BDNF-i vajak põhjustab ka muutusi serotoniini tootvates ajurakkudes. BDNF kaitseb ajurakke lämmastikoksiidi ja glutamaadi mürgitava toime eest, ja selle puudus näib soodustavat stressi, Alzheimeri ja Parkinsoni tõbe ning muid haigusi, mis nõrgendavad mälu ja kognitiivseid võimeid. Alzheimeri-haigetel on täheldatud BDNF-i puudust.
Süntaksiinid on tserebraalsed proteiinid, mida BDNF vajab närvirakkudesse uute jätkete kasvatamiseks. Need täidavad juhtimisfunktsiooni seal, kus on tarvis närvikasvu.
Inimese rakkudes on umbes tuhat erisugust proteasoomi. Nende ülesanne on tõrjuda rakkudest välja vananenud proteiine. Kui proteasoomid ei toimi küllalt tõhusalt, koguneb rakku kahjulikke proteiine, nagu juhtub Alzheimeri tõve puhul.
Immuunsüsteem vabastab tsütokiine, mis mõjutavad ajurakke ja virgatsainete määra. Tsütokiinid on muuhulgas interleukiinid, interferoonid ja tuumori nekroosi faktor. Terve immuunsüsteem on hästi toimiva aju eeldus. Aju vabastab keemilisi aineid ja hormoone, mis omakorda mõjutavad immuunkaitset.
Sushi, kerge ja tervislik.
Närvisüsteemi ja hormoonide koostoime
Närvisüsteem, närvisüsteemi virgatsained ja hormoonid seostuvad omavahel mitmekülgselt ja komplitseeritult, alates meie mõtetest ja tunnetest. Virgatsained, stress ja mõtted mõjutavad hüpotalamust, mille hormoonid reguleerivad ajuripatsi talitlust. See aga mõjutab teisi sisesekretsiooninäärmeid, näiteks neerupealisi, mis eritavad kortisooli ja suguhormoone. Muude sisenõrenäärmete hormoonid avaldavad omakorda mõju ajuripatsile, mis vabastab paljusid elundeid mõjutavaid hormoone.
Vaheaju põhjas paikneval ajuripatsil eristatakse esi- ja tagasagarat. Esisagarast erituvad hormoonid reguleerivad enamiku sisenõrenäärmete talitlust. Adrenokortikotroopne hormoon reguleerib neerupealiste koore talitlust. Esisagara muud hormoonid on kasvuhormoon ehk somatotroopne hormoon, kilpnääret mõjutav türeotroopne hormoon, munasarja põisfolliikulite kasvu stimuleeriv hormoon ja piimahormoon ehk laktogeenne hormoon. Tagasagar toodab uriinieritust vähendavat antidiureetilist hormooni ja emakale mõju avaldavat oksitotsiini.
Neerupealised asetsevad neerude ülaotsas. Nende säsi eritab adrenaliini ja kortisooli, mis osalevad stressireaktsioonis. Adrenaliin aitab organismil kohaneda pinge, hädaolukorra, stressiga, valmistuda energiasööstuks. Säsi eritab ka noradrenaliini. Adrenaliini ja noradrenaliini eritus suureneb stressiseisundis, aga noradrenaliin seostub adrenaliinist rohkem positiivse stressiga, nagu on naudingud. Seoses stressiga aktiveerub sümpaatiline närvisüsteem ja vabanev noradrenaliin vallandab häirereaktsiooni. Kui pinge raugeb, stimuleerib atsetüülkoliin parasümpaatilist süsteemi. Neerupealiste säsist erituvad hormoonid funktsioneerivad tihedas vastastikmõjus sümpaatilise närvisüsteemiga.
Neerupealiste koor eritab paljusid steroide, millest glükokortikoidid (sealhulgas kortisoon) mõjutavad süsivesikute ainevahetust ja mineralokortikoidid (sealhulgas aldosteroon) mineraalainete toimet, eritumist ja soolatasakaalu. Glükokortikoidid suurendavad valkude ja vähendavad süsivesikute kasutamist energiaallikana. Nad kaitsevad põletike ja allergiliste reaktsioonide vastu. Koorekihist eritub ka suguhormoone.
Paljud muudki näärmed vabastavad vereringesse hormoone, millest osa pääseb ajusse ja mõjutab meeli. Sellised on suguhormoonid, nagu testosteroon, östrogeenid ja progesteroon. Kesknärvisüsteem reguleerib immuunsust autonoomse närvisüsteemi ja neuroendokriinsüsteemi ehk sisenõrenäärmete vahendusel.
Teada on umbes sada närvisüsteemi virgatsainet ehk neurotransmitterit. Paljud ained võivad toimida neurotransmitteritena, mõjutades mälu, meeleolu, ärksust ja mõtlemist: biogeensed amiinid, aminohapped, puriinid, mineraalained, hormoonid ja neuropeptiidid. Ajus toimivad virgatsainetena paljud peptiidid, sealhulgas endorfiinid, enkefaliinid, karnosiin, homokarnosiin ja anseriin; monoamiinid, nagu serotoniin, dopamiin, adrenaliin ja atsetüülkoliin ja hormoonid, sealhulgas östrogeenid, testosteroon ja kortisool.
