Mulle ta eriti kaunis ei paista, mõtles Dunk. Nukunäitlejast tüdruk oli ilusam.
„Poiss, lase see kronu lahti ja hoolitse mu hobuse eest.”
Ratsanik oli tallide ees sadulast maha laskunud. Ta räägib minuga, mõistis Dunk. „Ma ei ole tallipoiss, isand.”
„Polnud piisavalt mõistust?” Kõneleja kandis musta, erkpunase atlassiga ääristatud keepi, rüü aga, mida see kattis, oli ere nagu tuleleek: sellel oli punaseid, kollaseid ja kuldseid toone. Mees oli sale ja sirge nagu pistoda, kuid ainult keskmist kasvu ja Dunkiga umbes üheealine. Hõbedased ja kuldsed lokid raamisid selgejoonelist ja kõrki nägu: kõrge laup, teravad põsenukid, sirge nina, kahvatu ja sile, ainsagi veata nahk. Ta silmad olid tumevioletsed. „Kui sa hobusega hakkama ei saa, siis too mulle veini ja kena piiga.”
„Ma … vabandust, isand, aga ma ei ole ka teener. Mul on au olla rüütel.”
„Rüütelkonnale on osaks saanud kurb aeg,” ütles prints, aga siis tormas kohale üks tallipoistest, kellele ta oma ratsu, uhke kõrvi ratsmed üle andis. Dunk oli hetkega unustatud. Kergendustundega hiilis ta talli tagasi tallmeistrit ootama. Ta tundis end oma telkides isandate läheduses närviliselt; ka polnud tal mingit asja printsidega rääkida.
Ta ei kahelnudki, et see kaunis nooruk oli prints. Targaryenid olid kadunud meretaguse Valüüria verd ning nende hõbekuldsed juuksed ja violetsed silmad eristasid neid tavalistest inimestest. Dunk teadis, et prints Baelor oli vanem, aga nooruk võis vabalt olla üks tema poegadest: Valarr, keda sageli nimetati Nooreks Printsiks, et tema ja isa vahel vahet teha, või Matarys, Veel Noorem Prints, nagu isand Swanni narr oli teda kord nimetanud. Noori printse oli veel, Valarri ja Mataryse nõbusid. Kuningas Daeron Heal oli neli täiskasvanud poega, kolmel neist olid endal pojad. Tema isa ajal oli lohekuningate vereliin peaaegu välja surnud, kuid öeldi tavaliselt, et Daeron II ja tema pojad on selle kestmise igaveseks ajaks kindlustanud.
„Sina. Mees. Küsisid minu järele.” Saarekoolme isanda tallmeistri nägu punetas ning oranž munder ja järsk kõnepruuk lasid sel paista veelgi punasemana. „Mis oli? Mul pole aega siin …”
„Ma tahan seda ratsut müüa,” sekkus Dunk kiiresti, et mees ei jõuaks teda minema saata. „Hea hobune, kindla astumisega …”
„Ma räägin sulle, et mul pole aega.” Mees heitis Kergejalale ainsa pilgu. „Mu isandal pole sellist vaja.Vii ta linna, võib-olla Henly annab sulle paar hõberaha.” Juba ta pöörduski minekule.
„Tänan, isand,” jõudis Dunk enne ta lahkumist veel öelda. „Isand, kas kuningas saabus?”
Tallmeister naeris ta üle. „Ei, olgu jumalad tänatud. Juba see printside rüüsteretk on piisav katsumus. Kustkohast ma kõigile neile loomadele latrid leian? Ja toitu?”Ta kiirustas oma tallipoiste peale karjudes minema.
Selleks ajaks, kui Dunk tallist lahkus, oli Saarekoolme isand oma printsidest külalised lossi saali juhatanud, aga kaks Valvkonna rüütlit oma valgetes turvistes ja lumivalgetes keepides viibisid veel siseõuel ning vestlesid vahtkonna kapteniga. Dunk peatus nende ees. „Isandad, ma olen ser Duncan Pikk.”
„Meeldiv tutvuda, ser Duncan,” vastas suurem valgetest rüütlitest. „Ma olen ser Roland Crakehall ja see on mu rüütelvend ser Donnel Viduorust.”
Valvkonna seitse rüütlit olid Seitsme Kuningriigi kõige vägevamad võitlejad, kui vaid ehk kroonprints Baelor Piigimurdja välja arvata. „Kas te tulite end võitluseks kirja panema?” küsis Dunk murelikult.
„Meil poleks sobilik ratsutada nende vastu, keda me oleme vandunud kaitsta,” vastas punaste juuste ja habemega ser Donnel.
„Prints Valarril on au olla üks Saarekoolme emanda eestvõitlejatest,” seletas ser Roland, „ning kaks ta nõbu kuuluvad väljakutsujate hulka. Meie tulime koos ülejäänutega ainult vaatama.”
