööda Strandvägenit linna poole, Olofi algatusel käe alt kinni. Grevgatani kõrgusel jäi Ester seisma ja embas Olofit pikalt, Olof vastas samaga, ise öeldes, et ei peaks nii tegema. Nad lähenesid Dramatenile, teineteise vastu liibudes, kui Olof kuulutas:
„See ei tule kõne allagi, et ma Ebba maha jätaksin.”
Ester mõtles, et täpselt niimoodi räägib abielus inimene, kui kohtab kedagi, kes raputab tema alustalasid. Kui inimene midagi väga tahab, ütleb ta sageli vastupidist. Paraku ei olnud alati aru saada, kas tegemist oli ausa ülestunnistusega või risti vastupidi. See küsimus nõudis pikka ja põhjalikku tõlgendamist, mille ees Ester kunagi tagasi ei kohkunud.
Olofi sõnade tõsiselt võtmine oleks Estrile säästnud palju aega ja vaeva, aga ühtlasi oleks ta ka paljust imelisest ilma jäänud. Estril oli üks sõbranna Lotta. Tema rõhutas sageli: „Võta inimest sõnast, nii on kõige lihtsam ja praktilisem. Ära tõlgenda, lihtsalt lähtu sellest, et nad mõtlevad oma sõnu tõsiselt.” Lotta oli tark ja ettevaatlik. Ester leidis, et alles tärkaval armusuhtel ei olnud lootustki kuhugi areneda, kui olla tark ja ettevaatlik ning võtta inimesi sõnast, sest sel puhul oli keel just vahend iseenda petmiseks, raskete otsuste vältimiseks, armastusest pääsemiseks. Suurtelt luuletajatelt oli Ester teada saanud, et inimesed kartsid armastust, sest see kandis endas ülima õndsuse ja samas ka valusaima kaotuse seemet.
Olof ja Ester läksid üle skulptuure täis Raoul Wallenbergi väljaku. Ester ütles, et talle see väljak meeldib, ja viis jutu 90ndatel skulptuuride valikul tekkinud vaidlustele. Nad olid ühel meelel, et kunst võib ärritada juba oma vormiga ja eriti siis, kui vorm oli sisuks, nagu siin.
„Tõenäoliselt mõtles kunstnik, et Wallenberg oli ise nagu monument,” ütles Ester, „ja sellepärast ei tahtnud talle monumenti teha.”
Olof küsis, kuidas ta jaksab pidevalt kõige kohta midagi arvata. Ester kuulis, et küsimus ei olnud paljalt küsimus, vaid mürginool, kuigi seda saatis naeratus. Estrile ei meeldinud, et Olof tahtis mürginooli saata, ja vastas kuivalt, et tema jaoks on see loomulik, ta elatub sellest ja peab jaksama. See polnud imelikum kui see, et Olof teenis leiba kellekski teiseks kehastudes ja pidi ka alati jaksama, õhtust õhtusse.
„See on üldse üks veider tegevus,” ütles mees.
„Mis on veider?”
„Näitlemine. Kummaline amet, ma pole seda kunagi endale soovinud. Ma olen elus pikki perioode muid asju teinud, päris tööd, ja tegelikult olen ma kogu aeg tahtnud näitlejaametit maha panna.”
Ta pigistas Estri käsivart ja Ester nihkus talle veelgi lähemale. Tal oli kange tahtmine küsida, kas käe alt kinni hoidmine pole mitte liiga riskantne, kuid nähes suurt lõhet mehe sõnade ja tegude vahel, otsustas ta pigem tegusid usaldada. Kuna ta ju tahtis, et Olof tal käe alt kinni hoiaks, siis ta vaikis.
Nad läksid mööda Arsenalsgatanit Kungsträdgårdeni poole. Seal liikus palju inimesi, enamik ülikondades ja kleitides. Kui nad olid just Kungsträdgårdsgatani ülekäiguraja ületanud, ütles Olof, et Estriga on nii uskumatult tore ja inspireeriv vestelda, nagu räägiks mõne mehega. Ester vaatas talle üllatunult otsa ja otsis tema näost midagi, mis neid tahumatuid sõnu siluks. Ta ei tahtnud uskuda, et Olofi maailm oli nii lihtlabane, et seal ei olnud kohta huvitavatele vestlustele naistega ja kui mõne naisega oligi huvitav vestelda, suhtuti temasse automaatselt kui mehesse. See andis tunnistust puudulikust suhtlusest oma naisega, mis oli hea, aga ka Olofi piiratusest.
„On see sul mingi aristoteleslik deduktsioon?”
„Mis see veel on?”
„Kõik, kellega on huvitav vestelda, on mehed. Ester Nilssoniga on mul huvitav vestelda. Järelikult Ester Nilsson on mees.”
Olof muigas.
„Paraku on mul selline suhtumine kujunenud, kuigi niimoodi otse öeldes kõlab see üsna vildakalt.”
„Siis pead oma suhtumist muutma. Minuga on sul võimalik saada kõik ühes.”
Olof oli Estri vankumatust poolehoiust silmanähtavalt meelitatud. Kell oli pool kolm. Kell kolm oli Olofil midagi ees. Veerand ühest kokku saades oli ta esimese asjana öelnud:
„Mul ei ole terve päev aega.”
Ester oli arvanud, et neil on aega terve päev ja kogu ülejäänud elu, nüüd, kus nad said viimaks korralikult kohtuda, aga ta nägi väga selgesti, et nimelt seda Olof tunnetas ja tahtis ära hoida. Lähedust saab vältida hõivatusega. Määrata üks kohtumine teise otsa oli parim viis hoida endast eemal seda, kes alati soovib enamat.
Ent kui nad Tegelbackenile jõudsid, ei paistnudki see teine kohtumine enam nii tähtis olevat. Olofi buss tuli Stadshuseti poolt ja oli parajasti viadukti all, kui ta võttis Estri käe ja ütles:
„Kas lähen järgmise peale?”
„Ma ei tea.”
Ester tahtis ainult koju surema minna. Selle päeva sõnum oli hüvastijätt. Teda ei rahuldanud „saame aeg-ajalt kokku” ja „vaatame, mis elu toob”. Buss tuli ja sõitis ära. Olof seisis peatuses, hõõrus oma habemetüügast vastu Estri põske ja otsis huultega Estri suletud suud.
„Sinuga on nii hea rääkida.”
Kuna „rääkimine” oli just defineeritud erootilise armastuse vastandiks, ei tundnud Ester tema sõnadest rõõmu. Olof andis talle suule musi ja sõitis järgmise bussiga Södermalmi.
Ester jalutas nördinult kodu poole, üle Vasagatani ja Kungsbro, mööda Fleminggatanit üles Fridhemsplanile. See tee oli koledam. Ta ei valinud ilusamat teed, mis kulges piki Karlbergskanalenit või Hantverkargatanit, kuigi Tegelbackenilt oli sinna lühem maa. Ta ei tahtnud täna näha midagi ilusat, isegi kui see oli mähkunud halli niiskesse