Neurotransmitterid ehk aju virgatsained toimivad kas vahetult või kaudselt, kiiresti või aeglaselt. Need on kas ionotroopsed või metabotroopsed. Ionotroopsed asuvad rakumembraani ioonkanalites, ja kui hormoon või mingi muu aine seob end retseptoriga, toimuvad kanalis muutused, mis võimaldavad ioonide läbipääsu. Teised aga põhjustavad muutusi rakusiseses G-valgus, mis omakorda võib aktiveerida ioonkanali. Üks närvirakk vabastab vaid üht väikesemolekulilist virgatsainet, aga see võib ühtlasi eritada ka neuropeptiide. Aju erutus- ja puhkeseisundi vahel peab valitsema tasakaal. Liigne ärritus võib põhjustada rahutustunnet, unetust ja isegi ajuhalvatust.
Toitaineil on suur mõju neurotransmitterite tekkele ja toimele. Need vajavad töötamiseks toidus sisalduvaid aminohappeid, vitamiine ja mineraalaineid. Kui virgatsained ei toimi täiel määral, võib põhjus olla puudulikus toidus. Probleemid virgatsainete töös kajastuvad õppimisraskustes ja keskendumishäiretes, stressis, masendustundes, isiksushäiretes ja muudes psüühikaprobleemides. Oomega-3-õlid ja muud toidulisandid on olulised. Piimhappebakterid valmistavad trüptofaani, mistõttu nende saamisest, samuti seedimise ja soolestiku korralikust toimimisest sõltub suuresti närvisüsteemi seisund. Aju neurotransmitterite probleeme peaks püüdma lahendada toitumisega, sest meeleoluravimid võivad kahjustada immuunsüsteemi, mis kaitseb elundeid põletike ja vananemise vastu. Mingi virgatsaine kunstlik manustamine võib raskesti rikkuda selle tasakaalu teiste neurotransmitteritega.
Aminohapped (vt „Mälu ja vaimset heaolu mõjutavad toimeained” lk 217–223) tekitavad järgmisi neurotransmittereid (sulgudes tähtsaimad edukat protsessi soodustavad ained):
Salat, seemned, pähklid ja punasibul.
Trüptofaan > 5-hüdroksütrüptofaan > (B6) > serotoniin > (SAMe) > trüptamiin/melatoniin
Fenüülalaniin > (NADH) > türosiin > (C-vitamiin) > L-dopa > (B6) > dopamiin > (C-vitamiin) > noradrenaliin > (SAM jt) > adrenaliin
Tauriin > GABA
Lüsiin > asparagiinhape > asparagiin/glutamiinhape > püroglutamaat
Glutamiin > glutamiinhape
Glutamiin > püroglutamaat
Glutamiinhape > glutamaat (erguti) > (teatud ensüüm) > GABA (rahusti)
Järgnevalt tähtsaimatest mälu ja meeleolu mõjutavatest virgatsainetest.
Monoamiinid on aminohappeist tekkinud neurotransmitterid, mis jagunevad katehhoolamiinideks ja indoolamiinideks. Katehhoolamiinid on dopamiin, norepinefriin (=noradrenaliin) ja epinefriin (=adrenaliin). Need tekivad aminohappest L-türosiin vahevormina L-dopa, mis ensüümide toimel muundub dopamiiniks ja seejärel noradrenaliiniks ja adrenaliiniks. Katehhoolamiine lagundavad katehhool-O-metüültransferaas ja monoamiinoksüdaas (MAO).
Epinefriin ehk adrenaliin tekib aminohapetest fenüülalaniin ja L-türosiin. Adrenaliin seondub organismis katehhoolamiini retseptoritega. Sellel on meile motiveeriv ja stimuleeriv toime. Stressiolukorras eritub seda neerupealistest rohkesti verre.
Norepinefriin ehk noradrenaliin ja adrenaliin toimivad osaliselt samade retseptorite kaudu. Ka see on stimuleeriv virgatsaine. Nii adrenaliin kui ka noradrenaliin panevad inimese tegutsema, aga kui neid on ülemäära, siis tõuseb vererõhk, kiireneb südamerütm ning tekib rahutus, ärritus ja unetus.
Dopamiinivajak tekitab motivatsioonipuudust, võimetust asju alustada ja lõpule viia, eneseusalduse puudust, lootusetust, eraldumiskalduvust, varjatud vimma ja äärmusjuhtudel enesehävituslikke mõtteid. Dopamiinivajadus põhjustab kergesti sõltuvust, adiktsiooni. Sel juhul kipub inimene kergesti liigselt kohvi ja kiiret rahuldust pakkuvaid roogi nautima. Narkootikumid, hasartmängud, alkohol, internet ja ka spordiga liialdamine annavad inimesele talle vajaliku dopamiinisüsti. Dopamiin seostub olulisel määral mõnutundega, ja seda vabaneb alati, kui miski on meie jaoks meeldiv, näiteks seks, šokolaadi söömine või muusika kuulamine.