Kergendust tundes tänas Dunk valgeid rüütleid lahke sõna eest ja ratsutas kindluseväravatest välja, enne kui veel mõni prints teda kõnetada jõuaks. Kolm printsi, mõtiskles ta, pöörates ratsu Saarekoolme linnatänavate poole. Valarr oli prints Baelori vanim poeg, teisel kohal Raudtrooni pärilusjärjekorras, kuid Dunk ei teadnud, kui palju ta oli pärinud oma isa legendaarsest meisterlikkusest piigi ja mõõga kasutamisel. Teistest Targaryeni printsidest teadis ta veelgi vähem. Mida ma siis teen, kui pean printsi vastu ratsutama? Kas ma üldse võin kellelegi nii kõrgeltsündinule väljakutset esitada? Ta ei teadnud vastust. Vanamees oli sageli öelnud, et ta on loll nagu kindlusemüür, ja praegu tundis ta seda ise ka.
Henlyle meeldis Kergejalg päris hästi – kuni ta kuulis, et Dunk hobust müüa tahab. Siis hakkas tallimees ainult vigasid nägema. Ta pakkus kolmsada hõbemünti. Dunk kinnitas, et peab saama kolm tuhat. Pärast pikka vaidlemist ja kirumist jõudsid nad seitsmesaja viiekümne hõbemündi juures kokkuleppele. See oli Henly algpakkumisele lähemal kui Dunki omale, mistõttu ta tundis end kauplemises kaotajana, kuid tallimees enam kõrgemale ei tulnud ja lõpuks polnud tal muud valikut, kui leppida. Uus vaidlus algas siis, kui Dunk teatas, et sadul hinna sisse ei käinud, Henly aga väitis, et käis.
Lõpuks said kõik asjad paika. Kui Henly läks raha tooma, silitas Dunk Kergejala lakka ja ütles, et too vapralt vastu peaks. „Kui ma võidan, siis ma tulen ja ostan su tagasi, ma luban seda.” Ta ei kahelnudki, et vahepealse ajaga kaovad kõik ratsu puudused ja hind tõuseb praegusega võrreldes kahekordseks.
Tallimees andis talle kolm kuldmünti ja ülejäänu hõbedas. Dunk katsus üht kuldmünti hambaga ja naeratas. Ta polnud varem kulla maitset tundnud ega kuldraha käes hoidnud. Rahva seas kutsuti neid münte lohedeks, sest nende ühele küljele oli vermitud Targaryenide koja kolmepäine lohe.Teisel küljel oli kuninga portree. Kahel Henley antud mündil oli kuningas Daeroni nägu, kolmas oli vanem, üsna kulunud, ja sellel oli teistsugune mees. Näo all oli nimi, aga Dunk ei tundnud tähti. Nagu ta nägi, oli kuld ka servadest maha kulunud. Ta andis sellest Henlyle valjusti teada. Tallimees nurises, kuid andis kaaluvahe katteks veel mõned hõbemündid ja pihuga vaskseid. Dunk andis mõned vaskpennid kohe tagasi, osutades peaga Kergejala poole. „Tema jaoks,” ütles ta. „Vaata, et ta õhtul kaeru saaks. Jah, ja ühe õuna ka.”
Kilp käsivarrel ja vana turvis kotiga üle õla, asus Dunk teele mööda Saarekoolme päikeselisi tänavaid. Müntide raskus ta kukrus tekitas imeliku tunde; ühest küljest oli see peaaegu joovastav ja samas ka murelik. Vanamees polnud kunagi usaldanud talle rohkem kui mündi või kaks korraga. Sellest rahast võiks ta elada terve aasta. Ja mis ma siis teen, müün Äikese? See tee lõppes kerjuseks või lindpriiks saamisega. Sellist võimalust ei pruugi enam kunagi tulla, ma pean riskima ja kõik mängu panema.
Kui ta läbi koolme tagasi Cockleswenti lõunakaldale sumpas, oli hommikupoolik samahästi kui möödas ja turniiriväljak oli jälle ellu ärganud.Veinimüüjatel ja vorstivalmistajatel edenes äri jõudsalt, tantsiv karu tatsas peremehe pillimängu taktis ning laulja laulis „Karu, karu ja kaunis neid”, žonglöörid tegid oma trikke ja nukujuhid lõpetasid järjekordset etendust.
Dunk peatus, et vaadata, kuidas puust lohele ots peale tehti. Kui rüütel-nukk lohe pea maha raius ja punane saepuru rohule valgus, naeris ta valjusti ja viskas tüdrukule kaks vaskpenni. „Teine on eilse õhtu eest,” hõikas ta.Tüdruk püüdis mündid õhust ja saatis vastu kõige armsama naeratuse, mida Dunk oli kunagi näinud.
Kas ta naeratas mulle või müntidele? Dunk polnud kunagi tüdrukuga olnud ja nad tegid ta närviliseks. Kord, kolme aasta eest, kui vanamehe kukkur oli täis pärast poolt aastat pimeda isand Florenti teenistuses, oli ta Dunkile öelnud, et on aeg ta lõbumajja viia, et temast mees saaks. Aga vanamees oli siis purjus ning kui ta kaineks sai, ei mäletanud ta sellest midagi. Dunkil endal oli olnud piinlik talle seda meelde tuletada. Pealegi polnud ta kindel, kas ta hoora üldse